Keskkonnajuht 6/2000

Seminari materjal:

"Bioloogilise mitmekesisuse kaitsest Euroopa Liidus"

Eesti Rohelise Liikumise koostööprojekt Ungari, Poola, Tšehhi, Slovaki ja Sloveenia 
ühiskondlike keskkonnakaitseorganisatsioonidega


Eesti Rohelise Liikumise perioodiline väljaanne
Toimetanud: Maret Merisaar
Tallinn, 2000

  SISUKORD



1.Euroopa Liit ja bioloogiline mitmekesisus

1.1 ÕIGUSLIKUD ASPEKTID, POLIITIKA, TÄIDESAATMINE
1.2. SEADUSANDLUS
1.2.1 LINNUDIREKTIIV
1.2.2 ELUPAIGADIREKTIIV
1.2.3 DIREKTIIVI EESMÄRGID
1.2.4 DIREKTIIVIGA MÄÄRATUD KONKREETSED ÜLESANDED
1.2.5 DIREKTIIVI SOOVITUSED LIIKIDE KAITSEKS

1.1 Õiguslikud aspektid, poliitika, täidesaatmine

Ühinemine viitab kolme põhivaldkonna analüüsile. Kuna liituvad kandidaatriigid peavad lõpetama seadusandluse ühtlustamise, tuleb uurida, millised on need õiguslikud vahendid, kuidas need sobivad kandidaatriigi praegusesse seadusandlusesse ja kas ühtlustamine on ka kasu andnud. Analüüsida tuleb ka eeltoodud õiguslike meetmete rakendamise mooduseid, taset ja tulemusi. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamist reguleerivad direktiiv Loodusliku linnustiku kaitsest (edaspidi: linnudirektiiv) ja direktiiv Looduslike elupaikade/kasvukohtade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsest (edaspidi: elupaigadirektiiv).

Loomulikult etendab bioloogilise mitmekesisuse säilitamises peale direktiivide tähtsat osa  veel ELi üldine ja sektoriaalne poliitika. Euroopa Liit võttis Ühenduste bioloogilise mitmekesisuse strateegia vastu veebruaris 1998, nii et sellest ajast on olemas ka bioloogilise mitmekesisuse sektoriaalpoliitika. Arvestada tuleb juba olemasolevate poliitiliste meetmete mõju, mis on suunatud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise tagamiseks (Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (BMKK), V Keskkonnakaitse tegevuskava). On sektoreid, mille poliitika mõjutab otseselt bioloogilise mitmekesisuse tingimusi, nagu transpordi infrastruktuur, põllumajandus, turism, regionaalareng jt. Sellest johtuvalt tuleb uurida praegu ja tulevikus rakendatava poliitika seniseid ja tulevasi mõjusid Euroopa bioloogilise mitmekesisuse tingimustele. Antud kontekstis on AGENDA 2000 ja Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia ühtlustamine hädavajalik.

1.2   Seadusandlus

1.2.1  Linnudirektiiv

Direktiiv 79/409/EEC reguleerib nende linnuliikide kaitset, kelle elupaigad on Ühenduse liikmesmaades. Direktiiviga kaitstakse nii linnuliikide isendeid, mune, pesi kui ka elupaiku. “Liikmesriigid peavad kasutusele võtma vastavad kaitsemeetmed – määrama kaitsealad, säilitama ja hoidma elupaiku nii kaitseala sees kui ka väljas, taastama kahjustatud ja looma uusi elupaiku – kindlustama nende säilitamise, hooldamise ja taastamise.”

Erilisi kaitsemeetmeid tuleks rakendada linnudirektiivi lisas 1 kirjeldatud liikide suhtes (liikide suhtes, mida ähvardab väljasuremine, mis on haruldased, haavatavad või milledel on erilised elupaigad) et kindlustada nende taastumise, vaba ümberasumise, levimise ja ellujäämise võimalused.

Vastavalt linnudirektiivile, võivad liikmesriigid teha erandeid oma looduskaitsekorralduses, kui tegemist on liigse avaliku tähelepanuga ja kui on ettevalmistatud mõnede erandite ja piirangute nimekirjad. Lisa 2 nimekirjas olevaid liike võib jahtida vastavalt iga erineva liikmesmaa määrustele. Nimekirjas 2/1 olevaid liike võib jahtida kogu direktiivi poolt hõlmatud geograafilisel territooriumil, ja liike nimekirjas 2/2 ainult erandi kehtestanud liikmesriikide territooriumil. Nimekirjas 3 on liigid, kellede puhul tuleb uurida ärihuvide mõju nende bioloogilisele staatusele. Keelustatud püügi ja jahiriistad, mis võivad põhjustada mõne teatud liigi täieliku kadumise, on loetletud linnudirektiivi lisas 4. Samuti on sätestatud liikide transportimise eeskirjad.

Liikmesriigid peavad direktiivi ellurakendamise kohta iga 3 aasta järel aruande esitama.  Saadetud informatsiooni põhjal valmistab komisjon ühisaruande direktiivi täitmise kohta. Direktiivi alla kuuluvad riiklikud määrused tuleb lisada 2 aasta jooksul iga liikmesriigi poolt ja sellest tuleb informeerida komisjoni.

1.2.2    Elupaigadirektiiv 

Direktiiv 92/43/EEC, niinimetatud Elupaigadirektiiv reguleerib elupaikade ja metsiku loomastiku ning taimestiku säilitamist Nime alusel võiks arvata, et direktiiv tegeleb peamiselt elupaikade säilitamisega.  Tegelikult sisaldab see ka meetmeid Ühenduse huvisfääris olevate taime- ja loomaliikide kaitseks.

Millised liigid ja elupaigad kuuluvad “Ühenduse huvide” alla?

Euroopa Liidu liikmesriigid moodustavad kuus biogeograafilist regiooni. Iga regiooni iseloomustavad erinevad leiukohad ja metsik loodus. Elupaigadirektiiv kirjeldab igale biogeograafilisele regioonile vastavaid elupaigatüüpe ja liike. Need nimekirjad on toodud direktiivi lisades ja nende liikide ja elupaikade säilitamine on kogu Ühenduse huvides.

Direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid

 

(a)           looduskaitse – rida meetmeid, mis on vajalikud looduslike elupaigatüüpide ning loodusliku loomastiku ja taimestiku liikide asurkondade soodsa looduskaitselise seisundi säilitamiseks või taastamiseks, nagu on määratletud punktides e ja i;

(b)           looduslikud elupaigatüübid – geograafiliste, abiootiliste ja biootiliste tunnuste poolest eristuvad looduslikud või pool-looduslikud maismaa- või veealad;

(c)           ühenduse tähtsusega looduslikud elupaigatüübid – elupaigatüübid, mis artiklis 2 märgitud territooriumil:

(i)       on nende loodusliku levila piires hävimisohus
  või

(ii)      millel on antud elupaigatüübi hääbumisest tingituna väike looduslik levila või millele on looduslikult omane piiratud levila

  või

(iii)     millel silmapaistvalt ilmnevad ühe või enama järgmise kuue biogeograafilise regiooni tüüpilised tunnused: alpiinne, atlantiline, boreaalne, kontinentaalne, makaroneesia ja Vahemere regioon.

 Sellised elupaigatüübid on või võivad olla loetletud I lisas.

 (d)          esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid – hävimisohus olevad looduslikud elupaigatüübid, mida esineb artiklis 2 märgitud territooriumil ja mille kaitsmise eest kannab ühendus erilist vastutust, silmas pidades seda, kui suur osa nende elupaigatüüpide looduslikust levilast jääb artiklis 2 märgitud territooriumile; need esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid on I lisas tähistatud tärniga (*);

 (e)           loodusliku elupaigatüübi looduskaitseline seisund – looduslikule elupaigatüübile ja selle tüüpilistele liikidele mõjuvate selliste tegurite summa, mis võivad mõjutada nii selle elupaigatüübi pikaajalist looduslikku levikut, struktuuri ja funktsioone kui ka talle tüüpiliste liikide pikaajalist säilimist artiklis 2 märgitud territooriumil.

Loodusliku elupaigatüübi looduskaitselist seisundit  peetakse soodsaks, kui:

–   selle looduslik levila ja alad, mida ta selle levila piires hõlmab, on muutumatu suurusega  või laienemas ja

–   selle pikaajaliseks püsimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid toimivad ning tõenäoliselt toimivad ka prognoosimisulatusse jäävas tulevikus ja

 –   selle tüüpiliste liikide looduskaitseline seisund on soodus, nagu on määratletud punktis (i);

(f)            liigi elupaik – keskkond, kus see liik elab oma bioloogilise tsükli mistahes etapil ja mis on määratletud eriomaste abiootiliste ja biootiliste tegurite poolt;

(g)           ühenduse tähtsusega liigid – liigid, mis artiklis 2 märgitud territooriumil on:

 (i)       ohustatud, välja arvatud need liigid, mille looduslik levila ulatub üksnes antud territooriumi äärealale ja mis pole lääne palearktilises piirkonnas ohustatud ega ohualtid või

 (ii)      ohualtid, st sellised, mida arvatakse lähemas tulevikus tõenäoliselt liigituvat ohustatud liikide kategooriasse, kui põhjuslike tegurite toimimine jätkub või

 (iii)     haruldased, st väikeste asurkondadega, mis ei ole praegu ohustatud ega ohualtid, kuid asuvad riski piiril. Need liigid on levinud piiratud geograafilistel aladel või hajusalt laiema levila piires või

(iv)      endeemsed ja nõuavad erilist tähelepanu nende elupaiga eripära tõttu ja/või nende kasutamise võimaliku mõju tõttu nende elupaikadele ja/või nende kasutamise võimaliku mõju tõttu nende looduskaitselisele seisundile.

 

Sellised liigid on või võivad olla loetletud II lisas ja/või IV või V lisas;

(h)           esmatähtsad liigid – punkti g alapunktis i märgitud liigid, mille kaitsmise eest kannab ühendus erilist vastutust, silmas pidades seda, kui suur osa nende liikide looduslikust levilast jääb artiklis 2 märgitud territooriumile; need esmatähtsad liigid on II lisas tähistatud tärniga (*);

(i)            liigi looduskaitseline seisund – asjaomase liigi suhtes toimivate selliste mõjutegurite summa, mis võivad mõjutada selle liigi asurkondade suurust ja pikaajalist levikut artiklis 2 märgitud territooriumil;


Looduskaitselist seisundit peetakse soodsaks, kui:

–   asjaomase liigi asurkonna dünaamika andmed näitavad, et liik säilitab end pikemas perspektiivis ise oma looduslike elupaikade elujõulise komponendina ja

 –   liigi looduslik levila ei ole kahanemas ega kahane tõenäoliselt  prognoosimisulatusse jäävasse tulevikus ning

–   on olemas, ning tõenäoliselt on ka edaspidi olemas, selle liigi asurkondade pikaajaliseks säilimiseks piisavalt suur elupaik;

(j)            ala – geograafiliselt määratletud territoorium, mille ulatus on selgelt piiritletud;

(k)           ühenduse tähtsusega ala – ala, mis aitab oluliselt kaasa I lisa loodusliku elupaigatüübi või II lisa liigi soodsa looduskaitselise seisundi alalhoidmisele või taastamisele selles/neis biogeograafilis(t)es regiooni(de)s, kuhu see elupaigatüüp või liik kuulub, ning võib samuti oluliselt kaasa aidata artiklis 3 märgitud NATURA 2000 sidususele ja/või aitab oluliselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele asjaomas(t)es biogeograafilis(t)es regiooni(de)s.

Laia levilaga loomaliikide puhul, peavad ühenduse tähtsusega alad vastama selliste liikide loodusliku levila piiresasuvatele sellistele paikadele, kus on esindatud nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused;

(l)            loodushoiuala – ühenduse tähtsusega ala, mille on määranud liikmesriigid õigusakti, haldusaktiga ja/või lepinguga, ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid nende looduslike elupaigatüüpide ja/või liikide asurkondade säilitamiseks või taastamiseks millega seoses ala määrati, neile soodsas looduskaitselises seisundis;

(m)          isend – mis tahes IV ja V lisas loetletud liiki kuuluv, kas elus või surnud loom või taim, selle mis tahes osa või derivaat, samuti mis tahes muud kaubad, mis vastavalt nende saatedokumendile, pakendile või märgistusele või etiketile või mis tahes muudel asjaoludel näivad olevat neisse liikidesse kuuluvate loomade või taimede osad või derivaadid.

1.2.3    Direktiivi eesmärgid

 Elupaigadirektiivi peamine eesmärk on loodusliku mitmekesisuse säilitamise soodustamine, mis tuleneb asjaolust, et bioloogilise mitmekesisuse olemasolu on säästva arengu määrav tingimus. Sellegipoolest  halvenevad  Euroopa Liidu liikmesmaade territooriumi elupaigatingimused ja tõsiselt ohustatud metsikute liikide arv suureneb.

 Elupaigadirektiiv sisaldab järgmisi olulisi lisasid:
1.       Ühenduse huvisfääris olevad elupaigad, millede säilitamiseks tuleb luua spetsiaalsed kaitsealad
2.       Ühenduse huvisfääris olevad taime- ja loomaliigid, milliste säilitamiseks tuleb luua spetsiaalsed kaitse- alad
3.       Ühenduse tähtsusega sobivate alade väljavalimise ja loodushoiualade määramise kriteeriumid
4.       Ühenduse huvisfääris olevad looma- ja taimeliigid, mis vajavad ranget kaitset
5.       Ühenduse huvisfääris olevad looma- ja taimeliigid, millede loodusest võtmist ja kasutamist võib reguleerida kaitsekorraldusmeetmetega
6.       Kalade ja imetajate liikide kinnipüüdmise, tapmise ja transportimise keelatud meetodid ja vahendid

Direktiivis kajastuvad järgmised üldised põhimõtted:

  1. Et säilitada bioloogilist mitmekesisust, peaks elupaikade ja liikide kasutamisele eelistama nende kaitsmist.  Seetõttu kutsub direktiiv üles üldise Ühenduse huvides olevate elupaikade ja liikide kaitsesüsteemi loomisele, milleks on Euroopa piirides asuv ökoloogiline võrgustik spetsiaalselt kaitstud maa-aladest, nimega NATURA 2000. Selles võrgustikus peaks olema võimalik taastada elupaikade tüübid ja kindlate liikide elupaigad nende looduslikus ulatuses. Iga liikmesriik peab kaasa aitama NATURA 2000 loomisele proportsionaalselt sellega, mil määral tema territooriumil leidub direktiivi lõikes 1 märgitud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Selleks määrab iga liikmesriik loodushoiualad ja teeb jõupingutusi NATURA 2000 võrgustiku ökoloogilise sidususe parandamiseks.

2. Soovitusi kaitse aluste maa alade väljavalimiseks teevad liikmesriigid, kuid Ühendus võib neid nimekirju täiendada, kui leiab veel alasid, kus peab oluliseks kas eelistatud elupaikade või eelistatud liikide säilitamist või ellujäämist.

Sellistel erandjuhul, kui komisjon leiab, et siseriiklikus nimekirjas ei ole esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi või esmatähtsa liigi esinemisala, mida komisjon asjakohase ja usaldusväärse teadusliku teabe alusel peab selle esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi säilitamise või selle esmatähtsa liigi säilimise seisukohast oluliseks, algatatakse selle liikmesriigi ja komisjoni vahel kahepoolne konsultatsioonimenetlus, et võrrelda kummagi konsultatsioonipoole kasutatud teaduslikke andmeid.

Kui mitte rohkem kui kuus kuud kestva konsultatsiooniaja möödumisel jääb vaidlus lahendamata, edastab komisjon nõukogule ettepaneku, mis on seotud ala valikuga ühenduse tähtsusega alaks. Nõukogu teeb ühehäälselt otsuse kolme kuu jooksul alates pöördumise päevast

3.    Liikmesriigid kehtestavad loodushoiualade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mis võivad vajadusel sisaldada alade jaoks eraldi kavandatud või teistesse arengukavadesse lülitatud asjakohaseid korralduskavasid ja õiguslikke, haldus- või lepingulisi meetmeid, mis vastavad aladel esindatud I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele nõudlustele.

Liikmesriigid astuvad vajalikke samme vältimaks loodushoiualadel looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade seisundi halvenemist, samuti selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib olla oluline käesoleva direktiivi eesmärkide seisukohast.

 Mis tahes kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala korraldamisega või ei ole ala korraldamiseks otseselt vajalik, kuid mis kas eraldi või koos teiste kavade või projektidega ala tõenäoliselt oluliselt mõjutab, tuleb asjakohaselt hinnata nende tagajärgede seisukohast, mida ta alale kaasa toob, silmas pidades ala kaitse eesmärke. Arvestades kava või projektiga kaasnevate tagajärgede hindamise järeldusi ning vastavalt lõikes 4 toodud sätetele, teevad pädevad riigiasutused kava või projekti suhtes positiivse otsuse üksnes pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see kava või projekt ei mõju kahjulikult asjaomase ala terviklikkusele ja, vajaduse korral, pärast avaliku arvamuse väljaselgitamist.

Kui hoolimata negatiivsest hinnangust neile tagajärgedele, mille kava või projekt ala jaoks kaasa toob, tuleb kava või projekt alternatiivsete lahenduste puudumisel siiski ellu viia avalikkuse jaoks esmatähtsatel tungivatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalset ja majanduslikku laadi põhjustel, siis peab liikmesriik rakendama kõik vajalikud hüvitusmeetmed tagamaks NATURA 2000 üldise sidususe kaitset. Liikmesriik teavitab komisjoni vastuvõetud hüvitusabinõudest.

 Kui asjaomasel alal esineb esmatähtis looduslik elupaigatüüp ja/või esmatähtis liik, võivad ainsana  kõne alla tulla need kaalutlused, mis on seotud inimeste tervisega või elanikkonna ohutusega, oluliste, soodsate tagajärgedega keskkonnaseisundile, või lähtudes komisjoni arvamusest, teiste avalikkuse jaoks esmatähtsate tungivate põhjustega.

 4.    Koos oma ettepanekutega loodushoiualadeks määramiseks sobivate alade kohta, kus esineb esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või esmatähtsaid liike, saadavad liikmesriigid komisjonile vastavalt vajadusele oma hinnangu ühenduse kaasrahastamise kohta, mida nad peavad vajalikuks võimaldamaks neil täita oma kohustusi.

Nende ühenduse tähtsusega alade jaoks, mille jaoks kaasrahastamist taotletakse, määrab komisjon kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga sellised meetmed, mis on olulised asjaomastel aladel paiknevate  esmatähtsate looduslike elupaigatüüpide ja esmatähtsate liikide soodsa looduskaitselise seisundi  säilitamiseks või taastamiseks, samuti määratleb komisjon nimetatud meetmetest tulenevad kulud.

Komisjon annab kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega hinnangu meetmete võtmiseks vajaliku rahastamise, sealhulgas kaasrahastamise kohta, võttes muuhulgas arvesse esmatähtsate looduslike elupaigatüüpide ja/või esmatähtsate liikide esinemistihedust liikmesriigi territooriumil ning vajalike meetmetega kaasnevat suhtelist maksukoormust.

Vastavalt nimetatud hinnangutele, võttes arvesse ühenduse asjakohaste fondide raames kasutada olevat kaasrahastamist võtab komisjon vastu tähtsusjärjestatud tegevuskava, mis koosneb sellistest meetmetest, mis pärast ala määramist ühendue huvisfääri kuuluvaks nõuavad kaasrahastamist .

Aladel, kus kaasrahastamisest sõltuvad meetmed on edasi lükatud, peavad liikmesriigid hoiduma mis tahes uutest meetmetest, mis tõenäoliselt halvendavad nende alade seisundit.

 5. Kui liikmesriigid seda vajalikuks peavad, püüavad nad oma maakasutuse planeerimises ja arengupoliitikas ning eriti NATURA 2000 võrgustiku ökoloogilise sidususe täiustamist silmas pidades, soodustada looduslikule loomastikule ja taimestikule suure tähtsusega maastikuelementide korraldamist.

Need on elemendid, mis oma lineaarse või katkematu struktuuri tõttu  (nagu jõed koos kallastega või traditsioonilised põllupiiride märkimise süsteemid) või  ühendusteede funktsioonide tõttu (nagu tiigid või väikesed metsad) on eluliselt tähtsad looduslike liikide rände, leviku ja geenivahetuse jaoks.

6. Liikmesriigid kohustuvad teostama  järelevalvet looduslike elupaigatüüpide ja liikide looduskaitselise seisundi üle, pöörates erilist tähelepanu esmatähtsate looduslikele  elupaigatüüpidele ning esmatähtsatele  liikidele.

 7. Direktiivi 79/409/EEC täienduseks on vajalik üldine süsteem kindlate taimestiku ja loomastiku liikide kaitseks; teatud liikide korraldusmeetmete jaoks tuleb koostada määrus, kui nende säilitamise staatus seda lubab, kaasa arvatud kindlate kinnipüüdmis- ja tapmisvahendite keelustamine, kui see loob võimaluse teatud tingimuste kitsendamiseks.

 8. Iga kuue aasta järel koostavad liikmesriigid direktiivi 79/409/EEC alusel rakendatavate meetmete kohta aruande , mis edastatakse komisjonile ning tehakse kättesaadavaks üldsusele. Komisjon valmistab nende aruannete alusel ette koondaruande, mis sisaldab asjakohast hinnangut saavutatud arengule ja eelkõige NATURA 2000 panusele direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamisel

9. Direktiivi rakendamiseks on oluline teaduslike ja tehniliste teadmiste parendamine, seega on vajalik uurimustööde ja teadustöö soodustamine;

 Direktiivi sätete paremaks ellurakendamseks peavad liikmesriigid:
·         uurima nende territooriumil pärismaiste IV  liikide reintrodutseerimise otstarbekust seal,   kus see võib kaasa aidata nende liikide kaitsele, ning  tingimusel, et uueimine ning teistes  liikmesriikides või mujal saadud kogemused on näidanud, et selline liikide reintrodutseerimine aitab  tõhusalt kaasa nende liikide soodsa looduskaitselise seisundi taastamisele, samuti tingimusel et see toimub vaid pärast piisavat avalikku arutelu;

·         tagama, et mis tahes võõrliigi tahtlikku introdutseerimist loodusesse  reguleeritakse ilma et see  kahjustaks looduslikke elupaigatüüpe nende looduslikul levila piires või kohalikku looduslikku loomastikku ja taimestikku ning liikmesriigid  seda vajalikuks peavad, pevad nad keelustama sellise introdutseerimise. Läbi viidud  hindamise  tulemused edastatakse komiteele teadmiseks;

·         soodustama looduslike looma- ja taimeliikide kaitsmise ning nende elupaikade ja looduslike elupaigatüüpide kaitsmise vajadust tutvustavat haridusetööd  ja üldsuse teavitamist.

 

10. Selle direktiivi kohaselt kasutusele võetud meetmed peavad arvestama majanduse, sotsiaal-, kultuurilisi nõudeid ning kohalikke ja regionaalseid näitajaid.

11. Liikmesriigid, kus ühe või mitme esmatähtsa loodusliku  elupaigatüübi ja esmatähtsa liigi esinemisalad hõlmavad rohkem kui 5% riigi territooriumist, võivad komisjoniga kokkuleppel taotleda, et kõigi ühenduse tähtsusega alade valikul kohaldataks ühenduse tasandi valikukriteeriume nende territooriumil paindlikumalt.

 12. Liikmesriigid peavad vastavalt direktiivile rakendama riiklikud õiguslikud ja administratiivmeetmed kahe aasta jooksul pärast nende teatavakstegemist ja meetmetest tuleb teavitata komisjoni.

1.2.4    Direktiiviga määratud konkreetsed ülesanded

 Elupaigadirektiivi peamiseks ülesandeks on NATURA 2000 võrgustiku loomine. Selle jaoks on vajalikud järgnevad meetmed:

 Aste 1: Lisas 3 väljatoodud kriteeriumite ja vastava teadusliku informatsiooni baasil tuleb igal liikmesriigil esitada nimekiri, millised looduslikud Elupaigad Lisast 1 ja millised liigid Lisast 2 on iseloomulikud territooriumile, kus ta asub. Laia levilaga loomaliikide puhul peavad need alad vastama liikide loodusliku levila piires asuvatele sellistele paikadele, kus on esindatud liigi eluks ja paljunemiseks vältimatud füüsikalised või bioloogilised tingimused. Laia levikualaga veeliikide osas võib selliste alade kohta  ettepanekuid teha üksnes seal, kus on selgelt piiritletav ala, mis esindab nende eluks ja paljunemiseks vajalikke füüsilisi ja bioloogilisi tegureid

Loodushoiualade valimise kriteeriumid liikmesriigi tasandil.

A.         Ala hindamise kriteeriumid  I lisa loodusliku elupaigatüübi jaoks:

(a)        Loodusliku elupaigatüübi esinduslikkuse aste  antud alal;

(b)        Loodusliku elupaigatüübi suurus sellel alal võrreldes sellise loodusliku elupaigatüübi kogu pindalaga riigi territooriumil;

(c)        Asjaomase loodusliku  elupaigatüübi struktuuri ja funktsioonide säilimise määr ning taastamise võimalused;

(d)        Üldine hinnang ala väärtusele  asjaomase loodusliku elupaigatüübi kaitse seisukohalt.

 

B.         Ala hindamisekriteeriumid  II lisa liigi jaoks:

(a)        Liigi asurkonna suurus ja tihedus antud alal võrreldes kogu riigi territooriumil paiknevate asurkondadega;

(b)        Asjaomase liigi jaoks oluliste elupaigaomaduste säilimise määr ja taastamise võimalused;

(c)        Alal paikneva asurkonna isoleerituse aste võrreldes liigi loodusliku levilaga;

(d)        Üldine ala väärtusele asjaomase liigi kaitse seisukohalt.

C.         Nende kriteeriumide alusel klassifitseerivad liikmesriigid alad, mida nad riiklikes nimekirjades soovitavad  ühenduse tähtsusega aladeks sobivate aladena vastavalt nende alade suhtelisele väärtusele iga I lisa loodusliku elupaigatüübi või iga II lisa liigi kaitse seisukohalt.

D.         Sellesse nimekirja kuuluvad alad, mille liikmesriigid on eespool toodud kriteeriumide A ja B alusel valinud ning mis sisaldavad esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ning esmatähtsaid liike.

Loodushoiualade valiku kriteeriumid Ühenduse tasandil.

1.         Kõiki liikmesriikide poolt 1. etapi käigus kindlaks tehtud selliseid alasid, kus leidub esmatähtsaid looduslikke elupaigatüüpe ja/või liike, käsitletakse ühenduse tähtsusega aladena.

2.         Liikmesriikide nimekirjades olevate teiste alade ühenduse tähtsuse hindamisel, st hinnangu andmisel sellele, millise  panuse need alad annavad  I lisa elupaigatüüpide või II lisa liikide soodsa looduskaitselise seisundi säilitamisse  või taastamisse  ja/või NATURA 2000 sidususe saavutamisse, võetakse arvesse järgmisi kriteeriume:

(a)        ala suhteline väärtus riiklikul tasandil;

(b)        ala geograafiline asend II lisa liikide rändeteede suhtes ja selle suhtes, kas ta kuulub ühtsesse ökosüsteemi, mis paikneb kahel pool üht või enamat ühenduse sisepiiri;

(c)        ala kogupindala;

(d)        alal esindatud I lisa looduslike elupaigatüüpide ning II lisa liikide arv;

(e)        ala üldine ökoloogiline väärtus asjaomastele biogeograafilistele piirkondadele ja/või kogu artiklis 2 märgitud territooriumile, arvestades nii selle ala omaduste iseloomulikkuse või unikaalsuse  aspekti kui ka iseloomulike ja unikaalsete omaduste kombineerituse viis.

Aste 2: Nimekiri koos informatsiooniga iga maa-ala kohta tuleb komisjonile esitada kolme aasta jooksul alates selle direktiivi teatavaks tegemisest. Maa-ala informatsioon peab sisaldama maa-ala kaarti, selle nime, asukohta, ulatust ja andmeid tulenevalt Lisas 3 kirjeldatud kriteeriumite rakendamisest.

Aste 3: Lisas 3 välja toodud kriteeriumite alusel ja kõigi kuue biogeograafilise regiooni raames, loob komisjon liikmesriikide nõusolekul erinimekirja Ühenduse huvisfääris olevatest maa-aladest, mis on võetud liikmesriikide poolt määratud nimekirjast ja mis on kaotanud ühe või mitu eelistatud loodusliku elupaigatüübi või eelistatud liigi.

Aste 4: Ühenduse huvisfääri valitud maa-alade nimekirja, mis määrab ära need kohad, kus on üks või mitu eelistatud loodusliku Elupaiga tüüpi või liiki, rakendab komisjon. (Nimekirjad tuleb koostada kuue aasta jooksul alates direktiivi rakendumisest.)

Aste 5: Kui Ühenduse huvisfääris olev maa-ala on rakendatud, peab vastav liikmesriik määrama selle ala spetsiaalseks kaitsealaks mitte hiljemalt kui kuue aasta jooksul.

Muud:

Paralleelselt maa-alade spetsiaalseteks kaitsealadeks valimiseks ja määramiseks tehtud ettepanekutega, omades eelistatud looduslikke elupaikade tüüpe või eelistatud liike, peab liikmesriik võimalusel saatma komisjonile hinnangud, mis on seotud Ühenduse kaasfinantseerimisega, mida nad peavad vajalikuks taotleda.

Iga vastava liikmesriigi kokkuleppel määrab komisjon nii olulised meetmed kui ka nendest meetmetest tulenevad kulutused, vastavate Ühenduse huvisfääris olevate maa-aladele, millede puhul on taotletud kaasfinantseerimist, eelistatud looduslike elupaigatüüpide ja eelistatud liikide alalhoidmiseks või taastamiseks soovitaval säilitamise tasemel.

1.2.5    Direktiivi soovitused liikide kaitseks

 Liimesriigid peavad kasutusele võtma nõutavad meetmed Lisas 4(a) olevate loomaliikide range kaitsesüsteemi loomiseks nende looduslikus ulatuses, keelates:

·         kõik nende liikide isendite tahtliku kinnipüüdmise või tapmise vormid looduses,

·         nende liikide kavatsetud rahurikkumise, eriti paaritumise, pesitsemise, talvitumise ja migratsiooni perioodidel,

·         ettekavatsetud munade purustamise või võtmise loodusest,

·         paaritumise või puhkamise kohtade rikkumise või lõhkumise.

Liikmesriigid peavad keelama nende liikide loodusest võetud isendite transportimise ja müügi või vahetamise ja müügi või vahetamise pakkumise, välja arvatud need isendid, mis on võetud legaalselt enne direktiivi rakendumist.

Keeld kehtib nimetatud loomade kõigis elufaasides.

Liikmesriigid peavad looma Lisas 4 olevate liikide juhusliku kinnipüüdmise ja tapmise seiresüsteemi. Kogutud info põhjal peab liikmesriik ette võtma teadusuuringuid või säilitamise meetmeid, kindlustamaks, et juhuslik kinnipüüdmine ja tapmine ei avaldaks märkimisväärset negatiivset mõju antud liikidele.

Liikmesriigid peavad kasutusele võtma nõutavad meetmed Lisas 4(b) olevate taimeliikide range kaitsesüsteemi loomiseks, keelates:

·         selliste taimede noppimise, korjamise, lõikamise, väljajuurimise või hävitamise nende looduslikus ulatuses looduses,

·         selliste loodusest võetud liikide hoidmise, transportimise ja müügi või vahetamise, ja müügi või vahetamise pakkumise, välja arvatud need, mis on võetud legaalselt enne selle direktiivi rakendumist,

Keelud rakenduvad taimede kõikides bioloogilise tsükli faasides.

Liikmesriigid võivad vajaduse korral artiklis 11 toodud järelvalve põhjal kasutusele võtta meetmeid kindlustamaks, et Lisas 5 olevate metsiku loomastiku ja taimestiku liikide isendite võtmine ja kasutamine on lubatud koos liikide soovitatava säilitamise taseme hoidmisega.

Kui selliseid meetmeid on otsustatud vajalikuks pidada, peavad need tagama artiklis ii toodud järelvalve järjepidevuse. Sellised meetmed võivad hõlmata eriti:
·         määrusi, mis reguleerivad kindlasse omandisse sissepääsu,

·         isendite loodusest võtmise ja kindla populatsiooni kasutamise ajutisi või lokaalseid keelde,

·         isendite võtmise perioodide ja/või meetodite reguleerimist,

·         isendite võtmisel jahtimise või kalastamise eeskirjade kohaldamist, mis arvestavad selliste populatsioonide säilitamist,

·         isendite võtmise litsentside või kvootide süsteemi loomist,

·         isendite kasutamise, müügi, müügiks pakkumise, müügiks hoidmise või müügiks transportimise alaseid määrusi,

·         nii kinnipüütud loomaliikide sigitamist kui ka taimeliikide kunstlikku paljundamist rangelt kontrollitud tingimustel, eesmärgiga vähendada isendite loodusest võtmist,

·         rakendatud meetmete toime hinnangut.

Lisas 5 toodud metsiku loomastiku liikide kinnipüüdmise või tapmise suhtes või juhtumitel, kus vastavalt Artiklile 16 rakendatakse kitsendusi Lisas 4 loetletud liikide võtmiseks, püüdmiseks või tapmiseks, peavad liikmesriigid keelama kõik taolised valimatud meetmed, mis võivad põhjustada selliste liikide populatsioonide lokaalset kadumist või tõsist häirimist, aga eriti:

·         Lisas 6 kirjeldatud kinnipüüdmise ja tapmise vahendite kasutamist;

·         igasuguseid kinnipüüdmise või tapmise vorme transpordivahenditest, millele viidatakse Lisas 6.

Rahuldava alternatiivi puudumisel ja kui kitsendused ei ole antud liikide populatsioonide säilitamisele kahjulikud, võivad liikmesriigid piirata artiklite 12, 13, 14, 15 (a) ja (b) tingimusi:
·         metsiku loomastiku ja taimestiku kaitsmise ja looduslike elupaikade säilitamise huvides,

·         et ära hoida tõsiseid kahjustusi, eriti vilja, kariloomade, metsade, kalapüügikohtade, vee ja teiste omanditüüpidega,

·         rahva tervise ja ohutuse huvides, kaasa arvatud sotsiaalse, majandusliku ja keskonnakaitselise loomuga huvid,

·         teadusuuringute ja hariduse, nende liikide taasasustamise ja reintrodutseerimise eesmärgil, kaasa arvatud taimede kunstlik paljundamine,

·         et lubada rangelt järelvalvatud tingimustel kompetentsetel riikliku võimu esindajatel võtta ja hoida valiku baasil piiratud ulatuses ja koguses kindlaid isendeid, mis on loetletud Lisas 4.

 Liikmesriigid peavad saatma komisjonile aruande iga kahe aasta järel vastavalt koos komitee poolt loodud paragrahvis 1 rakendatud piirangute kaustaga. Komisjon esitab oma arvamuse nende piirangute kohta hiljemalt 12 kuu jooksul pärast aruande kättesaamist ja annab seejärel selle üle komiteele.

 Aruanded peavad täpsustama:

 ·         millistele liikidele on kehtestatud piirangud ja millised on piirangute põhjused, kaasa arvatud looduslik risk, võimaluse korral viidates tagasi lükatud alternatiividele ja kasutatud teaduslikele andmetele,

·         millised on lubatud vahendid, seadmed ja meetodid loomaliikide püüdmiseks või tapmiseks ning millised on nende kasutamise põhjendused,

·         millistel tingimustel, millal ja kunas sellised piirangud on vajalikud,

·         millised volitatud ametiisikud peavad esitama aruandeid ning kontrollima, kas nõutavad tingimused on täidetud ja otsustama, milliseid vahendeid, seadmeid ja meetodeid ning millistes piirides kasutada, ning millised agentuurid ja isikud ülesandeid täitma peavad,

·         millised on kasutatud järelvalve meetmed ning saavutatud eesmärgid.

 

1.3.  Hinnang direktiividele liituvate riikide seisukohalt

1.3.1.  Millised on nõudmised Kesk- ja Ida-Euroopa liituvatele riikidele?

1.         Võrreldes Elupaiga- ning Linnudirektiivi, võib öelda, et Linnudirektiivi ettepanekud ei nõua märkimisväärseid muudatusi uute meetmete kasutusele võtmisel, kuna liituvatelt riikidelt oodatakse mõlema direktiivi kohustuste täitmist paralleelselt. Mõlemad direktiivid reguleerivad elupaikade säilitamist ning rõhutavad lisades toodud liikide kaitset, mida tuleb teostada nende elupaiku kaitstes.

Lindude direktiivi nõudeid täide viies tuleb kasutusele võtta kindlad uurimus- ning vaatlusmeetmed, mille abil on võimalik ette valmistada ohustatud linnuliikide nimekiri, milles on eraldi välja toodud nende hajutamine.

Riikidelt nõutakse elupaikade nimekirja koostamist ning nende eriomaduste kirjeldust, mis on eriti olulised  rändliikide säilitamisel ning rännuliinide kaitsmisel. Rändliikide populatsiooni iseloomustus peaks olema ära toodud ka nimekirjas, mis on koostatud linnuvaatluse hinnangust saadud informatsiooni põhjal. Uurimustegevus peab peamiselt keskenduma üksikasjalikult välja töötatud meetodil, mis hoiab ära  võimaliku kahju tekitamise lindude poolt. Suur hulk liike on suurepärased keskkonna saaste indikaatorid. Need liigid tuleb kindlaks määrata. Vajalikud on uurimustööd, mis tegeleksid keemilise saaste pöördumatute mõjudega erinevate linnuliikide populatsioonidele.

2.         Elupaigadirektiivil on rohkem eesmärke. Uute riikide liitumine lisab Ühendusse biogeograafilisi piirkondi, seetõttu tuleb lisades antud nimekirjad nii mõnelgi juhul teaduslikult läbi vaadata.

Peale seda kui läbi vaadatud ning täiendatud nimekirjad on olemas, peavad uued liikmesriigid valmistama ette oma elupaikade hinnangu. See nõuab erinevate elupaikade tüpoloogia ühtlustamist. Juhul kui olemasolev elupaikade klassifitseerimissüsteem erineb Ühenduse standarditest, tuleb see ühtlustada säilitamise erimeetmeid vajavate looduslike elupaikade nimekirjaga.

Elupaikade ning liikide nimekirja põhjal peavad kanditaatriigid andma hinnangu, millised elupaigad ning liigid nende riigi territooriumil jäävad Ühenduse huviorbiiti. Alade valimisel kasutatakse säilitamist vajavate erialade kriteeriumit.

Soovitatavalt:

·         Tuleb mõõta välja valitud loodusliku elupaiga asustatusastet, loodusliku elupaiga poolt kaetud maa-ala suurust võrreldes kogu alaga, mida looduslik leiukoht katab riigi territooriumi piirides.

·         Tuleb mõõta struktuuride säilitamise astet ning kõne all oleva loodusliku elupaiga funktsioonide astet ja taastamise võimalusi.

·         Tuleb teostada kõne all oleva loodusliku elupaiga tüübi säilitamiseks vajaliku väärtuse üleüldine hindamine.

·         Tuleb mõõta Elupaigas leiduvate liikide populatsioonide suurus ning tihedus, võrreldes riigi territooriumi piires esinevate populatsioonidega, kõne all olevate liikide jaoks oluliste elupaikade iseloomujoonte säilitamise astet ning taastamise võimalusi, elupaigas esineva populatsiooni eraldatuse astet seoses liikide loodusliku levikuga ning viia läbi kõne all olevate liikide säilitamiseks vajaliku elupaiga väärtuse üleüldine hinnang.

Nende kriteeriumite põhjal klassifitseerivad liikmesriigid leiukohti, milliste suhtes ettepaneku lisamaks nad riiklikusse nimekirja kui elupaigad, mis on sobilikud Ühenduse huviobjektiks, vastavalt nende iga loodusliku elupaiga tüübi säilitamise suhtelisele väärtusele Ühenduse huviobjektina.

Käesolevate hinnanguprotseduuride teostamiseks on üksikasjalikud juhendid ning raamistik ära toodud “NATURA 200 standard andmete vormis”

Üldise arvamuse kohaselt peaks nende kahe loodusesäilitamise direktiivi rakendamine toimuma ilma suuremate raskusteta nii Kesk kui ka Ida Euroopa riikides, kuna neil riikidel on olemas vajalikud looduskaitse seadused, mis peaksid olema piisavad, et rakendada direktiivide ettekirjutusi riiklikul tasandil. Hoolimata sellest arvamusest jäävad administratiivse töö mõõtmed ning enamus teadusliku uurimustöö protsessid, mis tuleks saavutada (näiteks: eelpool mainitud “NATURA 200 standard andmete vormi” taotlemine) üsnagi kättesaamatuks. On veel teisigi olulisi meetmeid, mis tuleks selle andmete vormi korrektseks täitmiseks kasutusele võtta, nagu näiteks nende riikide statistikas kasutatavate territoriaalüksuste ühtlustamine vastavalt Ühenduse terminoloogiale, mille kohaselt tuleb riigi territoorium jagada kolme hierarhilisse piirkonda.

1.4.  Milliseid on direktiivide kasutegurid ja võimalikud ohud?

1.4.1.  Positiivsed omadused

Euroopa Liiduga ühineda soovivatele riikidele on looduskaitse oluline traditsioon ning kaitsealade arv on eriti suur. Kuid looduskaitset ei koordineerita ühte moodi. Elupaigadirektiiv on looduslike elupaikade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise sobivaks standardraamistikuks ning annab omapoolse panuse kaitsealade laiendamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.

Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, kus looduskaitsele on eraldatud väike osa eelarvest, on toetust leidnud võimalus liikide ja elupaikade kaitse ühiseks finantseerimiseks.

1.4.2.  Negatiivsed omadused

1. Direktiivide välja töötamisel arvestati Lääne Euroopa bioloogilise mitmekesisuse tingimustega, kus looduslikke elupaiku pakkuvad piirkonnad on võrreldes riigi koguterritooriumiga suhteliselt väikesed. Tuginedes nende kahe direktiivi ettekirjutustele, võib Kesk- ja Ida Euroopas kaitsealade proportsioon olla märkimisväärselt suurem.

Elupaigadirektiivi klausel 4(2), lõik 2 annab palju paindlikumad piirid, mille raames liikmesriigid saavad määratleda oma kaitsealasid, kus esmaste elupaikade protsent ületab 5% kogu riigi territooriumist. Tegelikult täidavad kõik Kesk ja Ida Euroopa riigid selle nõude, tänu olemasolevale looduskaitse poliitikale, mis võimaldab kaitsta suuremat ala kui 5%. On võimalik, et mõningate kandidaatriikide tegelikku ranget looduskaitse poliitikat isegi pehmendatakse.

2. Sel ajal kui direktiive välja töötati, ei tunnistatud väljaspool kaitsealasid asuvate liikide kaitsmise vajadust, seega ei reguleeri direktiivid seda küsimust. See nõuaks ettekirjutuste välja töötamist kõikides bioloogilise mitmekesisusega seotud valdkondades, mida ei ole kuidagi võimalik teostada.

3. Kuigi Elupaigadirektiivi eesmärgiks on kujundada ühtne Euroopa ökoloogiline võrgustik, ei ole loodud selle ühtsuse tagamiseks vajalikke tingimusi. On mainitud lineaarsete ja jätkuvate struktuuride ning maastiku omaduste tähtsust, kuid vajadust tunnustada ning kaitsta ökoloogilisi koridore ei ole selgelt väljendatud ning nende kaitsmiseks puuduvad vajalikud vahendid.

4. Avalikkuse liigse huvi tagajärjel võidakse takistada kaitsealadega ning kaitstavate liikidega seonduvaid keelavaid meetmeid. On olemas mitmeid näiteid nii Ida kui ka Lääne Euroopas, kus majanduslikke huvisid esitletakse avalikkuse huvidena, kuna kõik on huvitatud rikkaks saamisest. See ähvardab ka tõsiselt Kesk- ning Ida-Euroopa riike, kus hiljutise majandusarengu tagajärjel on suurenenud surve looduslikele ressurssidele.

5. Nõrkade külgede hulka võib ka lisada direktiivide mittetäielikku rakendamist liikmesriikides, isegi peale tähtaegade möödumist.

2. Euroopa Liidu bioloogilise mitmekesisuse kaitse poliitika  


2.1 EUROOPA ÜHENDUSE BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE STRATEEGIA

2.1.1 ÜLDINE INFORMATSIOON
2.1.2 ÜKSIKASJALIK INFORMATSIOON
2.2  BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE SÄILITAMISE VALDKONNAD
2.2.1 LOODUSRESSURSSIDE SÄILITAMINE
2.2.2 PÕLLUMAJANDUS
2.2.3 KALANDUS
2.2.4 REGIONAALPOLIITIKA JA ÜLDPLANEERIMINE
2.2.5 METSAD
2.2.6 ENERGIA JA TRANSPORT
2.2.7 TURISM
2.2.8 MAJANDUSLIKU KOOSTÖÖ ARENG
2.3 TEGEVUSPLAANIDE NING TEISTE ABINÕUDE VÄLJATÖÖTAMINE JA RAKENDAMINE
2.4  BIOLOOGILISE MITMEKESISUSE STRATEEGIA HINDAMINE



                                                      2.1.   Euroopa Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia

2.1.1.   Üldine informatsioon

Euroopa Liidu Bioloogilise Mitmekesisuse Strateegia koosneb neljast peamisest osast. Sissejuhatus tutvustab probleemi tähtsust, võimalikke teoreetilisi vastukajasid ning eesmärke. Teine osa on keskendunud sellistele strateegilistele teemadele nagu bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ning säästlik kasutamine, geneetiliste ressursside kasutamise eeliste levitamine, uurimustööd, määratlused, vaatlused ja informatsioonivood, avalikkuse teavitamine ning teadlikkuse tõstmine bioloogilise mitmekesisuse küsimustes. Kolmas osa analüüsib sektorite poliitikat, mis on tugevalt mõjutanud bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästlikku kasutamist, soovitatud strateegilisi meetmeid, mida iga sektori puhul eraldi tuleks kasutada bioloogilise mitmekesisuse poliitikas. Strateegia viimane osa pakub rakendusjuhiseid, tuues üksikasjalikult ära vajalikud meetmed ja tegevused, mida täide viimisel tuleks silmas pidada.

2.1.2.  Üksikasjalik informatsioon

  Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia on välja arendatud nelja peamise teema ümber. Need eesmärgid kvalifitseerivad kindlad kohustused Ühendusele, vastavalt Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile.

Teema 1. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ning säästlik kasutamine.

Selle teema kohaselt peab Ühendus püüdlema ökosüsteemide ning liikide populatsioonide säilitamise ning vajaduse korral ka taastamise poole. Samas peab see keskenduma ka traditsioonilise maakasutuse tagajärjel välja arenenud ökosüsteemide säilitamisele. Teema viitab ka looduslike ressursside säästliku kasutamise tagamiseks nõutud meetmetele.

Vahendid bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ning säästlikuks kasutamiseks:

In situ säilitamine

Ühendus peab toetama kindlaks määratud alade võrgustiku loomist, eriti aga EL NATURA 2000 võrgustikku. Kõigele vaatamata ei ole paljude looduslike liikide, põllukultuuride liikide ja teisendite ning koduloomade tõugude puhul ainult kaitsealade loomine piisav või kohane.

Seega rõhutab strateegia järgnevate meetmete ning arvestamist vajavate asjaolude tähtsust in situ säilitamise korral:

- tuleb võtta arvesse bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise mõju ka ülejäänud territooriumile väljaspool kaitsealasid,

- et populatsiooni suurus, struktuur, levik ja looduslikult esinevad metsikud liigid oleksid rahuldavas seisukorras ning samuti toetada ka taastamisplaane enim ohus olevatele liikidele,

- võtta tarvitusele meetmed säilitamaks metsikute ja kodustatud liikide ühendatud geneetilisi varusid ning hoida ära geneetilise erosiooni tekkimist,

- Võõraste liikide või alaliikide esinemine või nende tutvustamine võib põhjustada ökosüsteemide muutusi ning tasakaalu kadumist. Sellel võivad olla pöördumatud tagajärjed, näiteks bioloogilise mitmekesisuse algupäraste osade hübridisatsiooni või konkurentsi näol. Vastavalt ettevaatusabinõude põhimõttele, peab Ühendus selle kohaselt ära hoidma võõraste liikide kahjulikud mõjud ökosüsteemidele, eriti nende liikide ja elupaikade korral, millest nad sõltuvad. Kus tahes võimalik, peab Ühendus võõraste liikide mõjule pääsemise riski vältima.

- Samal ajal kui biotehnoloogia esindab üldiselt arvukalt potentsiaalseid kasutegureid ühiskonnale, võivad geneetiliselt muudetud organismid keskkonnas omada negatiivset mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Kasutades ettevaatusabinõu põhimõtteid on Ühendus loonud mehhanismi (vastavalt direktiividele 90/219/CEE ja 90/220/CEE), mille ülesandeks on hinnata, reguleerida, juhtida või kontrollida riske, mis on seotud biotehnoloogia tagajärjel loodud geneetiliselt muudetud organismide kasutamise ja vabastamisega, mis omakorda võivad mõjutada bioloogilist mitmekesisust. Veelgi enam, Ühendus on võtnud endale ülesandeks lõpetada bioloogilise ohutuse protokoll, mis oleks vastavuses CBD-ga 1998.a. lõpuks.

Ex-situ säilitamine

Geenipangad, suletud aretuskeskused, loomaaiad ning botaanikaaiad võivad mängida väga olulist rolli, kui nende tegevused on integreeritud koordineeritud uuesti juurutamise raamistikku või integreeritud säilitamise skeemidesse. Põllukultuuride liikide ning sortide, kaasa arvatud metsanduses kasutatavate taimede ning samuti koduloomade puhul on vajalik vältida geneetilist erosiooni ning säilitada mitmekesine geneetiline bassein, mis tagaks elujõulisuse ning asjasse puutuvate liikide ja tõugude kvaliteedi paranemise. Ühenduse raames õigete geenipankade säilitamine võib mõningatel juhtudel nõuda koostööd kolmandate riikidega.

Strateegia rõhutab ex-situ säilitamise puhul järgmiste meetmete tähtsust:

- edendada nii Ühenduse sees kui ka väljaspool õiget ex-situ säilitamist nii metsikute liikide kui ka metsikute kultuuride sugulasliikide geneetiliste ressursside puhul, metsikute taimede ning koduloomade tõugude kasulikkust toidutööstuses, juhul kui neid ei ole võimalik säilitada in-situ või kui nende säilitamine in-situ on tõsiselt ohustatud,

- julgustada loomaaedu, akvaariume, botaanikaaedu, geenipanku ja kollektsioone säilitama liike, kultuure, sorte ning koduloomade tõuge, rahuldavatele tingimustel, mis tagaksid nende säilimise,

Bioloogilise mitmekesisuse osade säästlik kasutamine.

Inimtegevus võib bioloogilisele mitmekesisusele mõjuda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Säästlikkuse edendamise võtmeks on strateegia mõjude, poliitika, bioloogilise mitmekesisuse programmide ja projektide hea hindamine. Esimeses järjekorras tuleks kindlaks teha, millistel tegevustel võivad olla potentsiaalselt negatiivsed tagajärjed, sest see võimaldab leida lahendusi, mis väldiks või viiks miinimumini negatiivsed mõjud. Teiseks, tuleks kindlaks määrata kõige efektiivsemad vahendid, mis vastaksid bioloogilise mitmekesisuse vajadustele.

Sellest tulenevalt soovitab strateegia alljärgnevat:

  - tuleb arvestada strateegia eesmärkidega keskkonna-alastes hinnangutes nii sektorite kui ka mitte sektorite strateegiate, plaanide, programmide, poliitika ja projektide puhul,

  - kus võimalik välja töötada kulude efektiivsuse analüüs vastavalt Ühenduse strateegiale, plaanidele, programmidele, poliitikale ja projektidele, tagamaks selle strateegia eesmärkide saavutamist.

  - välja töötada sobivad meetodid ja tehnikad, mis võimaldaksid rahastajatel osa võtta hinnangu andmise protseduurist ning parandava ja ennetava tegevuse rakendamisest.

  Sellised majanduslikud ja sotsiaalsed ajendid nagu toetused, maksud ja kohustused võivad omada märkimisväärset mõju bioloogilisele mitmekesisusele. Mõningatel juhtudel on neid võimalik kasutada kui tööriistu bioloogilise mitmekesisusega seotud tootmise ja tarbimise mudelite muutmiseks või hooldamiseks. Ühendus toetab meetodeid edendamaks seda, et hästi informeeritud tarbija suudab kanda võimalikult suurt individuaalset vastutust, mis aitaks kaasa bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele ja säästlikule kasutamisele. Hiljutine Ühenduse Roheliste Kokkutulek tegi mõned ettepanekud, mis toetavad nende eesmärkide saavutamist.

Seega on Ühenduse strateegia võtnud eesmärgiks edendada seal kus võimalik:

- bioloogilise mitmekesisuse väärtuste sisse viimist kulude/tulude analüüsi.

- öko-sildistamist, mis põhineb toodete elutsükli analüüsil ning mida tuleks kasutada nende toodete puhul, mille tootmine, levitamine, kasutamine ja ladustamine võib mõjutada bioloogilist mitmekesisust.

  - bioloogilise mitmekesisuse küsimuste integreerimist keskkonnakaitselise vastutuse mehhanismi.

Teema 2. Geneetiliste ressursside kasutamise tulude jagamine

  Geneetiliste ressursside kasutamisest tulenevate kasude jagamine on seotud CBD rakendamisega mitme külje pealt, näiteks ligipääs geneetilistele ressurssidele ja biotehnoloogia kasude levitamine, kaasa arvatud uurimustööd ja majanduslikud partnerlussuhted geneetiliste ressursside pakkujate ning kasutajate vahel.

  Geneetiliste ressurssidega seoses sooviks CBD veel kord rõhutada osapoolte sõltumatut õigust oma geneetilistele ressurssidele. See rõhutab ka seda, et osapooled ei tohi seada mittesobivaid tõkendeid ning, et ligipääsu tingimused peavad olema vastuvõetavad mõlemale osapoolele. Vastavalt sellele, tuleb arvestada terve hulga otsustega, mis puudutavad ligipääsu neile ressurssidele. Seega peaks Ühendus:

  - edendama sobilikke mitmepoolseid raamistikke.

  - pakkuma juhendeid kahepoolseks koostööks vabatahtlikel alustel, mis tuleks lisada eriti nendel juhtumitel, kus ainult mõned riigid omavad või vajavad ligipääsu kõne all olevatele geneetilistele ressurssidele.

  - toetada geneetiliste ressurssidega riike arendama riiklikku strateegiat, mis puudutab bioloogilisi välja vaateid ning ligipääsu, võttes arvesse vastavaid mitmepoolseid raamistikke ja töövahendeid.

Tehnoloogia üleviimist tuleb mõista laias mõttes kui tehnoloogilise koostöö levimist. Vajadus vastava tehnoloogia järgi on eriti päevakorras arengumaades. Ühendus peab seega

- soodustama bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks mõeldud tehnoloogia arendamist.

- võimaldama bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise tehnoloogia kandumist arengumaadesse.

Tehniline ja teaduslik koostöö peab olema suunatud eriti põhivõimsuse tugevdamisele arengumaades, bioloogilise mitmekesisuse ja selle osade säilitamise ning säästliku kasutamise arendamisele ning ühiste uurimustöö programmide loomisele, eriti selles osas, mis puudutab kindlaks määramist, seiret ja informatsioonivahetust.

Ühendus peab:

-          edendama nii Ühenduse sees kui ka väljaspool laiemat bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise tehnoloogia ja teadmiste kasutamist.

Teema 3. Uurimustöö, määramine, seire ja informatsiooni vahetamine.

On laialt tuntud tõde, et praegusel momendil on  igal tasandil bioloogilist mitmekesisust puudutavate teadmiste puudulik tase takistuseks konventsiooni edukale rakendamisele. Kõigest hoolimata ei tohiks see aeglustada käimasolevaid tegevusi, mis põhinevad olemasolevatel teadmistel. Seega on hädavajalik  kindlaks määrata ja jälgida bioloogilise mitmekesisuse kõige olulisemaid komponente samuti ka neile avalduvat survet ja ohte, pöörates erilist tähelepanu CBD Lisas I paika pandud oluliste komponentide kategooriate nimekirjale. Samuti on vajalik tugevdada bioloogilise mitmekesisuse alaseid uurimustöid, nende põhimõtteid, kontseptsioone ja alusmehhanisme.

Sihid ja eesmärgid, mis on Tegevusplaaniga kindlaks määratud ning muud meetmed selles valdkonnas tuleb sulatada tegevusse vastavalt Ühenduse arendus- ja teadustöö raamprogrammile. Tuleb võtta arvesse nende andmete tähtsust, mis on VVOde, liikmesriikide, agentuuride ja erakollektsioonide käsutuses.

  Uurimistöö initsiatiiv peab olema üles ehitatud eriti Euroopa ad hoc uurimistöö ja bioloogilise mitmekesisuse töögrupi (EWGRB) tööle, mis loodi Euroopa Komisjoni DG XII “Keskkonna ja kliima uurimistöö programmi” raames ning mis võiks keskenduda Euroopa keskuste vahelise võrgustiku loomisele, et täiustada bioloogilisuse mitmekesisuse uurimustöid, eesmärgiga:

-          soosida peamisi uurimistöid bioloogilise mitmekesisuse kõigi tasandite tähtsuse ja funktsioneerimise alal.

-          edendada sobivate uurimistööde rakendamist seoses bioloogilise mitmekesisuse loomuliku arengu funktsioneerimismehhanismidega, kaasa arvatud töövahendid ja meetodid, mis on vajalikud bioloogilise mitmekesisuse poliitika eesmärkide rakendamiseks.

-          suurendada teadmisi sellest, kuidas kaitsta bioloogilist mitmekesisust looduses, põllumajanduses, metsanduses ja kalanduses ning bioloogilise mitmekesisuse suurest rollist elu toetavates süsteemides;

-          suurendada arusaamist sellest, kuidas biosfäär funktsioneerib erinevatel ruumitasanditel: globaalsel, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning suurendada arusaamist inimtegevuse mõjust elu toetavatele süsteemidele.

-          abistada vajalike muudatuste kindlaks määramisel seadusandluses, programmides ja poliitilises tegevuses, mis on seotud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamisega ning selle kasutamisest tuleneva kasuteguri võrdse jagamisega.

-          edendada uurimistöö tegevust kasutades molekulaarmeetodeid bioloogilise mitmekesisuse mõõtmisel ja nende tehnoloogiate kinnitamist.

-          edendada tööriistade loomist ja partnerite valikuid bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel, kaasa arvatud uurimistööd, mis puudutavad puhtaid tehnoloogiaid ja ex situ säilitamise tehnoloogiaid.

-          edendada bioloogilise mitmekesisuse erinevate vormide hindamist kõikide ühiskonna tegurite seisukohast vaadatuna.

-          toetada Kolmandate riikide vahelise globaalse sideme arengut, pöörates erilist tähelepanu bioloogilise mitmekesisuse säästlikule kasutamisele ja juhtimisele ülemineku majanduses, samuti ka arenenud ja arenguriikides.

Ühendus peab edendama edaspidiseid Euroopa keskkonnaagentuuri  tegevusi ja selle Informatsiooni ning jälgimise võrgu (EIONET) tegevusi, kaasa arvatud alusuuringud bioloogilise mitmekesisuse komponentide kindlaks määramiseks ja kataloogimiseks.

Alusuuringud peavad hõlmama:

-          olemasoleva bioloogilise mitmekesisuse olulisi komponente - in situ või ex situ- või neid, mis on viimase 50 aasta jooksul välja surnud;

-          bioloogilise mitmekesisuse komponentide säilitamise seisundi ja trendide kindlaks määramist.

-          bioloogilise mitmekesisuse komponentidele avalduvate ohtude ja survete kindlaks määramis koos nende põhjustega

-          kaasaegse süstemaatika kasutamist teaduslike töövahendite loomiseks, mis on vajalikud säilitamisel ja säästlikul kasutamisel, seades eesmärgiks ( muuhulgas) ka lünkade täitmise süstemaatika alal.

Kuna bioloogilise mitmekesisuse kõikide komponentide ja neid mõjutavate survete ja ohtude seire ning pidev hindamine oleks ebapraktiline, on tehtud ettepanek edendada indikaatorite süsteemi arendamist, mis põhineks liikide ja ökosüsteemide lähenemisviisil.

Ühendus peab toetama selle süsteemi uurimustöid oma uurimustööde programmis ja sarnane töö lisatakse uude Euroopa keskkonna agentuuri ja selle võrgustiku mitmeaastasesse tööprogrammi. Lisaks uurib Eurostat bioloogilist mitmekesisust mõjutavate survete näitajaid oma surve näitajate projekti raames. Nende näitajate kindlaks määramine ja nende arengu seire on selle strateegia peamine element, kuna see annab vajalikku informatsiooni tegevuskavade ja muude kaitsemeetmete tõhususe ja mõju hindamiseks. Seega peaks need sisaldama:

- indikaatorite komplekti kindlaks määramist hindamaks kuidas bioloogilise mitmekesisuse komponente on sektoris mõjutatud ning andma hinnangu strateegia rakendamise edusammudele.

  - mehhanisme, millega teostada indikaatorite evolutsiooni seiret võttes eriti arvesse tegevusi, mis põhjustavad elupaikade hävinemist.

  Hindamise ja rahvusvahelise informatsiooni vahetamise tähtsus CBD eesmärkide saavutamisel on oluline paljude ökoloogiliste protsesside piire mitte tunnistava loomu tõttu samuti ka ökosüsteemide omavahelise sõltuvuse ning mitmete metsikute liikide rändava eluviisi tõttu jne.

Oliuline on ka Liikmesriikide ja ka teiste CBD osapoolte vahelise tegevuse piiriülese koordineerimise tugevdamine.

  See sisaldab Clearing House mehhanismi (CHM), mis loodi bioloogilise mitmekesisuse kohta rahvusvahelise informatsiooni vahetamise peamiseks vahendiks, toetamist ühinemiseks ja edaspidiseks arenguks. Euroopa Keskkonna-agentuur ja selle informatsiooni ja jälgimise võrgustik vastutab selle tegevuse eest. CHM’i poolt informatsiooni pakkumine on olulise tähtsusega, et võrrelda riiklike ning Ühenduse aruandeid  meetmete rakendamise edusammude kohta.

Teema 4. Haridus, väljaõpe ja teadlikkus

Paljud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise surved ning ohud on põhjustatud inimeste eelarvamustest, hoiakutest ja käitumisest. Samutit on raske rakendada bioloogilise mitmekesisuse strateegiat kui asjaosalised ei ole teadlikud bioloogilist mitmekesisust mõjutavatest probleemidest ja nende võimalikest lahendustest. Nende tegurite muutmine nõuab pika-ajalisi kontsentreeritud pingutusi hariduse ja avalikkuse teadlikkuse valdkonnas.

Avalikkuse teadlikkus on esmatähtis, et tagada paljude bioloogilisele mitmekesisusele kasulike tegevuste edu, näit. tarbija poliitika, mis soosiks bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästliku kasutamist.

Seega tuleks arvesse võtta avaliku teadlikkuse kampaaniaid ja peamisi saadaval olevaid vahendeid CBD eesmärkide saavutamiseks. Kõigis neis küsimustes on väga oluline roll ühiskondlikel keskkonna- organisatsioonidel..

Lõpuks vajab mistahes bioloogilise mitmekesisuse strateegia rakendamine kaasaegset tehnilist ekspertiisi, mis hõlmaks erinevaid osalejaid. Seda ekspertiisi on võimalik saavutada ainult juhul kui vastavad väljaõppe-skeemid on õigesti kohandatud teaduse, tehnika ja tehnoloogia progressiga.

Seega peaks Ühendus soosima arengut järgmistes valdkondades:

- avaliku teabe programmid, bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise hariduse ja teadlikkuse tõstmiseks.

- programmid, mis tagaksid selle Ühenduse strateegia rakendamisega seotud inimressursside vajaliku väljaõppe, nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil.

- võimalused luua seire, Ühenduse strateegia mõju hindamine ja aruandmine, plaanid, programmid, poliitikad ja projektid, mis on seotud bioloogilise mitmekesisusega kolmandates riikides.

2.2. Bioloogilise mitmekesisuse säilitamise valdkonnad

Järgnevates lõikudes on ära toodud erinevate bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise poliitika valdkonnad ja sektorid ning on kindlaks määratud Ühenduse eesmärgid, mis on vajalikud konventsiooni sihtide saavutamiseks.

2.2.1.   Loodusressursside säilitamine

Loodusressursside säilitamine ja  metsikute liikide säästlik kasutamine hõlmab kindlaid meetmeid, kaasa arvatud NATURA 2000 ökoloogilise võrgustiku loomine ja juhtimine.

EESMÄRGID:

- Viia täielikult ellu elupaikade direktiiv ja lindude direktiiv.

- Toetada kindlaks määratud alade võrgustiku loomist, eriti EL-i NATURA 2000 võrgustikku ning võimaldada sobivat rahalist ja tehnilist abi nende säilitamiseks ja säästlikuks kasutamiseks.

- Välja töötada jahtimise plaanid valitud ohustatud liikidele ning mõningatele jahitavatele liikidele.

- Rakendada EÜ CITES määrust.

Tuleb arendada ja edendada bioloogilise mitmekesisuse initsiatiivi ka väljaspool kaitseala piire. Ühendusel ei ole selles valdkonnas kõikehaaravat seaduslikku instrumenti kuid 5. tegevuse rakendamisel on tehtud selles suunas katsetusi. Programm edendamaks keskkonna küsimuste integreerimist poliitika valdkondadesse. Selles valguses on eriti oluline uus veekaitse raamdirektiiv. Vee kogus ja kvaliteet ( eriti seoses pestitsiidide ja väetiste saastega) on esmatähtsad näitajad kogu ökosüsteemi tegutsemiseks. Selle piiratud ressursi kasutamise konkurents  ja potentsiaalselt konfliktsed nõudmised erinevatest sektoritest, muudavad veepoliitika eriti strateegiliseks bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise puhul. Märgaladel on samuti väljapaistev tähtsus bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja säästlikul kasutamisel, vastavalt Ramsari konventsioonile ja Komisjoni märgalade kirjale.

EESMÄRGID:

- Arendada koostöös liikmesriikidega töövahendeid, mis tagaksid bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise ka väljaspool kaitsealade territooriumi.

- Kasutada Vee raamdirektiivi kui töövahendit bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel ja säästlikul kasutamisel ja selles kontekstis arendada vee koguse ja kvaliteedi analüüse vastukaaluks vajadusele iga jõebasseini järgi, kaasa arvatud niisutamine, energia tootminee, tööstustegevus, joogiveetootmine jne.l.

- Soodustada maastiku ökoloogilist funktsiooni, kaasa arvatud kaldaäärsete ja lammi taimkatte puhverdusvõime, et võidelda erosiooniga ning säilitada vee tsükkel, mis toetab bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt olulisi ökosüsteeme ning leiukohti.

- Kaitsta Ühenduse raames märgalasid ja taastada alanenud märgalade ökoloogiline iseloom.

Mitmetel globaalsetel protsessidel on suur mõju bioloogilisele mitmekesisusele, nagu näiteks kliima muutused, kõrbeks muutumine ja osoonikihi hõrenemine. Kliima muutuste mõju mõnele tundlikule ökosüsteemile ja viljasordile samuti ka mõningate kliimamuutuste vastu võitlemise vahendite mõjud võivad olla seotud BM konventsiooni eesmärkidega, need taasmetsastamise ja metsastamise tegevused peavad olema ühtlustatud meetmetega, mis kindlustaksid bioloogilisele mitmekesisusele lisaväärtusi. Veelgi enam, poliitikad, mis on seotud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamisega peaks võtma arvesse muudatusi, mis võivad tekkida ökosüsteemidesse kiirenenud kliimamuutuste tagajärjel. Osoonikihi hõrenemise mõju mere tootlikkusele ja kalandusele, samuti ka mõningatele viljasortidele ning mõningate osoonikihti hõrendavate ainete mõju kohalikele bioloogilistele mitmekesisustele on võrdselt olulised. Kõrbeks muutumine omab märkimisväärset mõju muldadele, hüdroloogilise tsükli säilimisele ja erinevate ökosüsteemide säilitamisele. Kõrbestumise põhjustatud probleemid on eriti olulised Vahemere piirkonnas ja ka teistes piirkondades väljaspool Euroopat.  

EESMÄRGID:

- Edendada paremat koostööd rahvusvahelise areeni erinevate ürituste vahel kliimamuutuste, osoonikihi hõrenemise ja kõrbestumise valdkonnas, et hoida ära kahekordseid püüdlusi, eriti võttes arvesse protseduuride aruandlust.

- Määrata kindlaks konventsiooni ja teiste olemasolevate rahvusvaheliste lepete tegevuste omavaheline koostöö, et suurendada kooskõlastatuse võimalusi.

2.2.2.   Põllumajandus

Maakasutuse mudelid ja praktika avaldavad peamist mõju Euroopa bioloogilisele mitmekesisusele. Mõningatel juhtudel toetavad maakasutuse mudelid ja praktikad bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästliku kasutamist, kuid teistel juhtudel põhjustavad tõsiseid ohte.

Põllumajanduse sektorid on tugevalt mõjutatud valitsuse sekkumise erinevate tasemete ja tööhõive meetmete poolt, mis on sageli viinud tegevusteni, mis ei ole soodsad ühtekuuluvusele. Tootlikkuse suurenemine on paljudel juhtudel saavutatud loodusliku kapitali vähenemise arvelt. Bioloogilise mitmekesisuse vähenemise taga seisvaid tegureid on võimalik mõista kui võtta arvesse miinuseid ja plusse, millega peab vastamisi seisma riik või iga talunik eraldi.

Põllumajandusringkonnad on tõeliselt huvitatud sellest, et tagada maakasutuspraktika säästlikus ja anda panus bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse ja säästlikku kasutamisse. Mõningaid pooleldi looduslikke leiukohti on võimalik säilitada ainult sellisel juhul kui sobivad põllumajandustegevused jätkuvad. Paljudel juhtudel, kus põllumajandustootmine on säästliku ökosüsteemi võtmeelemendiks, viiks põllumajanduse hülgamine erinevate elupaikade pöördumatu vähenemiseni. Talupidajate hulgas on kasvanud teadlikkus nendest hüvedest, mida on võimalik saavutada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutusele võtmisega.

Põllumajandusliku bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja säästlik kasutamine peaks põhinema liikide, sortide ning koduloomatõugude geneetiliste ressursside ning mikrobioloogiliste eluvormide säilitamisel ja säästlikul kasutamisel ning in-situ ja ex-situ säilitamisel. Kohalike liikide, sortide ja koduloomade tõugude in-situ säilitamine nõuab õigeid majanduslike ja sotsiaalsete huvide süsteeme, mis oleksid kombineeritud tarbijate teadlikkusega. Need üritused aitaksid tulla vastu käesolevatele ja tuleviku nõudmistele globaalsele toiduohutusele ning nad peaksid keskenduma põllumajanduslike ja toidutaimede geneetiliste ressursside säilitamise ja säästliku kasutamise globaalse tegevusplaani võtmeelementidele.

EESMÄRGID:

- Vormistada poliitika meetmed, programmid ja projektid, mis edendaks põllumajanduslike ja toidu- taimede geneetiliste ressursside säilitamise ja säästliku kasutamise globaalse tegevusplaani rakendamist.

- Edendada geneetiliste ressursside mitmekesisuse tehnoloogilise hinnangu arengut.

- Tugevdada nende geneetiliste ressursside in-situ ja ex-situ säilitamise poliitikat, millel on tegelik või potentsiaalne väärtus toidule või põllumajandusele.

- Edendada nende geenipankade arengut, mis on kasulikud toidu ja põllumajanduse geneetiliste ressursside in-situ ja ex-situ säilitamisele nii, et neid oleks võimalik kasutada.

- Taotleda seda, et seadusandlus ei takistaks geneetiliste ressursside säilitamist.

 Põllumajandusel on olnud ja jääb olema peamine roll ökosüsteemide mitmekesisuse ning poollooduslike ökosüsteemide loomises ja säilitamises.

Seega nõuab agriökosüsteemi säilitamine ja säästlik kasutamine:

- talupidamise säilitamist ja edaspidist arengut arvestusega suurendada selle positiivset mõju bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele ja säästlikule kasutamisele, põllumajandusühiskondade tunnustamist ja toetamist poollooduslike elupaikade loomisel ja säilitamisel,

- mitte intensiivsete põllumajandussüsteemide positiivse rolli arvestamist eluslooduses ja metsikute taimede elupaikades ja põllumajandustegevuse ja tootmissüsteemide positiivset mõju suurendamist bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele ja säästlikule kasutamisele.

- põllumajandustegevuse negatiivse mõju vähendamist bioloogilisele mitmekesisusele, eriti kindlate maakasutus praktikate puhul. Põllumajanduskemikaalide kasutamine, ülekarjatamine ja saastamine põhjustavad eluskarja ülemäärase elujõulisuse, monokultuurid, märgalade likvideerimine ja piirdehekid võivad bioloogilise mitmekesisuse säilitamist negatiivselt mõjutada mitte ainult selles piirkonnas, kus neid kasutatakse vaid ka teistes ökosüsteemides.

Põllumajanduse tegevusplaan peab olema loodud vastavalt olemasolevatele strateegiatele ja neile poliitikatele, mis on ettenähtud AGENDA 2000-s ning ühtlustuma nendega viisil, mis annaks panuse bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele.

EESMÄRGID:

- Maapiirkondade ökoloogiliste funktsioonide soodustamine.

- Bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide integreerimine ühtse põllumajanduspoliitika vastavate vahenditega.

- Bioloogilist mitmekesisust soodustavate põllumajandusmeetodite edendamine, sidudes põllumajandus- toetused keskkonna tingimustega seal kus vajalik.

- Edendada häid põllumajandus traditsioonide standardeid eesmärgiga vähendada saastamise riski ja edaspidiseid kahjustusi bioloogilisele mitmekesisusele.

- Suurendada teadlikkust kõikide tootjate hulgas, kes toodavad spetsiifilisi põllumajandustooteid, mis võivad olla kahjulikud nii lühema kui ka pikema aja jooksul ning teadvustada vajadust, et tootjad peaksid kaitsma nii keskkonda kui ka bioloogilist mitmekesisust. See hõlmab ka pestitsiidide säästliku kasutamise integreeritud strateegia arendamist.

- Tagada kodustatud viljasortide ning loomatõugude elujõulisus, et säilitada esialgset metsikute liikide ökosüsteemi.

- Edendada ja toetada madala intensiivsusega põllumajandussüsteeme eriti piirkodades, kus on kõrge looduslik väärtus.

- Arendada tulevikuks põllumajandus-keskkondlike meetmeid, et suurendada bioloogilise mitmekesisuse kasutegureid

            1. tugevdades eesmärgiks olevaid põllumajanduslikke keskkondlike meetmeid

            2. hinnates nende toimet bioloogilise mitmekesisuse spetsiaalsele näitajatele

            3. suurendades vastavalt eelarvet ja ressursse nii nagu AGENDA 2000-s ette nähtud

Kaubanduspoliitika mõju põllumajandustoodangule ja maakasutusele on eriti oluline bioloogilise mitmekesisuse säilitamise puhul. Tootjate poolsed otsesed investeeringud peaks olema tugevaks jõuks säästliku arengu ja bioloogilise mitmekesisuse edendamisel. Globaalsete, piirkondlike ja kahepoolsete kaubanduslepete rakendamine omab kindlasti mõju maakasutusele paljudes riikides. Koos muudatustega kaubanduses, on ka muudatustel globaalsetes ja piirkondlikes põllumajanduslikes tootmismudelites tõenäoliselt võimalik asendada või hüljata mõni kaua aega tagasi loodud kohalik tootmissüsteem, või  muuta see intensiivsemaks konkurentsi säilitamiseks või uute turgude varustamiseks.

Selles valdkonnas saab seadusandlus samuti anda oma panuse bioloogilise mitmekesisuse kaitsele. See aitab säilitada kodustatud liikide ja taimesortide geneetilist baasi hoidmaks ära geneetilist erosiooni. Samuti aitab see säilitada maakasutuse mudeleid, mis on kasulikud bioloogilisele mitmekesisusele. Orgaaniline põllumajandus vajab samuti toetust tunnustussüsteemide poolt. Geograafiliste näitajate ja päritolu määratlemise ning teatud põllumajandustoodete ja toiduainete kaitsmine on samuti oluline ning annab omapoolse panuse spetsiaalsete põllumajanduslike ökosüsteemide säilitamiseks, soodustades bioloogilist mitmekesisust.

EESMÄRGID:

- Edendada kaubandusega seotud põllumajanduspoliitikaid ja valdkondi, millised arvestavad bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamise vajadusega samuti ka Maailma kaubandus organisatsiooni põhimõtetega.

2.2.3    Kalandus

 Inimtegevuse poolt suurenev surve mere ja rannikualade keskkonnale rõhutab vajadust  integreerida bioloogilise mitmekesisuse küsimused mereressursside poliitikasse, kaasa arvatud kalandus ja lepetesse, mis käsitlevad ranniku ja merekeskkonna ja kalavarude kaitset. Mere ja rannikualade ökosüsteemide säilitamine ja säästlik kasutamine on eluliselt oluline, et tagada kalameeste ja kalandusühiskondade elujõulisus.

EESMÄRGID:

- Edendada kalavarude ja levialade säilitamist ning säästliku kasutamist

- Edendada tehnilise säilitamise vahendite loomist toetamaks kalavarude säilitamist ja säästlikku kasutamist. Olemasolevad meetmed hõlmavad muuhulgas kalastamise keelualasid (peamiselt noorte kalade tihedate koondumiste kaitsmiseks) ja võrgusilma suurusi.

- Vähendamaks kalastamistegevuse ja muude inimtegevuste mõju mittepüütavatele liikidele ja mere ning rannikuala ökosüsteemidele, et saavutada mere ja rannikuala bioloogilise mitmekesisuse säästlik kasutamine.

- Vältimaks akvakultuuri tavasid, mis võivad mõjutada elupaikade säilimist tundlike alade hõivamisega, näit. kolmandate maade mangroovid ja tõusude alad Ühenduse raames, kalafarmide sisselaske ja väljalaske saastamine ning kodustatud liikide või sortide võimalike vabastamiste või lahti pääsemiste poolt põhjustatav geneetiline saaste.

 

2.2.4  Regionaalpoliitika ja üldplaneerimine

Komisjoni kiri “Euroopa 2000: Euroopa territoriaalse arengu koostöö” rõhutab seda, kuidas üldplaneerimine võib anda oma panuse ökosüsteemide säilitamisse ja säästlikusse juhtimisse.  Planeerimine võib tõepoolest mängida olulist rolli kogu territooriumi bioloogilise mitmekesisuse säilitamises ja säästlikus kasutamises.

Üldplaneerimine peaks edendama säästliku maakasutamist ning tagama samal ajal ka majandustegevuste tasakaalustatud  geograafilist levikut. See peaks vältima üleliigset survet piirkonna teatud osadele ja arvestama kõikjal ökoloogilisi nõudmisi. Komisjon on välja töötanud ja integreerinud üldplaneerimise lähenemisviisi oma Integreeritud rannikualade juhtimise demonstratsioonprogrammis, mis muuhulgas arvestab ka bioloogilise mitmekesisusega. Üle-Euroopalise üldplaneerimise edasiseks arenguks koostati Euroopa üldarendamise perspektiiv. Bioloogilisest  mitmekesisusest räägitakse peatükis “Jätkuv surve Euroopa looduslikule ja kultuurilisele pärandile”. Selles rõhutatakse, et planeeringute koostamisel tuleb võtta arvesse spetsiifilisi kohalikke tegureid, mis väldiks edaspidiseid bioloogilise mitmekesisuse kaotusi.

Selles kontekstis tuleb erilist tähelepanu pöörata maa-aladele, kus paljudel juhtudel on vajalik jätkata põllumajandustegevust, et hoida ära bioloogilise mitmekesisuse kahjustusi ja elupaikade vähenemist. Maaelu arengupoliitikal on võimalik kaitsta neid loodusvarasid, soosides maa säilitamist ja kõrgemaid keskkonna-alaseid nõudmisi maakasutusele. Sellisel moel on võimalik saavutada bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja säästlik kasutamine.

EESMÄRGID:

  - Edendada poliitilisi eesmärke, mis on kindlaks määratud ruumi planeerimise üritustes, võimaldades seega bioloogilise mitmekesisuse säilitamist kogu Euroopa territooriumil. Erilist tähelepanu tuleb pöörata

            - ökoloogilistele koridoridele ja puhveraladele

            - kaitsmata, tundlikele aladele, kus on kõrge bioloogilise mitmekesisuse tase, nagu näiteks mäed, rannikualad ja saared.

            - maa-aladele, et tagada parem koostöö majandusliku arengu eesmärkide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise vajaduste vahel.

- Rannikualadel tuleb arendada nii maa kui ka mere integreeritud juhtimist ja planeerimist, kaasa arvatud kalandus, laevandus, ranniku infrastruktuurid ja sisemaa põllumajandus- ning metsandustegevuse mõjutused.

- Edendada säästliku arengut, mis põhineks integreeritud ruumi planeerimisel.

- Tagada, et struktuurifondi ja Ühtekuuluvusfondi poolt ühiselt rahastatud sekkumised ei oleks vastuolus Ühenduse seadusandlusega, mis puudutab bioloogilist mitmekesisust.

2.2.5  Metsad

Globaalselt on metsades kõige suurem bioloogilise mitmekesisuse tase, kui pidada silmas liike, geneetilist materjali ja ökoloogilisi protsesse. Veelgi enam, metsadel on oluline koht võitluses kliima muutuste vastu ning selle mõjutuste vähendamisel teiste ökosüsteemide säilitamisele. Paljude maaelu ühiskondade elujõulisus sõltub metsade säilitamisest ja säästlikust kasutamisest. Metsad on peamiseks riiklikuks ressursiks praegustele ja tulevastele põlvkondadele. Samal ajal kui tunnustada metsakatte suurendamise tähtsust, tuleb võtta tarvitusele ka meetmed teiste oluliste ja väärtuslike ökosüsteemide hoidmiseks.

Bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästliku kasutamist metsades on võimalik jagada kolmele erinevale tasemele:

a) Globaalselt ähvardab suurem oht praegusel momendil troopilisi ja mõningaid põhjapoolseid metsi, paljudel aladel toimub kiire metsade kadumine, vähenemine või kvaliteedi langus inimtegevuse tagajärjel. Ühendus tunnistab kriitilist vajadust selle hävitustsükli peatamiseks ja ümber pööramiseks.

b) Pan-Euroopa tasandil on Ühendusel osalus Euroopa metsade kaitsmise konverentsil Euroopa metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise peamised juhtnöörid on ära toodud Euroopa metsade kaitsmise resolutsioonis.

c) Ühenduse raames arendatakse metsanduspoliitikat peamiselt riiklikul tasandil. Vaatamata sellele on Ühendus teinud vastavaid samme metsade säilitamise edendamiseks, eriti selles osas, mis puudutab metsade kaitsmist atmosfäärist tuleva saaste ja tule eest samuti ka metsadega katmise, metsaalade taastamise ja metsade infrastruktuuri parandamise osas.

EESMÄRGID:

- Edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja vajadusel suurendamist kui säästliku metsanduse peamist tegurit nii riiklikul, piirkondlikul kui ka globaalsel tasandil.

- Arendada edasi Nõukogu määrust 2080/92 ja suurendada selle kasulikkust bioloogilisele mitmekesisusele.

- Tagada, et metsade laiendamise käigus viidaks metsa alla võtmine läbi viisil, mis ei omaks negatiivset mõju ökoloogiliselt tähelepanuväärsetele aladele ja ökosüsteemidele.

- Edendada metsade säästliku juhtimist, mis austaks vastavate alade ökoloogilisi iseärasusi ning edendada nende alade taastamist, mis on kannatanud metsast lagestumise all. Sobivuse korral tuleb eelistada kohalikke liike. Kus iganes kasutatakse sissetoodud liike kohaliku ökosüsteemi asendamiseks, tuleb võtta kasutusele piisavad meetmed ka kohaliku taimestiku ja loomastiku säilitamiseks.

- Edendada rahvusvahelist uurimustööd võimalike kliimamuutuste mõjust metsade ökosüsteemidele, metsade ökosüsteemide võimalikku kohanemist kliima muutustega ning kliimamuutuste ebasoodsate mõjutuste vähendamise võimalikkusest metsade ökosüsteemidele.

- Edendada Euroopa metsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamise peamiste juhtnööride rakendamist.

2.2.6  Energia ja transport

Energia ja transpordi sektoritel on globaalne ja piirkondlik mõju bioloogilisele mitmekesisusele kliima muutuste ja happelisuse tõttu. Lisaks sellele võivad ka transpordi ja energiatootmise infrastruktuuride arengud avaldada suurt mõju kohalikule bioloogilisele mitmekesisusele.

Transport, maanteed, lennujaamade infrastruktuurid võivad omada otsest mõju ökosüsteemi ruumi vallutamisele ning põhjustada seega kaudseid mõjutusi elupaikade killustumisele, kaasa arvatud geneetiline isolatsioon ja metsikute liikide häirimine (inimese kohalolek, valguse, tuule, temperatuuri, niiskuse ja mulla toiteainete muutumine).

EESMÄRGID:

  - Rakendada happelisuse ja kliima muutuste strateegiaid, millistes on ette nähtud negatiivse mõju vähendamine bioloogilisele mitmekesisusele.

- Nii tavapäraste kui ka uuendatavate energia allikate infrastruktuuride arengu mõjutuste vähendamine bioloogilisele mitmekesisusele.

- Leida parimad võimalused bioloogilise mitmekesisuse jaoks, sellel ajal kui võetakse vastu otsust, millist energiaallikat kasutada, et vastata piirkondliku tasandi nõudlusele.

- Transpordi infrastruktuuride mõju vähendamine bioloogilisele mitmekesisusele, suurendades olemasolevate infrastruktuuride võimsust ja efektiivsust ning uute infrastruktuuride puhul võtta täielikult arvesse keskkonnaalaseid küsimusi.

2.2.7  Turism

Turism on tihedalt seotud terve keskkonna säilitamisega, mis omakorda on turismi peamisi tegureid ning aitab tõsta avalikkuse teadlikust mõningate bioloogilise mitmekesisuse küsimuste koha pealt. Turismipoliitikat arendatakse riiklikul ja piirkondlikul tasandil ning sellel võib olla olulina mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja säästlikkusele. Üheltpoolt avaldab turism otsest ja kaudset survet ning ohtu liikide ja Elupaigade säilitamisele, võib tekitada eluslooduse häireid ning tõsta saaste taset. Teisest küljest pakub säästlik turism paljudes piirkondades lisaressursse ja loob töökohti, motiveerides kohalikke säilitama loodust ja kaitsma keskkonda. Turismi piirkondades tuleb kindlaks määrata mõningate tundlike elupaikade ja öko-süsteemide turismi taluvuse võime.

Tuleb edendada turismi, mis otseselt või kaudselt annab oma panuse bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse ja säästlikusse kasutamisse.

Kuigi turismipoliitika on liikmesriikide vastutusel, tuleb pöörata erilist tähelepanu potentsiaalsetele NATURA 2000 aladele.

Turism on oluliselt seotud ka piirkondliku arenguga ja ruumi planeerimise poliitikaga ning mõningad need seosed peaks olema ära toodud erinevate sektorite tegevusplaanides. Globaalsel tasandil on säästliku turismi arenguks paika pandud üldised juhtnöörid Berliini deklaratsiooniga.

EESMÄRGID:  

- Soodustada turismi taluvusvõime hinnangute andmist erinevatele ökosüsteemidele ja elupaikadele.

- Soodustada parimate tavade vahetamist nii riikliku kui ka erasektori turismi huvides.

- Edendada rahvusvaheliste säästliku turismi juhtnööride välja töötamist.

2.2.8 Majandusliku koostöö areng

EESMÄRGID:

- Tuua bioloogilise mitmekesisuse eesmärgid ja sihid Ühenduse arengu ning majandusliku koostöö strateegiatesse ning poliitikasse. Bioloogilise mitmekesisuse eesmärgid tuleb integreerida arengu projektide erinevatesse majandussektoritesse tagades sellega suurema ühtsuse Ühenduse arengu koostöö poliitika ja Ühenduse ülejäänud poliitikaga, nagu näiteks rahvusvaheline kaubandus, põllumajandus ja kalandus.

- Toetada looduslike ressursside säästliku kasutamist, eriti metsade, rohumaade ja mere ning rannikualade ökosüsteemide osas.

- Tugevdada asjaga seotud agentuuride võimsust, kes tegelevad bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku kasutamisega.

- Koordineerida selle strateegia  ja sellest tõusetuvate tegevusplaanide rakendamist kolmandate riikide strateegiatega, mis tagaks ühtsuse Ühenduse toetuse ning nende riikide endi bioloogilise mitmekesisuse strateegiate vahel.

- Tagada poliitikate ja lähenemisviiside koordineerimine liikmesriikide ja Ühenduse  abiprogrammide raames nagu ka teiste rahvusvaheliste institutsioonide puhul.

- Pakkuda piisavat rahastamist bioloogilisele mitmekesisusele kahepoolsete abiprogrammidega.

- Tutvustada bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide põllumajandusse integreerimise skeeme liituvates riikides.

2.3. Tegevusplaanide ning muude meetmete välja töötamine ja rakendamine

Strateegia dokumendi neljas osa määrab kindlaks tegevusplaanid eesmärkide täideviimiseks. Eraldi tegevusplaanid on koostatud looduslike ressursside säilitamiseks, põllumajanduse, kalanduse, regionaal poliitika ja üldplaneerimise, arengu ja majandusliku koostöö tarvis. REgionaalpoliitika ja üldplaneerimise tegevusplaanid peavad tagama, et bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärgid viidaks otse tulevikuprogrammide koostamise juhtnööridesse. Energia ja transport ei vaja uusi tegevusplaane. Turismi tarvis peaks piisama piirkondliku poliitika ja üldplaneerimise valdkonnas rakendatavatest keskkonnahinnangutest.

Võttes arvesse BM konventsiooni klauslit 3, peavad tegevusplaanid tagama, et Ühenduse poliitika ei kahjustaks kolmandate riikide keskkonda või alasid, mis jäävad väljapoole riikliku jurisdiktsiooni. Tegevusplaanid ja muud meetmed peavad austama, säilitama ja hooldama teadmisi, uuendusi ning tavasid, mis hõlmavad kohalike ühiskondade traditsioonilist elustiili vastavalt bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele ja säästlikule kasutamisele.

Tegevusplaan esitati Komisjoni kirjana Nõukogule ja Parlamendile. Tegevusplaanid peavad olema osa olemasolevast sektorite poliitikast ning võtma arvesse olemasolevaid leppeid ja rahvusvahelisi ettevõtteid.

Sellisel viisil arvestati bioloogilise mitmekesisuse küsimustega muuhulgas ka

- struktuurifondide lepingutes

- AGENDA 2000-s välja kuulutatud ühtse põllumajanduspoliitika muutmise protsessis

-  uute arengutoetuste lepetes

Tegevusplaanid peavad soodustama koostööd ja partnerlust ning olemasolevate ressursside efektiivset kasutamist. Sellised huvigrupid nagu tööstusühingud ja VVOd peavad olema kaasatud tegevusplaanide välja töötamisse ja rakendamisse. Tavaliselt nõuab tegevusplaani välja töötamine olemasoleva poliitika ja vahendite ülevaatust, et selgitada välja kuidas need mõjutavad liike ja ökosüsteeme. Tegevusplaanis sisalduvate meetmete rakendamist tuleb hinnata sotsiaalsest ja majanduslikust aspektist, et õigustada valitud variante kui on olemas ka erinevad alternatiivid. Komisjon määrab kindlaks indikaatorid, mille abil hinnata tegevusplaani rakendamist. Indikaatorite valimisel on põhirõhk liikidel ja ökosüsteemidel, mida mistahes poliitika valdkond võib mõjutada.

Strateegia rakendamise ja tegevusplaani efektiivsuse ning sobivuse hindamine toimub tavaliselt kolme aastaste tsüklitena või vastavalt poliitika planeeritud tsüklitele. Nende hinnangute põhjal esitab Komisjon Nõukogule ja Parlamendile aruande.

2.4. Bioloogilise mitmekesisuse strateegia hindamine

Käesolev strateegia võeti  vastu kui Komisjoni teade (4. veebruar 1998.a.) ning see uurimus saab ainult analüüsida strateegia ühtsust ning seda, kas strateegia pakub piisavalt juhtnööre sellise keeruka probleemi lahendamiseks.

Positiivsed omadused:

1.Bioloogilise mitmekesisuse definitsiooni keerukuse tunnustamine. See läheneb punktile, mis on tunduvalt kaugemal kehtestatud looduskaitse mõistest.

“ Bioloogiline mitmekesisus on eluliselt oluline, et säilitada elu maal ning sellel on oluline sotsiaalne, majanduslik, teaduslik, hariduslik ja kultuuriline väärtus. Ilma õige bioloogilise mitmekesisuseta võivad sellised tegurid nagu näiteks kliima muutus omada katastroofilisi tagajärgi. See on peamine, et säilitada põllumajanduse ja kalanduse elujõulisus toiduainete tootmiseks. Bioloogiline mitmekesisus pakub sageli ka lahendusi olemasolevatele saaste ning haiguste probleemidele.”

2. Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse märkimisväärse vähenemise tunnistamine.

“Globaalsel tasandil on kindlaks tehtud, et bioloogiline mitmekesisus väheneb praegusel momendil kiiremini kui iialgi varem. Olukord Euroopas on samuti muret tekitav. Euroopa Liidu bioloogiline mitmekesisus on aeglaselt sajandite jooksul muutunud, tänu inimtegevusele. Viimaste dekaadide jooksul on see dramaatiliselt kiirenenud.”

3. Bioloogilise mitmekesisuse hõrenemise põhjuste tunnistamine ning analüüsimine.

“Euroopa keskkonna agentuuri hinnangus on öeldud, et Euroopa bioloogilise mitmekesisuse hõrenemine tuleneb paljudes piirkondades peamiselt väga intensiivsest põllumajandusest ja maakasutusest metsakasvatamise eesmärkidel, allesjäänud looduslike elupaikade suurenevast killustumisest, linnastumisest, massilisest turismist ja ka vee ning õhu saastatusest. “

4. Tunnistamine, et olemasolevad meetmed on ebapiisavad halvenemise tagasipööramiseks.

“Vaatamata pingutustele minevikus ei ole Ühenduse ning liikmesriikide meetmed piisavad, et peatada praeguseid suundi. Seega on Ühenduse jaoks oluline , et kiiresti töötataks välja strateegia ning võetaks tarvitusele meetmed bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks ning säästlikuks kasutamiseks.”

5. Ühenduse vastutuse tunnistamine rahvusvahelistel tegevusaladel, mis on seotud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise küsimustega.

“ Bioloogilise mitmekesisuse vähenemine globaalsel tasemel ning erinevate liikide sõltuvus üksteisest ning riigipiire ületavate ökosüsteemide olemasolu nõuab koondatud rahvusvahelist tegevust. Selle tegevuse raamistikuks on Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (BMK). Euroopa Ühendus ratifitseeris BM konventsiooni 21. detsembril 1993.a.”

6. Strateegia eesmärgiks on pakkuda raamistikku käesolevatele omavahel ühtsustamata ja paralleelsetele pingutustele, mis eksisteerivad mitmetes rahvusvahelistes lepetes, plaanides ja strateegiates. Samuti tuleb ühtlustada Ühenduse ülejäänud poliitika bioloogilise mitmekesisuse poliitikaga.

“Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia peab pakkuma raamistikku, mille järgi välja töötada Ühenduse poliitikat ja meetmeid, mis vastaksid konventsioonile.”

7. Tunnistamine, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja säästliku arengu vahel on seos, sest bioloogilise mitmekesisuse säilitamist on võimalik tagada ainult ressursside säästliku kasutamisega.

“ Rahvusvahelisel tasandil võtmeisiku rolli omaval Ühendusel on kohustus tagada, et tema oma poliitika ja vahendid, mis võivad mõjutada bioloogilist mitmekesisust, peegeldaks arvestamist ning annaks omapoolse panuse bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse ja säästlikku kasutamisse.”

8. Ennetamise tähtsuse mõistmine.

“Esitatud Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia püüab ette näha, ennetada ja takistada bioloogilise mitmekesisuse vähenemise põhjuseid juba eos. See aitab käesolevaid bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suundi tagasi pöörata ja viia liigid ning ökosüsteemid (kaasa arvatud agro-ökosüsteemid) rahuldavasse säilitamise staadiumisse, nii Euroopa Liidu piires kui ka sealt väljas pool.”

Negatiivsed omadused

1. Riiklik kompetentsus on liialdatud

“Kõik Ühenduse liikmesriigid on konventsioonile alla kirjutanud. Selle tagajärjel on neil vastav riiklik bioloogilise mitmekesisuse strateegia juba välja töötatud või töökäigus. “

2. Strateegia rakendamine nõuab kaheastmelist protsessi. Esimene samm, üldise poliitilise orientatsiooni paika panemine viidi läbi ilma suuremate raskusteta, kuid rakendamine ise nagu muudest kogemustest lähtuda võib nõuab tunduvalt suuremaid pingutusi.

“Konventsiooni rakendamine Ühenduse poolt nõuab kaheastmelist protsessi. Strateegia vastu võtmine, mis sisaldaks üldist poliitilist orientatsiooni on esimene samm. Teine on tegevusplaanide ning muude meetmete välja töötamine ja rakendamine.”

3. On selge, et bioloogilise mitmekesisuse olukord pole paranenud vaid hoopis halvenenud hoolimata olemasolevateste poliitikatest ja meetmetest. Sellest lähtub, et peamised põhimõtted ei ole piisavalt efektiivsed ja radikaalsed muudatused on vajalikud.

“ Tegevusplaanid ja muud meetmed peavad viima edasi ja täiendama olemasolevat poliitikat ning planeeritud üritusi. Tegevusplaanide välja töötamisel tuleb võtta arvesse liikmesriikide strateegiate eesmärke ja tegevusi, et tagada tegeliku väärtuse lisamine. Kuidas seda kõige paremini teostada selgub siis kui kõikide liikmesriikide strateegiad on olemas.”

4. Strateegia arvestab ainult sektoritega, mis otseselt mõjutavad bioloogilist mitmekesisust. Kaudseid tegureid ei ole arvesse võetud. On mitmeid bioloogilise mitmekesisusega seotud probleeme, mis tulenevad tööstuslikest toodetest ja tootmisest. Tööstussaaste emissioon, lai valik tööstuslikke tooteid, aga peamiselt bioloogiliselt mittekõdunevatest materjalidest ei ohusta mitte ainult inimeste tervist vaid ka mitmeid eluslooduse liike.

Strateegia ei arvesta inimkonna kui üksikisikute kogumiga, kuigi inimene mõjutab bioloogilist mitmekesisust tugevalt nii tootjana kui ka tarbijana. Seega üldine elustiil, kaasa arvatud tarbimine, puhkus või kodused tegevused tuleks lugeda strateegiaga seotuks. Keskkonnaprobleemide eetiline külg on samuti inimkonnaga seotud. Bioloogilise mitmekesisuse väärtuste säilitamine on võimatu ilma meie keskkonna-eetika muutumiseta.

5. Põllumajanduse analüüsimisel ei mõistetud õieti toiduainetööstust, kuigi tootmiseks vajalikud liigid määrab kindlaks toiduainete tööstuse pakkumine ja tarbijate nõudmine. Strateegia näib ignoreerivat, et tarbimise ja säilitamise huvid on tihedalt seotud.

6. Strateegias puudub informatsioon geneetiliselt muudetud organismide kohta, mis on üks peamisi ohte bioloogilisele mitmekesisusele tulevikus. Strateegia peaks soodustama meetmeid ja alustama uurimustöödega selles vallas.

                                3. Euroopa Liidu laienemine ja bioloogiline mitmekesisus  

EUROOPA LIIDU POLIITIKA EBAÕNNESTUB
3.1 SEADUSANDLUS
3.2 ÜHTNE PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKA
3.3 REGIONAALARENGU POLIITIKA
UURIMUS HUVIDE VASTUOLUST

Arvestades seda, et bioloogiline mitmekesisus on suurepärane indikaatorsüsteem, mis näitab ära globaalse, piirkondliku ja isegi riikliku keskkonna olukorra, on ilmselge, et see näitab Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse poliitika mõjusid, selle efektiivsust bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel Ühenduse territooriumil 

Seega on riiklike või Ühenduse looduskaitsepoliitikat võimalik efektiivselt rakendada ainult juhul kui tegemist on ühtse poliitikaga.

Euroopa Liidu poliitika ebaõnnestub

(BirdLife International’i uurimustöö “Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine Euroopa Liidus”)

- Tavapärane põllumajanduspoliitika soodustab intensiivset ja spetsiifilist maakasutust. Sellest tulenevad muudatused põllumajandustavades on põhjustanud tohutuid muudatusi bioloogilises mitmekesisuses.

- Euroopa Liidu regionaalpoliitika finantseerib struktuurifondi ja ühtekuuluvuse fondi kaudu maanteede, hüdroenergia skeemide, turismi ja niisutamise arendamist, mis on kahjulikud kaitsealadele 

- Euroopa transpordi võrgustiku keskkonnamõju ei ole strateegiliselt hinnatud.

- Kalanduse sektoris kahjustab intensiivne kalastamine looduslikke märgalasid ja seega ka NATURA 2000 alasid.

Senikaua kui Ühendus jätkab selliseid bioloogilisele mitmekesisusele kahjulike tegevusi ei saa ta ka juhtida bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni rakendamist.

Ühenduse erinevate keskkonnaprogrammide hindamine näitas, et poliitiliste ürituste rakendamine ei ole ilmne. Vastavalt järeldustele ei ole Ühendus hüljanud säästliku arengu põhimõtteid, kuid neid ei ole ka rakendatud.

Globaalses keskkonna seisukorra aruandes on öeldud, et “Liikmesriikides on võimalik jälgida pidevat keskkonnaseisundi halvenemist” ja “tegelikud seadusandlikud mehhanismid ei suuda peatada pöördumatuid suundi.”

On ilmselge, et esmased põhjused bioloogilise mitmekesisuse vähenemisel ja keskkonna tingimuste halvenemisel on tingitud tarbijaühiskonnast. Võttes arvesse, et Ühenduse poliitika ei piira tarbijate huve, mis soodustavad üleüldist majanduse arengut, on mistahes muud meetmed ebaefektiivsed.

Tarbijate ühiskonna negatiivseid mõjusid on võimalik põhjendada riikidega, kus paljudes on toimunud ülemineku periood ning mitmed neist on liitumise kandidaadid. Turumajanduse edendamise meetmed on viinud bioloogilise mitmekesisuse kiirele vähenemisele.

Esimese kümne sotsiaalse ja majandusliku muutumise aasta jooksul toimusid kiired, olulised ja vaieldamatud muudatused. Esialgsel ülemineku tasandil viis tootmisstruktuuride lõhkumine märkimisväärse keskkonnasaaste tõusuni, põllumajandustoodete vähenemiseni ja keemiliste materjalide kasutamise tõusuni. Selle perioodi ajal oleks olnud võimalik ette näha keskkonna olukorra parandamist. Kahjuks on nendele parandustele alati järgnenud kiire majandustegevuse kasv, mis ei austa keskkonnaalaseid väärtusi.

Kahjuks paistab, et olemasolevad mudelid ei sobi säästliku arengu rakendamiseks. See on Kesk- ja Ida-Euroopa huvitav vasturääkivus, kohalikku keskkonda ja kultuurilist mitmekesisust oleks kõige parem säilitada vähearenenud maa-aladel, poliitiliselt isoleeritud piirkondades. Kultuuriline mitmekesisus hõlmab traditsioonilist elustiili, traditsioonilist tootmist ja tarbimismudeleid.

AGENDA 2000 peab vastama neile väljakutsetele. Mitmed AGENDA 2000 teemad on otseselt või kaudselt seotud bioloogilise mitmekesisuse säilitamisega. Kõige olulisemad tegurid on seadusandlus, Ühtne põllumajanduspoliitika, infrastruktuuride väljatöötamine ja regionaalpoliitika.

 

3.1 Seadusandlus

Bioloogilise mitmekesisuse seadusandlus tuleb ühtlustada Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga. Sätted kahe direktiivi ja CITES rakendamiseks katavad ainult osaliselt konventsiooni ettepanekuid. Hiljuti vastu võetud Bioloogilise mitmekesisuse strateegia järgib konventsiooni instruktsioone, kuid see ei teosta uusi seadusandlikke tegevusi, see tegeleb ainult erinevate sektorite tegevusplaanide välja töötamisega.

Seega on kandidaatriikidel traditsioonilise looduse säilitamise võrdlemiseks ainult need kaks direktiivi, mis hinnangute kohaselt ei paranda Kesk-Euroopa bioloogilise mitmekesisuse säilitamist märkimisväärselt. Olemasolevad looduskaitse tingimused on raskete läbirääkimiste tulemus ja momendil rohkesti kasutatav viitamismeetod aitab Kesk- ja Ida-Euroopa riikide poliitikutel seletada erinevusi riiklike ja Ühenduse meetmete vahel ning õigustada oluliste säilitamismeetmete ära lõpetamist.

Globaalse keskkonnapoliitika mõju bioloogilisele mitmekesisusele on ilmselge. Ei ole mingit kahtlust, et teatud seisukohtadel on Ühenduse keskkonnapoliitika rangem ja isegi rohkem täidesaatev kui Kesk ja Ida Euroopa seadusandlus. Seega on ühenduse seadusandlus keskkonnasõbralik. Kuid kas need meetmed sobivad teistesse piirkondadesse, erinevate majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnalaste näitajatega? See võib võimalik olla kui sotsiaalne ja looduslik keskkond muutub vastavalt ootustele.
 

3.2. Ühtne põllumajanduspoliitika

AGENDA 2000 sätted annavad bioloogilise mitmekesisuse säilitamisse suurema panuse kui põllumajanduse parendamine. Kesk ja Ida Euroopa riikides võivad ettepaneku meetmed viia märkimisväärsele künnimaade vähenemisele.

Nende positiivsete tegurite kõrval tuleks tõstatada ka mõned olulised küsimused. Kas põllumajandusreformi ettevõtmised on säästlikud? AGENDA 2000 väljendab selgelt, et nende ettevõtmiste väljatöötamisel oli peamiseks põhjuseks pigem majanduse globaliseerumise suund kui bioloogilise mitmekesisuse säilitamise idee. Pikema-ajaliselt tuleks tõstatada küsimus, kas lubatud parandused jäävad pidevaks.

Teine oluline küsimus on kõrvalejäetud maade tulevik: kas need jäävad puutumatuks või hakatakse neid kasutama muudel eesmärkidel? Tegelikult on üldiseks trendiks kõrvale jäänud maade taasmetsastamine. Bioloogilise mitmekesisuse seisukohalt on seda tegevust võimalik mõnest aspektist kritiseerida. Inimese poolt taasmetsastatud alade ja looduse poolt loodud ühiskondade ning nende bioloogilise mitmekesisuse vahelised seosed on märkimisväärsed. Paljudel juhtudel kahjustatakse taasmetsastamise protsessi käigus loomulikke rohumaid ja märgalasid, mille bioloogiline mitmekesisus on kõrge.

On esinenud üritusi võtta kasutusele radikaalsemad meetmed nagu näiteks maksude sisseseadmine (keemiliste väetiste maks jne.), rangelt keskkonna-alaste tingimuste jälgimist, et saada rahalist toetust. Kuigi tundub, et planeeritud meetmed edendavad bioloogilise mitmekesisuse säilitamist on nende efektiivsus ja rakendamine tagamata ja puudub ka talunike organisatsioonide toetus. Londoni Euroopa keskkonnapoliitika instituudi põllumajanduse ja keskkonna keskuse hinnangu kohaselt on Euroopa erinevate organisatsioonide huvide ja erinevate arvamuste konflikt märkimisväärne.

 

3.3. Regionaalarengu poliitika

Piirkondliku arengu poliitika mõjutab märkimisväärselt looduslikku mitmekesisust. Olemasolevad piirkondliku arengu meetmed nii Ida kui ka Lääne Euroopas võivad põhjustada häireid. Ühenduse looduskaitse ja piirkondliku arengu huvid on vastasseisus. Paljudel juhtudel on arvestatud arengu huvidega. Samuti olid Ida-Euroopas tohutud arenguprojektid, mis mõjutasid pöördumatult leiukohti ja maastikku.

Ida-Euroopas võib olemasolev piirkondliku arengu rahastamise toetus tunduda hirmuäratav, sest arengu initsiatiivid ei vasta tavaliselt säästlikkuse põhimõtetele ning nad ei arvesta isegi kõige kindlamate keskkonnakaitse põhimõtetega. Efektiivsete arenguskeemide puudumine, mis on juba rakendanud säästliku arengu eesmärke, on muret tekitav. Seda skeemi ei või välja töötada enne kui vastav majanduse ja seadusandluse mehhanism on loodud. Selles valdkonnas on palju tööd teha, näiteks töötada välja suund säästlikule arengule, indikaatorite paika panemine või säästliku tootmise ja tarbimise mudelite arendamine.

Infrastruktuuri välja töötamine on tihedalt seotud piirkondliku arengu küsimustega. Bioloogilist mitmekesisust ohustavad tagavused toimuvad peamiselt selles sektoris.

On raske määratleda kõige olulisemaid inimtegevuse tegureid, mis on seotud bioloogilise mitmekesisusega, kuid transporti ja selle infrastruktuuri ei saa kõrvale jätta. Selle põhjuseks võib olla, et nii inimkond kui ka loodus on üksteisest sõltuvad süsteemid. Kahe süsteemi vahelised kokkupuutepunktid ongi konflikti allikaks.

Tuleb ära mainida, et on suurenenud jõupingutused vähendada transpordist tingitud kahjustusi bioloogilisele mitmekesisusele, millistest osasid on ka juba rakendatud kiirteede ehitusprojektides, nagu näiteks aiad ja viaduktid jne. Tegelikult on need ainult osalised lahendused bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks.  

AGENDA 2000 näitab ära, et on olemas Ühenduse ettevõtmisi, mille eesmärgiks on keskkonna üldise seisukorra parendamine, aga peamiseks eesmärgiks läbi vaadatud Ühenduse poliitikas on majanduse arengu toetamine. On tõsi, et sellised dokumendid nagu Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegia omavad õiget lähenemisviisi bioloogilise mitmekesisuse säilitamise tegevuse juhtimiseks, kuid need jõupingutused jäävad tavaliselt muude tähtsamate poliitikate varju.

 

Uurimus, mis näitab erinevate huvisektorite vastuseisu mõju bioloogilisele mitmekesisusele  

(allikas: BirdLife International: Bioloogilise mitmekesisuse säilitamine Euroopa Liidus)

1. Hispaania

Kaitseala: Picos de Europa (Rahvuspark SPA alal- kindlaks määratud Elupaigadirektiiviga)

Ebaõnnestunud sektor: Turism

Asturiase piirkondliku valitsuse poolt toetatud ja rahastatud raudtee kahe küla vahel, mis võimaldab kuni 1 miljoni turisti juurdepääsu rahvuspargi südamesse rikkumata ürgorgu. Kuigi see on vastuolus riiklike seadustega ja mitmete piirkondlike eeskirjadega keelas Keskkonnaministeerium selle ära.

2. Suurbritannia

Kaitseala: Cairngorms (SPA Ramsar ala, Riiklik Looduskaitseala)

Ebaõnnestunud sektorid: Turism, piirkondlik areng

Valitsuse agentuur ja erafirma toetasid laiaulatuslikku projekti (tunneli ehitamine, restoranid jne, mis võtaks vastu 250 000 külastajat aastas). On näha, et spetsiaalselt kaitstud alad kannatavad ebapiisava kaitse all, mida nad hädasti vajaksid. Ehitustööd ei ole veel alanud.

3. Portugal

Kaitseala. Tagus Estuary (Ramsar ala, SPA ja riiklik looduskaitse ala)

Ebaõnnestunud sektorid: Transport, piirkondlik areng

1998.a. lõpetati tohutu maanteesilla ehitamine, mis oli osa Üle-Euroopalisest Transpordivõrgust, kahjustades pöördumatult tähtsaid märgalasid, mis kuuluvad NATURA 2000 võrgustikku. Euroopa Liidu ühtekuuluvuse fond ja Euroopa investeerimispank toetasid ehitust rahaliselt. Euroopa Komisjon nõustus projektiga. See on selgelt vastuolus Lindude ja Elupaigadirektiividega, sest alternatiivne ja palju vähem kahjustusi tekitav tee oli võimalik ehitada väljaspool SPA alasid. Ühendus on siin täielikult iseendaga vastuolus.

4. Taani

Kaitseala: Saltholm (saar, 40 000 pesitsevat lindu, SPA)

Ebaõnnestunud sektor: Transport

Raudtee/maantee ehitamine Taani ja Rootsi vahele Üle-Euroopalise Transpordivõrgu raames. Keskonnamõju hinnang nägi ette 3,3% ulatuses SPA territooriumi hävitamist. Taani ja Rootsi valitsuste poolt heaks kiidetud, ehitus algas 1995.a.a ja avati aastal 2000.

5. Saksamaa

Kaitseala: Peene Org, Trebel ja Recknitz’i org (5SPA)

Ebaõnnestunud sektor: Transport

Muudetud “A20” maantee läbib SPA territooriumit. See avaldab otsest mõju mitmetele liikidele. Ühenduse arvamus oli, et ehituse hädavajalikkus on seotud Üle-Euroopalise Transpordivõrguga ja on õigustatud avalikkuse huvidega. Kuigi vähem ohtlikud võimalused olid samuti olemas, ei kaalutud neid tõsiselt.

6. Prantsusmaa

Kaitseala Seine Estuary (SPA Riiklik looduskaitseala)

Ebaõnnestunud sektor: transport (sadama väljaehitamine)

Le Havre sadama laiendamine ja süvendamine kahjustab SPA. Praegusel hetkel on Komisjon blokeerinud struktuurifondide kasutamise.

7. Kreeka

Kaitseala Porto Lagos laguunid ja Vistonis järv (SPA; Rahvuspark, Ramsar ala)

Ebaõnnestunud sektorid: põllumajandus, transport, kalandus ja piirkondlik areng

8. Itaalia

Kaitseala Valli di Comacchio (Ramsar ala, SPA, Rahvuspark)

Ebaõnnestunud sektorid: kalandus, piirkondlik areng

Kunstlike kalatiikide loomine ja intensiivne kalakasvandus. Tööd algasid 1996. aastal. Umbes 50 hektarit kaitsealasid on hävinenud ja 2000 hektarit kaitsealasid on kannatanud ehitusest tuleneva segamise all.

9. Hispaania

Kaitseala: Los Monegros (kaitsmata ala)

Ebaõnnestunud sektorid: põllumajandus, piirkondlik areng

Loodi niisutussüsteem koos vastava infrastruktuuriga. Puuduvad keskkonnamõju hinnangud.

10. Prantsusmaa

Kaitseala: Marais Poitevin et baie del’ Aguillon (SPA, 2 riikliku looduskaitseala)

Ebaõnnestunud sektor: põllumajandus

Põllumajanduse intensiivsemaks muutmine. Maa kuivendamine ja kanalisatsioon on tõsiselt mõjutanud 50% märgaladest.

 

4. Ettepanekuid Euroopa Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse poliitika parandamiseks

Kesk ja Ida Euroopa saatus võib meenutada Lääne Euroopa oma, kus on säilinud ainult väike osa esialgsest looduslikust kapitalist. Need looduslikud ressursid võiksid olla Ida-Euroopa panus ühtsesse Euroopasse. Juhul kui Ida-Euroopas on nende väärtuste säilitamine ja teadlikkus  puudulik peab Lääne-Euroopa tarvitusele võtma sobivad meetmed. Kuna liitumine sõltub Lääne Euroopa riikidest on järgnevad ettepanekud mõeldud Ühenduse keskkonnapoliitikutele. Liitumise tingimuste hulka tuleks esmajärjekorras lugeda säästlikkus, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine ja keskkonnakaitse rakendamine.

Seadusandlust, mis on seotud ressursside säästliku kasutamisega tuleks laiendada vastavalt Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile. Kaks direktiivi reguleerivad ainult looduskaitse teemasid. Oleks vaja välja arendada määrused, mis kaitseksid bioloogilist mitmekesisust ka väljaspool kaitsealasid ja koostada juhtnöörid liigirikkuse säästvaks kasutamiseks. 

Elupaiga direktiivi tuleks täiendada sätetega, mis reguleeriks ökoloogiliste koridoride kaitset ja viiks ellu NATURA 2000 võrgustiku efektiivse rakendamise Euroopas. Seadustega tuleks reguleerida ka põhialade minimaalne suurus, süsteemi komponentide vahelised minimaalsed kaugused, pidevate või astmeliste struktuuride määramise metoodikad. Tuleb kasutusele võtta meetmed võrgustiku võimalike negatiivsete mõjude vähendamiseks ning kõrvaldada takistused kohese tegutsemise eest.

Rahvuslikesse seadusesse tuleks lisada Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kohustused, et arendada sektorite tegevusplaane ning strateegiat tuleb täiendada juhtnööridega veel puuduvatele poliitika valdkondadele ( vaata strateegia negatiivseid omadusi).

Tuleks välja töötada inimkonna eetika koodeks suhetes loodusega.

Välja töötamise järgus olevaid strateegiaid  (näiteks taasmetsasamise korraldamise, kliimamuutuse ja keskkonna hapestumise strateegiaid) tuleb võrrelda Ühenduse bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga ja need tuleb ühtlustada.

Mistahes Ühenduse tulevane programm, plaan või vahend tuleb ära hinnata säästlikkuse ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise seisukohast, isegi siis kui neil ei ole otsest mõju bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Tuleb luua mehhanism, mis muudaks sellised hinnangud automaatseks.

Selleks, et arendada rahastamise mehhanisme, mis toetavad säästvat maakasutust,  tuleb rakendada tsoonide süsteemi. Määrustega tuleb rajada süsteem, mis koosneb tsoonidest, kus valitseb kas liikide kaitse, säästev kasutamine või intensiivne kasutamine.  Säästva maakasutuse arengut ja rakendust soodustavat tsoneerimist tuleb rahastada mittesäästva maakasutuse eest võetavatest maksudest.

Selleks, et edendada säästlikku regionaalarengut tuleb ühtlustada ressursside säästliku kasutamise eesmärgid ja looduse säilitamise eesmärgid. Säästlikud meetodid põllumajanduses annavad panuse taimestiku ja loomastiku säilitamiseks ning loovad ka uusi töökohti.

Enne kui Euroopa fond alustab piirkondliku arengu edendamist ja rahastamist Kesk ja Ida Euroopas tuleb välja töötada kriteeriumid säästliku piirkondliku arengu tarvis ja otsustamisjärgus tuleb neid kriteeriume arvesse võtta enne rahastamist.

Selleks et suurendada teadlikkust säästvast regionaalarengust, tuleb luua üleminekufond mis edendaks ja rahastaks eksperimentaalprogramme  , mis esindaksid säästva arengu erinevaid praktilisi külgi ja vastavaid uurimistöid.

Tuleb analüüsida majanduslike ja seadusandlike meetmete tegelikku mõju säästlikule arengule ning teha ettepanekud töötamaks välja seadusandlus mis kaitseb looduslikku mitmekesisust.

Tuleb pöörata rohkem rõhku säästliku arengu teadlikkuse tõstmiseks, informatsiooni vahetamiseks ja hariduseks. Tuleb  välja töötada Euroopa programm, mis saavutaks neid eesmärke.

Eelstruktuurifondiest tuleks rahastada eelkõige neid projekte, mis edendavad säästvat arengut.

Ühtsuspoliitkast:

1.       Rahastamisel pidada esmatähtsaks kaitsealade loodusseisundi konserveerimist , traditsioonilisi maakasutusviise ja kultuuripärandit.

2.       Raha tuleks kasutada ülalnimetatud väärtuste kaitseks ja parandamiseks.

Struktuurifondide kasutamise juhendites tuleks välja töötada kohalike iseloomlike joonte arvesse võtmine regionaalarengu programmide ellurakendamisel (kohalikud loodusvarad, biogeograafilised iseärasused, majanduslik ja kultuuripärand, inimressursid).

Selleks, et julgustada koostööd eri poliitikate ja fondide vahel, tuleks defineerida ühised eesmärgid.  Näiteks peaks nii ühise Põllumajanduspoliitika kui ka Ühise Arenduspoliitika ühiseks eesmärgiks olema säästev regionaalareng.

Olemasolevad fondid peaksid eristama kasumile orienteeritud ja kasumit mitte taotlevaid projekte. Regionaalarengu planeerimisel tuleks eelistada kohaliku kogukonna algatusi  kasumit taotlevate organisatsioonide taotlustele.  Sellise lähenemisviisi puhul  tuleks välja töötada ka uued rahastamise mehhanismid.

Euroopa Ühenduse projektidele tuleks rakendada kohustuslikku keskkonnamõju hindamist  ja nende hindamise põhimõtted peaksid olema üsna karmid. Keskkonnamõju hindamine peaks toimuma planeerimise algetapil ja projekti lõppversiooni tuleks lisada vastavad järeldused.

Ühenduse poolt toetatavate programmide keskkonnamõju tuleks hinnata sotsio-ökonoomiliste indikaatorite abil. Rahastamistingimused peaksid nõudma sobilike regionaalsete indikaatorite väljatöötamist ja rakendamist nii planeerimise käigus toimuvatel keskkonnamõju hindamiselt kui ka järelseirel.

Programmide seirekomiteede töösse tuleks kaasata ka valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide esindajaid.  Kogu planeerimise, ellurakendamise kui ka hindamise alane dokumentatsioon peab olema ühiskondlikele organisatsioonidele ja avalikkusele kättesaadav.

Kandidaatriikide keskkonnastrateegia ja –poliitika peaks ära näitama keskkonnakaitselised infrastruktuuri investeerinud.  Säästvale arengule suunatud poliitika ja strateegia peab olema suunatud elupaikade ja liikide mitmekesisuse kaitsele.  Euroopa Liit peaks edendama riiklike keskkonnakaitsestrateegiate väljatöötamist kuni Liidu laienemiseni.

 

Kasutatud kirjandus

Agenda 2000 Communication: for a Stronger and wider Union (doc/97/6 Strasbourg, 15 July 1997)

Biodiversity Convention in the EU, Urgent Action Needed (Birdlife International)

Council Directive 92/43/EEC of 21 May 1992. On the conservation of NATURAl habitats and of wild fauna and flora (Official journal of the European Communities, L 206 volume 35o)

Council Directive 79/409/EEC of 2 April 1979 on the conservation of wild birds (Official journal of the European Communities)

Communication from the Commission to the Council and European Parliament on the European Community Biodiversity Strategy (commission of the European Communities, Brussels, 04.02.1998)

EU Cohesion and the Environment, a Vision for 2000 and Beyond (olivia Bina, Jacqui Cuff, Rob Lake, Birdlife International Regional Policy Task Force, December 1997)

Environment in the European Union  1995 – Report for the Review of the Fifth Environmental Action Programme (European Environmental Agency)

Environment and Agriculture (Directorate General for Research)

EU-Agriculture Policy (Lutz Ribbe, Euronature, in Background, March 1996)

First Report on the Implementation of the Convention on Biological Diversity by the Europan Community (DG XI, Luxembourg Office for Official Publications of the EU, 1998).

Nature 2000 (European Commission DG XI’s Nature Newsletter – issue 6. June 1998)

NATURA 2000 Network (DG XI-B2 Habitats 94/4 , 27 May 1994) Structural Funds and the Environment (Directorate General for Research)

Structural Funds and the Environment (European Parliament, DG for Research, Environment, Public Health and Consumer Protection Series W-22, 11-1997)

 

Kasulikud kontaktid ja aadressid  

Ühiskondlikud keskonnakaitseorganisatsioonid

BirdLife International

European Community Office

22, rue de Toulouse

B-1040 Brussels

BELGIUM

T/+32 2 280 08 30/280 14 20

F/+32 2 230 38 02

e-mail : bleco@ibm.net

 

European Environmental Bureau - EEB

34, Bd de Waterloo

B-1000 Brussels

BELGIUM

T/+32 2 289 10 90/31 243 23 65 12

F/+32 2 289 10 91/31 243 60 43 61

e-mail: info@eeb.org

 

Friends of the Earth Europe - FoEE

29, rue Blanche

B-1050 Brussels

BELGIUM

T/+32 2 542 01 80

F/+32 2 537 55 96

e-ml: 106001.2133@compuserve.com

 

World Wide Fund for Nature - WWF

European Policy Office

Avenue de Tervuren 36, bte 12

B-1040 Brussels

BELGIUM

T/+32 2 743 88 00

F/+32 2 743 88 19

e-mail :tlong@wwfnotice.infonet.com

 

 

Climate Network Europe - CNE

44, rue du Taciturne

B-1000 Brussels

BELGIUM

T/+32 2 231 01 80

F/+32 2 230 57 13

e-mail:canron@gn.apc.org

 

 

European Federation for Transport and Environment - T&E

34, Bd de Waterloo

B-1000 Brussels

BELGIUM

T/+32 2 502 99 09

F/+32 2 502 99 08

e-mail:

 

Greenpeace International

European Unit

37-39 rue de la Tourelle

B-1040 Bruxelles

BELGIUM

T/+32 2 280 14 00

F/+32 2 230 84 13

e-mail:louise.gale@green2.greenpeace.org

 

International Friends of the Environment –NFI

Diefenbachgasse 36

1150 Wien

AUSTRIA

T/+43 1 89 23 877/8

F/+43 1 812 97 89

e-mail baumi@ping.at

Euroopa Liidu institutsioonid

The Commission

Rue de la Loi, 200

1049 Brussels

T/+32 2 289 11 11

 

DG External Relations: Europe and New Independent States

Rue de la Loi, 200

1049 Brussels

F/+32 2 299 32 19

Relations with Central European Countries

T/+32 2 295 83 12

 

DG Agriculture

Rue de la Loi, 200

1049 Brussels

T/+32 2 295 01 55

F/+32 2 295 01 30

 

 

DG Transport

Rue de la Loi, 200

1049 Brussels

T/+32 2 296 83 44

F/+32 2 296 83 55

 

DG Environment; Nuclear Safety and Civil Protection

Bd du Triomphe 174

B-1160

Brussels

T/+32 2 296 39 76

F/+32 2 296 95 57

 

DG Energy

Rue de la Loi, 200

1049 Brussels

T/+32 2 295 95 66

F/+32 2 296 47 10