Uudised

Teet Randma: Eesti strateegilised valikud Euroopa kliima- ja energiapoliitikas

07:34 31. mai 2019

Eestil on CO2 vähendamiseks lihtne tee: alustada põlevkivienergeetikast väljumise plaaniga ja üle minna kvoodi ostjast ülejäävaid kvoote enampakkumistel müüjaks.

 

Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal pärast rahvahääletust, kus Euroopa Liitu astumise poolt oli hääletanud umbes 2/3 kodanikest. Selle otsusega sai meie rahvas seninägematu vabaduse elada ja töötada peaaegu igal pool maailmas ning ennenägematud rahalised võimalused. Samuti seob leping meid kohustustega, mis tulenevad Euroopa Komisjoni direktiividest. Liikmesriikidel on siiski paljuski vabadus valida direktiivide täitmiseks parim või oma viis.

Võib mängida mõttega, et äkki tasuks mõnel puhul olla kangekaelne: ei täida direktiivi ja kõik! Juhul kui seda teed minna, siis kaebaks Euroopa Komisjon Eesti Euroopa Kohtusse ning tõenäoliselt võidaks. Kohtupraktikas sätestatakse sellisel juhul riigile igapäevane trahv. Näiteks andis Euroopa Komisjon 2014. aastal Iirimaa kohtusse ja riigilt mõisteti välja trahv 9,3 miljonit eurot aastas liiga aeglaselt taastuvenergia 2020. aasta eesmärkide poole liikumise eest. Lisaks oleks pidanud Iirimaa ostma puudujääva taastuvenergia protsendi teistelt liikmesriikidelt, mille hinnaks eeldati 69–315 miljonit eurot.1

Teatud juhtudel võib trahvide maksmine olla optimaalne tee, kuid üldiselt on mõistlik trahvioht ennetavalt ära hoida, kuna trahvimise fakt ja trahvide suurus kipuvad tulema halva üllatusena. Eesti koges seda näiteks suhkrutrahviga: riik on nüüd lõplikult kohtus kaotanud ja see läks maksma 34 miljonit eurot.2

Eestil on energeetikas probleeme mitme direktiivi nõuete täitmisega. Juba 2020. aasta perspektiivis on problemaatiline energiatõhususe, transpordi taastuvenergia osakaalu ja prügi taaskäitlemise kohustuste täitmine. Energiatõhususe osas võivad meid esialgu päästa äsja suletud põlevkivielektrijaamad, mis peale energia tootmise olid ka suured energiatarbijad. Transpordis on hakatud importima biolisandiga kütust, mis ehk täidab veel 2020. aasta eesmärgi, kuid 2030. aasta eesmärkide poole liikumine nõuab kütusevahetust. Realistlike alternatiividena on valikus biogaas ja elektertransport. Olles Eestis üks elektriautonduse pioneeridest – näiteks olin esimene, kes ostis Eestis endale elektriauto – soovitan tungivalt panustada elektertransporti juba seetõttu, et see on märksa efektiivsem ja ohutum. Lisaks on võimalik elektriautode akusid kasutada taastuvenergia salvestamiseks ja võrgu tasakaalustamiseks. Elektriautode laadimisvõrgustiku riiklik väljaehitamine on samuti üks Eesti kohustusi: lähitulevikus peaks olema kõigil kortermajade elanikel võimalik kasutada elektrisõidukit, s.t kortermaja lähistel peaks olema elektrisõidukitele eraldatud piisavalt laadimispostidega kohti parkimiseks, et kõik kortermaja elanikud saaksid kasutada mugavalt personaalseid elektrisõidukeid. Noorte seas on saanud populaarseks elektrilised tasakaaluliikurid, tõukerattad, rulad, jalgrattad ning mopeedid, mis võimaldavad liikuda vähese energiakuluga, kuid nende laiemat kasutust piirab avalike laadimispunktide puudumine. Riigil lasub alternatiivkütuste direktiivist tulenev kohustus linnalistes asulates selliste laadimisvõrkude rajamine, et võimaldada linnas ja linna lähistel elektrisõidukite kasutus.

Prügi taaskäitlemise ülesande täitmine on probleem juba 2020. aastal, kui taaskasutusse tuleks suunata 50% olmejäätmeid, sest praegu on taaskäitluse osakaal 30%. Taaskäitluse suurendamiseks on vaja taaskäitlustehast, aga ainuüksi selle planeerimine ja kooskõlastamine võtab aega aastaid ja tihti takerduvad projektid kohalike elanike vastuseisu taha.

Mõneti on see arusaadav, kuna prügi taaskäitlemine on räpane tegevus, sest väga paljud majapidamised kasutavad ühe prügikasti süsteemi. Astuksime suure sammu edasi, kui majapidamised eraldaksid komposteeruva biomaterjali ning muu prügi, mis on tööstuslikult taaskäideldav. Väga tervitatavad on kauplusekettide uued pakendilahendused: Rimi ja Stockmanni plastistrateegia – loobumine ühekordsetest plasttoodetest, mis vähendavad pakendite mahtu, mida on vaja taaskäidelda.

CO2 kvootide kaubandus

Peale direktiividest tulenevate kohustuste on hakkab Eesti majandust mõjutama Euroopa riikide vaheline CO2 kvootide kaubandus.

CO2-kaubandus on osutunud energeetika sektoris efektiivseks meetmeks ja nüüd kehtib CO2– kaubandus transpordis, kergetööstuses, põllumajanduses ja maakasutuses.

Selline statistiline kvoodikaubandus ajab kindlasti paljudel juuksed turri, kuid heitmete kvoodid ei erine muudest turul müüdavatest kaupadest kuigivõrd. Saja aasta eest rajati Eesti majandus suuresti põllumajandusele, kuna põllumajandustoodetel oli rahvusvahelist turgu. Kui nüüd Euroopa sooviks osta seda, et me emiteeriks võimalikult vähe CO2 ja on valmis peale maksma, et me seoksime CO2 metsades ja rabades, siis miks me ei peaks turunõudlusele vastu tulema?

See muidugi ei tähenda, et me üldse ei peaks autoga ringi sõitma või metsas puid raiuma, kuid meil tuleb aru saada, et summutitossul ja biomassi seotud süsinikul on nüüd Euroopa Liidus väärtus: seda mõõdetakse, sellega arveldatakse, seega on tegemist alternatiivse maksevahendiga, mida riigid tunnustavad. Arvelduspõhimõtte võtab kokku fraas cap and trade: riikidele on seatud maksimaalsed sihttasemed, mille ületamisel tuleb osta kvoote riikidelt, kes on jõudnud sihttasemele.

CO2-arveldus on kokku lepitud kõikides sektorites ja on jagatud kolme suurde kategooriasse: energia, maakasutus ja jagatud kohustuse otsuse (effort sharing decision, ESD) sektor.3 Kauplemine on käivitunud energiasektoris, kus aastate kaupa on toodud saadud kvoodid ja mõõdetud emissiooni, ja nagu näha, ületas 2018. aasta kvoodiostu vajadus 10 miljonit tonni CO2 ekvivalenti. Samal ajal kasvas ELi heitkogustega kauplemise süsteemis (EU emissions trading system, ETS) CO2 kvoodi hind 9 eurolt 22 eurole. Eeldades, et kvoodid olid ostetud hinnaga 15 eurot, saame 2018. aasta kogukuluks umbes 150 miljonit eurot.

CO2-heitmete vähendamise majandusliku eelistuse määrab eelkõige CO2 hinna prognoos. 2018. aasta lõpus Euroopa Komisjonile esitatud riigi energia- ja kliimakavas 2030 (REKK) prognoositakse 2019. aastaks CO2 kvoodi hinda 7–11 eurot,5 kuigi ligi aasta on kauplemissüsteemis hind üle 20 euro ja praegu 22 eurot. Seega valitsuse plaanides alahinnatakse juba enne vastuvõtmist CO2-ga kauplemise majandusmõjusid ja see omakorda kallutab otsuseid vales suunas, sillutades teed majanduslikult enesetapjalikele projektidele nagu Auvere elektrijaam või plaanitavad põlevkiviõlitehased.

Täpse CO2 hinna ennustamine on tänamatu tegevus, kuid kahtlemata hakkab see meie majandust mõjutama ja mingisugune prognoos on vajalik. Uusi projekte hakkavad eelkõige mõjutama rahastajate ootused ja Eestis on üks peamisi infrastruktuuri objektide rahastajaid Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupank (European Bank for Reconstruction and Development, EBRD), mille CO2 hindamise juhend6 lähtub Maailmapanga kõrge komisjoni soovituslikest CO2 kvoodi hinna ülem- ja alammääradest, mis on 37–74 eurot 2020. aastal, 46–92 eurot 2030. aastal ja 78–156 eurot 2050. aastal. Ei saa eitada, et Maailmapangal on siiski otsustele mingi mõju ning see tähendab, et kvootide impordist saab juba lähiaastatel Eesti suurim impordiartikkel.

Õnneks on Eestil CO2 vähendamiseks lihtne tee: alustada põlevkivienergeetikast väljumise plaaniga ja üle minna kvoodi ostjast ülejäävaid kvoote enampakkumistel müüjaks.

Põlevkivienergeetikast loobumist on Eesti Roheline Liikumine nõudnud alates oma asutamisest üle kolmekümne aasta tagasi, kuid hoolimata Rahvarinde tollastest lubadustest ei ole poliitiline eliit suutnud vastavaid samme astuda. Kõneldakse põlevkivitööstuse arendamise vajadusest, serveerides seda sotsiaalse teadusprojektina, mis annab tööd kohalikele, raha ja rakendust teadlastele. Alati on selles argumentatsioonis jäänud segaseks, miks ei võiks teadlased tegeleda teiste arengusuundadega ja miks ei või tööjõule rakendust leida muudes valdkondades, mis rohkem ühilduvad Euroopa Liidu eesmärkidega ja annavad vabanenud CO2 kvoodi kaudu majandusele lisatulu.

Põlevkivienergeetikast loobumine on õnneks juba alanud, kuid kahjuks püüab Eesti Energia uue põlevkiviõlitehasega suurendada vedelkütuste tootmist, kuigi viimaste poliitiliste sündmuste järgi on selge, et rahvusvahelise meresektori (suurim põlevkiviõli kasutaja) reguleerimine on vaid aja küsimus. CO2 intensiivne ja väävlirikas põlevkiviõli surutaks ilmselt konkurentsist välja.

Samuti tekitab küsitavusi õlitehase plaani strateegia: Eesti Energia peaks tegelema peamiselt Eesti energiasõltumatuse tagamisega, kuid investeeringud Utah’sse, Jordaaniasse ning 4Energia ost ei ole sellele eesmärgile kuidagi kaasa aidanud. Samal ajal on jäetud investeerimata elektritootmisvõimsuste rajamisse, mistõttu Eestist on saanud elektrit importiv riik. Eleringi andmetel imporditi esimeses kvartalis 2413 GWh ja eksporditi 1036 GWh elektrienergiat, samal ajal on keskmine hind olnud üle 40€/MWh, mis annab impordi rahaliseks mahuks umbes 55 miljonit eurot.

CO2 impordi tasakaalustamiseks oleks võimalik kasutada maakasutuse sektori võimalusi, kus premeeritakse puidust pikaajaliste toodete, eelkõige puitmajade, tootmist. Puitmajade sektoris on Eesti juba praegu 341 miljoni euroga Euroopa suurim eksportöör. Sektor kasvab kiiresti, kuigi praegu sellist ettevõtlust otseselt ei toetata. Samal ajal ähvardab puitmajade tootjaid kohaliku tooraine puudus ning metsanduse arengukavaga oleks vaja suunata võimalikult palju meie metsade puidust ehitus- ja mööblitööstusse, sh tuleks keskenduda puidujääkide kasutuselevõtule ehitus- või mööblitööstuses.

Paratamatult tuleb tööstusel arvestada ka koondamistega, kuna Eesti metsade juurdekasvu kiirust on tõsiselt kärpinud viimaste aastate intensiivne raie. Ühiskonnale oleks parem lasta metsadel taastuda ja metsaraiet tuleval kümnendil kärpida. See annaks täiendava kvooditulu metsanduse, maakasutuse ja selle muutuste (land use, land-use changes and forestry, LULUCF) sektorist, millega saaksime katta teiste sektorite vajadusi. Soode ja rabade taastamine võimaldab siduda CO2 pikaajaliselt ja suurendab sektori sidumisvõimet, kuna praegu on turbatööstuse tõttu paljud turbarabad hoopis süsihappegaasi allikad.

Elektri tootmine ja salvestamine kütusevabadel viisidel – päikesest, tuulest ja maasoojast – nõuab suuri investeeringuid, kuid sellised mõistlikud investeeringud toovad majandusele igakülgset kasu ja võimaldavad liikuda suurema lisandväärtuse poole.

Päikesepaneelid, tuulegeneraatorid, akud, elektrisõidukid – need uued tehnoloogiad võimaldavad kulude kokkuhoidu. Sõites Eestis ringi, näeme, et paljud majapidamised on seda märganud ja investeerinud päikesepaneelidesse või tuulegeneraatorisse ning elektrisõidukeid kohtame tänaval iga päev. Ilmselt on paljudes majapidamistes huvi taastuv­energia tehnoloogiate vastu, kuid puudub investeeringuvõime.

Taastuvenergia lahendused on kasumlikud, kuid eeldavad aastakümnete pikkuse eluea arvestuses vaba kapitali või odava laenukrediidi olemasolu. Praegu on selliseid lahendusi võimalik finantseerida ainult tarbimislaenuga, mille kõrge intress ja lühike tagasimakseperiood võivad tekitada probleeme.

Kapitali kättesaadavuse probleem vaevab Eesti majandust laiemalt, piirates ettevõtete innovatsiooni ja suunates tegelema vähe lisandväärtust pakkuvate majandusharudega, nt kütuste tootmine ja põletamine, mis ajalooliselt oli tõesti tähtis energia tootmise viis, kuid tehnoloogia arenguga on meil tekkinud puhtamad ja vähem tööjõudu nõudvad energia tootmise, salvestamise ja kasutuse viisid, mis majanduse edasiseks arenguks on vähemalt sama tähtsad, nagu kunagi oli kivisöe, nafta või põlevkivi kasutuselevõtt. Investeeringud on mahukad, kuid avavad tohutult uusi võimalusi ja suurendavad majanduse konkurentsivõimet.

Uute tehnoloogiate täiemahuline import on samuti koormav ja kindlasti on mõistlik võimalikult palju tooteid valmistada kohapeal. Taastuvenergia sektoris on Eestis ettevõtteid, kus valmistatakse tuulegeneraatoreid, päikesepaneele, elektrisõidukeid jms.

Ühiskonnal on palju võita ja kaotada Maa kliima muutustest ja sellega kaasnevatest majanduslikest ja sotsiaalsetest protsessidest. Väljatöötamisel olev riiklik energia- ja kliimakava 2030 (REKK) peaks sisaldama vajalikku meetmete hulka, mis tagaksid Eesti energiaturvalisuse ja konkurentsivõime säilimise. Esialgu napib plaanil ambitsioone ning mitmes osas loodetakse taastuvenergia eesmärkide täitmisel turujõududele ega plaanita luua keskkonnasäästlike tehnoloogiate kasutuselevõtu kiirendamiseks konkurentsieeliseid.

Tarbija ja kodanik eeldab, et turul müüdavad kaubad on tervisele turvalised ning mõni neist eeldab ka, et kaubad sisaldavad muu hulgas makse, millest hüvitatakse tootmise keskkonnakahju. Sellised eeldused tulenevad Eesti Vabariigi põhiseadusest, kus on sätestatud, et „igaühel on õigus elule“ ja „igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud“.

Teadlased on välja selgitanud, et põlemisprotsessid mõjutavad meie keskkonda rohkem, kui seda on arvatud, eelkõige CO2-heitme kaudu, põhjustades planeedi temperatuuri tõusu ning peenosakesi, mis põhjustavad mitmesuguseid terviseprobleeme ja enneaegset surma. Hans Orru 2007. aasta Tallinna välisõhu tervisemõju uuringuga tuvastati, et seoses peenosakeste õhusaastega kaotab tallinlane oma elust keskmiselt kaheksa kuud.7

Majandusmudel, mis põhineb kütuste põletamisel ja lühiajalisel materjalikasutusel, on ammendumas. Lennart Meri tavatses Eestit võrrelda kerge paadiga, mille saab ühe mõlatõmbega pöörata uude suunda. Hiidlaine on tulekul ning tark on ennast kaldast lahti lükata avamerele (piltlikult, tuuleparkide vahele) sõuda – vastasel korral puruneb meie paat põlevkivise kalda vastu.

Teet Randma on Eesti Rohelise Liikumise energiaekspert.

Artikliga "Eesti strateegilised valikud Euroopa kliima- ja energiapoliitikas" saab lähemalt tutvuda Sirbis.

 

1 Behind renewable energy fines, IIEA, 2018. Kasutatud 1. IV 2019. https://www.iiea.com/energy/behind-renewable-energy-fines

2 Eesti kaotas Euroopa Kohtus suhkrutrahvi vaidluse. – ERR 15. XI 2018. Kasutatud 29. III 2019.

3 Jagatud kohustuse otsuse (Effort Sharing Decision, ESD) alusel on riigil kohustuslikud iga-aastased kasvuhoonegaaside heitme piiramise eesmärgid aastateks 2013–2020 transpordi, põllumajanduse, jäätmekäitluse, tööstuslike protsesside ja väikesemahulise energiatootmise sektorites.

4 Kasutatud 2. V 2019. https://www.eea.europa.eu/data-and-maps/dashboards/emissions-trading-viewer-1

5 Eesti riiklik energia- ja kliimakava, 2018. Kasutatud 29. III 2019.

6 Methodology for the economic assessment of EBRD projects with high greenhouse gas emissions, European Bank for Reconstruction and Development, 2019.

7 Hans Orru, Välisõhu kvaliteedi mõju inimeste tervisele Tallinna linnas, 2017. Kasutatud 1. IV 2019.