Uudised

Osale videokonkursil!

21. september 2017

Videokonkurss "Keskkonnasõbralikud avalikud üritused" on osa Eesti-Läti koostööprojektist "Keskkonnasõbralikud avalikud üritused" ja selle eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust säästlikkuse ja jäätmetekke vähendamise kohta avalikel üritustel Lätis ja Eestis. Projekti rahastab Euroopa Regionaalarengu Fondi Interreg programm.

MIDA ME VIDEOTELT OOTAME?

VIDEOD PEAKS JUTUSTAMA  KESKKONNATEEMALISE LOO:

  • Milliseid keskkonnaprobleeme oled märganud seoses avalike ürituste korraldamisega?
  • Milliseid lahendusi võiks välja pakkuda, et lahendada avalike ürituste korraldamisega kaasnevaid keskkonnaprobleeme?            
  • Milline on sinu roheline sõnum kaasmaalastele, kogu maailmale?

Lisaks üritustel toimuvale, võib välja tuua ka korraldamisega kaasneva. Uurida tuleks ettevalmistusprotsessi,  kohale jõudmise ja sealt lahkumisega seonduvat ja kõike, mis juhtub pärast ürituse lõppu, lähtudes sellistest aspektidest nagu transport, energia- ja veekasutus, jäätmete tekkimine ja jäätmekäitlus, vastutustundlik tarbimine, toiduvalikud jne.

NB! Soovitame silmas pidada nii avalikke väli- kui ka SISEüritusi. Videolahendus ei pea koosnema tingimata kaadritest, mis filmitud reaalsetel üritustel - tegu võib olla ka animeeritud, lavastatud vms videolahendusega.
----------------------


Ava oma meeled, vaata ringi, kasuta kujutlusvõimet ja pane kokku üks video!

Konkursile oodatakse reklaamklippe ja lühifilme. Reklaamklipp peaks andma lühikese ülevaate mingist konkreetsest teemast. Lühifilmi on hea kasutada selleks, et minna mingisse teemasse rohkem süvitsi.

Mida tehakse konkursile laekunud videodega?

Videokonkursi eesmärk on saada mitmekülgset infot ja näiteid avalike üritustega seotud headest ja halbadest praktikatest üritustel osalejate endi pilgu läbi. Kogunenud videomaterjali kasutavad korraldajad (MTÜ Eesti Roheline Liikumine, MTÜ Homo Ecos, SA Tartu Keskkonnahariduse Keskus) ka oma projekti kampaania raames, et ilmestada ja näidata avalikkusele erinevaid seoseid keskkonna ja avalike ürituste vahel.

REEGLID

*Korraldajatel on õigus eemaldada videod, mis ei ole kooskõlas konkursi eesmärkide või tingimustega.

**Esitades oma video konkursile annavad autorid konkursi korraldajatele loa kasutada seda nende kodulehel ja jagada sotsiaalmeedias viitega autoritele. Videot võib muuta koostöös autori(te)ga.

AUHINNAD

Peaauhind, milleks on 2x pääse Positivus festivalile 2018 ja Viljandi Pärimusmuusika festivalile 2018, antakse välja mõlemas kategoorias. Lisaks on erinevad auhinnad mõlema kategooria silmapaistvamatele ning loosiauhinnad kõigi osalejate vahel. Täpsem auhindade nimistu avalikustub lähiajal.

Auhindu antakse välja kahes kategoorias: filmitudengid ja filmihuvilised. Kui meeskonnas on vähemalt üks liige, kes on filmitudeng, peab video kuuluma filmitudengi kategooriasse.

HINDAMISKRITEERIUMID:

  • Sisu: video selgus ja mõjusus keskkonnateemalise loo edasiandmisel, tegutsemisele julgustamisel ja/või uute lahenduste välja pakkumisel.
  • Innovatiivsus, originaalsus, mõju: keskkonnateemalise loo jutustamine uudsel ja põneval viisil, laia ja mitmekesise vaatajaskonna huvi äratamine ning edasisele mõttetegevusele ja tegutsemisele ärgitamine.
  • Loov ja tehniline tugevus: kaamera- ja helitöö kvaliteet, montaaži kvaliteet ja stsenaariumi tase.

Parimad videod valib välja eesti ja läti ekspertidest koosnev žürii. (Täpsem info varsti tulekul!)

Võitjad kuulutatakse välja hiljemalt 14. juunil 2018.

OSALEMINE

Osalemiseks saada oma video ja sisesta kontaktinformatsioon SIIN .

KONTAKT

Kui tekib küsimusi videokonkursi, selle reeglistiku ja videote esitamise protsessi kohta on kontaktisikuteks Eestis Eliisa Saksing eliisaroheline.ee (MTÜ Eesti Roheline Liikumine) ja Lätis Agita Pusvilka agita.pusvilkahomoecos.lv (MTÜ Homo Ecos).

Videokonkurss toimub Eesti-Läti programmi 2014‒2020 projekti “Keskkonnasõbralikud avalikud üritused ‒ teadlikkuse tõstmine ressursside säästmise ja jäätmete vähendamise osas avalikel üritustel Lätis ja Eestis” raames koostöös Homo Ecose ja Tartu Loodusmajaga. Konkursi materjalid peegeldavad autori arvamust. Eesti-Läti programmi juhtiv asutus ei vastuta informatsiooni sisu ega selle kasutuse eest.

Keskkonnaühenduste avalik pöördumine: Reidi tee projekti puhul loobuti ettevaatusprintsiibist

08. september 2017

 

Eesti Keskkonnaühenduste Koja (EKO), kuhu kuulub ka ERL, avalik pöördumine.

Eesti Keskkonnaühenduste Koda väljendab oma avalikus pöördumises pettumust, et Reidi tee puhul pole ei kohaliku omavalitsuse poolt ega halduskohtu otsuses lähtutud keskkonnaküsimuste puhul olulisest ettevaatusprintsiibist.

Kolmapäeval, 6. septembril otsustas Tallinna Halduskohus mitte rahuldada MTÜ Eesti Rohelise Liikumise kaebust tühistada Reidi tee II etapi ehitusluba. Eesti Keskkonnaühenduste Koda (EKO) väljendab pettumust, et sellises olulises keskkonnaküsimuses pole ei kohaliku omavalitsuse ega kohtu tasandil lähtutud ettevaatusprintsiibist.

MTÜ Eesti Roheline Liikumine kaebus põhines peamisel asjaolul, et projektile pole koostatud nõuetekohast keskkonnamõju hindamist (KMH). Halduskohus viitab oma otsuses muuhulgas eelnevalt teostatud valdkondlikele uuringutele ning kaebuse esitanud keskkonnaorganisatsiooni kohustusele tõendada projekti ohtlikkust keskkonnale.

Valdkondlikud erialauuringud eraldi ei tohi ega saagi asendada keskkonnamõju hindamise protseduuri, kuna see võimaldab kõrvale hiilida reast kvaliteedigarantiidest, mida KMH koostamine ette näeb. KMH protsessis on muuhulgas kohustuslik avalikustada eksperdi arvamus, kooskõlastada mõjuhinnang teiste pädevate asutustega, samuti on kindlalt sätestatud ekspertidele esitatavad nõuded ja avalikustamise kord. Valdkondlike uuringute puhul neid garantiisid ei ole. Selline praktika toob kaasa läbipaistmatud, ebausaldusväärsed ning halvasti kontrollitavad uuringud, mille puhul halvimal juhul keskkonnahoid võib osutuda teisejärguliseks.

Üllatavalt märgib halduskohus oma otsuses nagu kaebaja, praegusel juhul MTÜ Eesti Roheline Liikumine, oleks pidanud läbi viima uuringud tõestamaks Reidi ree rajamise ohtlikkust keskkonnale. Sellise tõendamiskoormise seadmine vabaühendusest kaebajale on lubamatu ning on vastuolus nii Euroopa Liidu kui ka Eesti keskkonnaõiguse aluseks oleva ettevaatuspõhimõttega ning halduskohtumenetluses kehtiva uurimispõhimõttega. Neist põhimõtetest lähtuvalt on arendajal ja avalikul võimul kohustus nii avalikkust kui kohtuid veenda selles, et plaanitud tegevus on ohutu. Vastupidine olukord, kus keskkonna eest seisjatel lasub kohustus tõendada tegevuse ohtlikkust, on aga eeltoodud printsiipidega vastuolus. Tegevuse ohtlikkust saabki hinnata KMH käigus, mis on avalik menetlus. Alternatiivsete uuringute tellimise kulud oleksid vabaühendustele ilmselgelt ebamõistlikud ja selline kohtupraktika tõkestab juurdepääsu õigusemõistmisele viisil, mis on selges vastuolus rahvusvahelise Aarhusi konventsiooniga.

MTÜd Eesti Roheline Liikumine kohtus esindanud Karin Marosov sõnab otsust kommenteerides: “Kohtuotsuse puhul on üllatav ka see, et kohus asus ise hindama ja põhjendama, miks 10 aastat tagasi teistsugusele teeprojektile teostatud KMH on aja- ja asjakohane. Selliseid põhjendusi, rääkimata erialaspetsialistide hinnangutest, ei nähtu Tallinna linna otsusest KMH algatamata jätmise osas. Ringkonnakohtult ootame otsuse edasikaebamise korral vastust, et milline on siis ehitusloa väljastaja roll KMH menetluses ning kas tõepoolest saab seda rolli asendada kohus, asudes nö vajalikke põhjendusi kokku koguma erinevatest võimalikest hilisematest dokumentidest.”

Toonitame veelkord EKO seisukohta, et olulistes keskkonnahoiu küsimustes tuleb tegutseda ettevaatusprintsiibist lähtuvalt ning KMH läbiviimise protsessis kindlustada läbipaistvus ning pädevaid osapooli kaasav lahendus, mille tulemusena suureneb keskkonnakasu.

 

Eestimaa Looduse Fond
Eesti Ornitoloogiaühing
Eesti Roheline Liikumine
Balti Keskkonnafoorum
Läänerannik
Nõmme Tee Selts
Pärandkoosluste Kaitse Ühing
Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering
Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus
Eesti Üliõpilaste Keskkonnakaitse Ühing “Sorex”
Keskkonnaõiguse Keskus

 

Mihkel Annus: Miks ma Reidi tee ümber toimuvast hoolin?

08. september 2017

Postimehes ilmunud arvamusartikkel.

Mihkel Annus on MTÜ Eesti Roheline Liikumine projektikoordinaator ning Reidi tee kõneisik ERLis. Teda on alati paelunud praktilised, tõhusad ja jätkusuutlikud lahendused ning avaliku raha heaperemehelik kasutus.

Noore poisina näis kõrvalt vaadates, et tee-ehitus on igati vahva. Tähtsad mehed, suured lubadused ja vinged video-animatsioonid rajatavatest teedest! Masinad mürisevad ning inimesed töötavad usinalt selle nimel, et elu ja olu paremaks muuta. Kõik tundus väga ilus ja aus – teadmatus on ju õndsus. Tõsi, paljud taristuprojektid ongi hästi lahendatud ning teenivad igati eeskujulikult kodanike huve tänapäevani. Samas tulevad õigeid küsimusi küsides nii mõnegi projekti meepotis ilmsiks tõrvatilgad. Huvitav, kas Reidi tee potis on rohkem tõrva või mett?

Kuna minu erialane taust peitub mujal kui urbanistikas, on ainuvõimalik tugineda kaalutletud seisukoha kujundamisel uuringutele ning ekspertarvamustele. Äärmiselt mitmetahulises Reidi tee kaasuses on pädev ja usaldusväärne taustinformatsioon kuldaväärt. Alati tasub kõrva taga hoida ka lihtne juhtnöör, et ehk ei tasu seisukohta võtta ega eelarvamusi luua enne kui mõlema poole argumendid on läbi seeditud. Käigu see siis erialaeksperdi või tipp-poliitiku kohta.

Seega, süveneme veidi argumentidesse, mille toel nõukogudeaegse Põhjaväila ideelt tolm pühiti ning see Reidi teena uuesti serveeriti. Nagu iga teeprojekt, peitub esialgne initsiatiiv pealtnäha soovis liikluskorraldust siluda. Eesmärgiks seati raske- ja eratranspordi sujuvam korraldus sadama ümbruses ning ummiku leevendamine Pirita teel. Jah, kindlasti suureneb Russalka ristmiku läbilaskvus Reidi tee rajamisega ning ummikud monumendi juures ei pruugi sel juhul enam päevakorras olla. Küll aga peab olema valvas, et ühe probleemi lahendamisega me endale kahte uut juurde ei tekitaks.

Autod kuhugi ometi ei kao, pigem tuleb neid võimaluse tekkides tänavatele juurde, ning ühest otsast läbilaskvuse suurendamisega tekib kitsamasse otsa tropp – ummikud koonduvad kesklinnale lähemale. Ilmekas on seegi, et Reidi tee seletuskirjas sõnastab K-Projekt selgelt, et koridori rajamise tagajärjel kesklinna liiklusolukord halveneb, mitte ei parane. Sellisel juhul ei tegutseta Reidi tee ehitamisega ju suures pildis eesmärgipäraselt.

Hea küll, võtame sadama suunal liikuvad raskeveokid ka mängu. On ju ühendus sadamaga üle-euroopalise transpordivõrgu (TEN-T) üks osa ning selleks ei pea Tuukri tänaval elama, et mõista ukerdavate veokite poolt põhjustatud muret. Hiljuti avaldatud uudis plaanist Tallinki kaubalaev Muugale suunata vähendab märkimisväärselt rekade arvu kesklinnas ning loob eeskujuliku pretsedendi tulevikuks. Reidi tee projekteeriti laiutava magistraalina mõeldes muu hulgas seal vurama hakkavatele autorongidele. Kui tendents on raskeliikluse vähendamisele kesklinnas, siis pikas perspektiivis pole ometi mõistlik teekoridori mahtu üledimensioneerida, vaid luua algsetele projekteerimistingimustele vastav kesklinliku atmosfääriga tänav.

Lai spekter erialaspetsialiste on korduvalt viidanud praegu laual oleva projekti puudustele. Pea aasta tagasi pöördusid 14 erialaühendust, kodanikuliikumist ja ülikooli ka ühiselt linna poole palvega mured koostöös ning mõistlikumalt lahendada. Ja lahendusi leidub! Rekade mahu vähendamine kesklinnas on vaid üks neist, lisaks toob hiljuti avaldatud Viimsi liikuvusuuring välja kõige lihtsama mooduse Pirita tee ummikute leevendamiseks – ekspressbussiliin! Samuti tuleb tegeleda sundliikumise vähendamisega ehk näiteks luua kooli- ning lasteaiakohti kodu lähedale, millest näiteks hetkel just Pirita linnaosas puudus on.

Kõik linlased mõistavad, et autod lähikümnenditel teedelt ei kao. Liikuvuseksperdid kordavad kui ühest suust, et oluline on  just liikumisvõimaluste mitmekesistamine: lisaks autojuhtidele tuleb luua mugav liikluskeskkond ka jalgratturitele, jalakäijatele ning ühistranspordie. Uute autoteede ehitamine peaks seejuures olema viimane õlekõrs ummikute leevendamiseks. Loodetavasti aitab Tallinna rattastrateegia välja töötamine tõuke seni kakofoonilisele kesklinna rattateedevõrgu mõtestatud arendamisele.

Mul on siirald kahju, et sedavõrd oluline vaidlus on jõudnud otsapidi kohtusse. Seda põhjusel, et linna poolt on läbi sõrmede vaadatud seadusest tulenevale kohustusele viia läbi nõnda mahuka projekti nõuetekohane keskkonnamõju hindamine. Linnaplaneerimine ei peaks käima kohtu kaudu ning loodetavasti jääb see ka viimaseks korraks, kuna viimasel ajal näib ebameeldivaid õppetunde liigagi palju olevat. Rohkem suhtlemist, rohkem arvestamist, rohkem mõistmist!

Olen kahe käega selle poolt, et paari aasta pärast näeks praegu Reidi teele broneeritud koridor välja praegusest teistsugune. Säilitame sellest hea – mugava ligipääsu merele ja Russalka monumendile, loodusliku liivaranna, linnaroheluse Kadrioru pargi lahusosas – ning loome juurde uut väärtust. Sellele aitab kaasa mitmeotstarbeline ruumikasutus, kus on nii puhkealad, äripinnad, (taskukohased) korterid, avalikud asutused ja palju muud, mis piirkonnale elu sisse aitab puhuda. Selle kõige jaoks on ruumi ning ligipääsude loomiseks piisab ka kesklinlikust tänavast. Kohelgem seda suure potentsiaaliga mereäärset lõuendit hoole ja armastusega, et maalida koos hubane linnaruum.

Annan endast kõik, et aastate pärast saaksin perega pärast Ingliranna toidutänavalt söögipoolise välja valimist mõelda, millise puu varjus seekord piknikulinal päikselist pühapäeva pärastlõunat veeta. Mul on rõkkamiseni hea meel, et sarnast kujutelma jagab minuga tänaseks juba üle 400 hooandja!

 

PÕXIT – kui kauaks jääme põlevkivisõltlasteks?

08. september 2017

Augustis ilmus Eesti Päevalehes ERL projektikoordinaatori Mihkel Annuse arvamusartikkel PÕXITi teemal:

 „Jätkusuutlikkus“ on peavoolu kõnepruugis läbi nätsutatud termin, seega vahel kipub ehk tuhmuma selle sõna tähenduse tuum ning põhjus, miks see on oluline. Taastumatuid energiaressursse teab loetleda pea iga koolijüts ning eeldada võib, et nimistust ei puudu nafta ja kivisöe kõrval ka „oma ja hea“ põlevkivi. Seesama üsna lakoonilise nimetusega põlev kivi oli kohalike maaharijate seas tuntud juba aastasadu –sellest ikka sauna tarbeks head kerist ei saa!

Kukruse leiukoha järgi nime saanud kukersiit äratas tööstuslikult elavamat huvi esimese ilmasõja ajal, mil iga kütus vääris tähelepanu. Eesti põlevkivitööstuse sünniaastaks peetaksegi 1916. aastat, mistõttu pühitsetigi mullu soliidses vanuses sünnipäevalapse väga ümmargust juubelit. Möödunud sajandi jooksul on nii õli utetud, gaasi toodetud kui ka enamjaolt ahjus elektri tootmise tarbeks põletatud. Sajandipikkune tööstuslik ajalugu on selja taga, kuid millised kogemused ning teadmised ajaloost tulevasse aastasajasse kaasa võtame. Kas järgmist põlevkivi-sajandit defineerib hoopis PÕXIT?

Mida see PÕXIT ikkagi tähendab?

Nii nagu iga laps on oma nägu, võib ka selle võõrapäraselt kõlava termini all peituda mitu iseloomu. Lühidalt kokkuvõttes on PÕXIT e põlevkivi-exit (ingl k väljumine) põlevkivienergeetikast loobumine. Millal, mismoodi ja milliste tagajärgedega see realiseerub, sõltub mitmest parameetrist, kuid keskseks ideeks on just aegsasti sisulise väljumisstrateegia koostamine. Miks peaks PÕXITile juba täna mõtlema ning selles vaimus tegutsema, üritan lühidalt artiklis selgitada. Samuti kutsun sellel teemal kaasa mõtlema ka tänavusele Arvamusfestivalile Paides.

Inimkond on oluline kliimamuutuste põhjustaja. Seda saab öelda tuginedes ala spetsiifikat tundvate kliimateadlaste konsensusele selles küsimuses. Pigem vaieldakse selle üle, kui palju võib ülemaailme keskmine temperatuur kerkida ilma Maakera biosfäärile pöördumatut kahju tekitamata ning kuidas on võimalik kliimakatastroofi kursilt kõrvale tüürida. Märgilise tähendusega on Pariisi kliimaleppe jõustumine eelmisel aastal, millega seati eesmärgiks Maakera keskmise temperatuuri tõusu ohjata maksimaalselt 2 °C piires.

Põhjus, miks põlevkivi ning kliimamuutused hästi ühte lausesse kokku kõlavad, on lihtne – nn kasvuhoonegaasidel nagu süsihappegaas (CO2) on keskne roll Maakera ümber nähtamatu kasuka kasvatamisel ning põlevkivi ja selle saaduste põletamisel eraldub olulisel määral just seda sama süsihappegaasi. Nafta, kivisüsi, maagaas ja muud fossiilsed kütused käituvad niisamuti ning selle poolest pole meie põlevkivi eriline. Küll aga jääb kodumaine ressurss paljuski teistele nimetatutele alla: näiteks on põlevkivil oluliselt väiksem kütteväärtus, mistõttu sama energiakoguse välja pigistamiseks läheb tarvis rohkem ressurssi ning selle käigus paiskub atmosfääri ka rohkem saasteaineid.

Põlevkivile kui ebaefektiivsele kütusele viitas oma käesoleva aasta märtsis avaldatud sõltumatus ülevaates ka arenenud tööstusriike koondav rahvusvaheline majandusorganisatsioon OECD. Raporti kohaselt on Eesti majandus ühenduse liikmete hulgas konkurentsitult süsinikumahukaim. See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paiskame atmosfääri suurimas mahus kasvuhoonegaase, ületades enam kui kahekordselt OECD keskmise näitaja! Veelgi enam, organisatsiooni esindajate sõnul on just põlevkivisõltuvuse vähendamine Eesti suurim majanduslik, keskkondlik ning sotsiaalne väljakutse. Maailmas, mis on aina kindlamal kursil taastuvate lahenduste suunas, jääb põlevkivi paratamatult jalgu.

Kas PÕXIT on tulus või kulukas?

Selle küsimuse üle juureldes peame asetama ühele kaalukausile kaks populaarset raskekaallast: põlevkivisektor moodustab SKP-us umbes 4% ning samuti pakub see tööd tuhandetele Ida-Virumaalastele. Vastukaaluks üsna sirgjooneliselt mõistetavatele numbritele asetuvad veidi keerulisemalt hinnatava raskusega kaaluvihid: tervis ja keskkond. Hiljutises põlevkivisektori tervisemõjude uuringus leiti, et Ida-Virumaalaste tervislik seisund on mitmete näitajate poolest kehvem kui mujal Eestis ning selle üheks põhjuseks on piirkonna saastatus põlevkivitööstuse tõttu. Lisaks kahjustatud tervisele on paras pähkel kokku kalkuleerida sajandi vältel põhjustatud keskkonnakahju. Veel tänagi, kui sektor on puhtam kui kunagi varem“, pärineb ülekaalukas osa Eestis tekkivatest (ohtlikest) jäätmetest ja reoveest just põlevkivitööstusest. Keskkonna ohvriks toomine

Eelmise aasta hakul langenud toornafta maailmaturu hind tõi ehedalt esile põlevkiviettevõtete volatiilsuse, mille stabiliseerimiseks pidi sekkuma riik. Otsus sektori ettevõtetele vastu tulla ning põlevkivi ressursitasusid alandada tõi kaasa vastakaid reaktsioone. Seejuures pälviti 2016. aastal Eesti Keskkonnaühenduste Kojalt keskkonnavaenulikema teo tiitel Keskkonnakirves, kuna just tasude kehtestamine on otsene meede panna ettevõtteid keskkonakahju eest vastutama. Veelgi enam, kärpimine lõi teise kirvehoobi ka Keskkonnainvesteeringute Keskuse eelarvele, mistõttu vähenes toetus keskkonnahoiule suunatud projektidele suisa kolmandiku võrra. Seejuures püsivad tänaseni tasud korrigeeritud madalal tasemel, samas maailmaturul on seis taastunud.

Toonase šokiga kaasa tulnud koondamislaine näitel peaks tööhõive stabiilsus olema üks prioriteete PÕXITi strateegia väljatöötamisel. Valmisolek, ettenägelikkus ning hoolikas osapooli kaasav planeerimine aitab tulevikus leevendada hetkel ootamatuna näivaid stsenaariumeid, mis just kohalikud kõige otsesemalt hammasrataste vahele jätavad. PÕXIT peab teenima inimeste ja nende elukeskkonna huve, mistõttu on oluline luua regioonile mitmekülgset arengut pakkuv platvorm.

Kuidas ilma põlevkivita hakkama saada?

Suuremahuline põlevkivi tarbimine ei ole tänapäeval enam paratamatus ega julgeolekugarantii. Ka taastuvenergia on kohalik ning Eesti ühendused üle-Euroopalise elektrivõrguga annavad turvalise vundamendi tulevikuks. Juba praegu oleme põhjanaabritega ühenduses kahe võimsa merekaabli kaudu, mida on võimalik vastavalt vajadusele kasutada mõlemapidiselt. Sarnased ühendused naabritega võimaldavad meil osta siis, kui meil endal on veidi puudu ning müüa juhul, kui meil on head tingimused elektri tootmiseks.

Taastuvenergialahendused on ülemaailmselt tulnud, et jääda ning nutika riigi kuvandi loomisega vaeva nägev Eesti võiks olla pigem trendi eest vedaja mitte sabas sörkija. Euroopa Liidus ületavad juba täna investeeringud taastuvenergiasse mitmekordselt fossiilsetesse allikatesse tehtavaid rahasüste, mida peegeldab taastuvenergia jätkuv tootmisvõimsuse kasv ning fossiilsetest allikatest loobumine. Ka Eestis on head looduslikud tingimused taastuvenergia tootmiseks, mida seni on vaid osaliselt ära kasutatud. Eesti Taastuvenergia Koja poolt on kokku pandud ka kava, mille kohaselt on lähitulevikus Eesti täielikult taastuvenergiale üleviimine täiesti saavutatav.

Olulist rolli taastuvelektri tootmises peaksid tulevikus mängima hakkama meretuulepargid, sest just merel on märksa paremad tuuletingimused kui maismaal, mistõttu saab elektrit toota rohkem ning püsivamalt. Äsja Hiiu valla ja Nelja Energia AS vahel sõlmitud koostöölepe seab aluse Hiiumaa rannikule rajatavale Eesti esimesele meretuulepargile, mille koguvõimsus on samas suurusjärgus ühe põlevkivielektrijaamaga!

Taastuvenergia skeptikud sõnavad mõneti õigustatult, et tuule- ja päikeseenergia kättesaadavus kipub sõltuma rohkem ilmast kui inimesest. Just kodumaise elektri üle- või alatootmise puhul on oluline omada ühendusi naabriga ja/või ka taristut energia salvestamiseks, mille tänapäeva mõistetavaim vorm on telefoniaku. Kuid energiat saab salvestada ka teistelgi viisidel, mis on võimelised töötama märksa suuremate mahtudega. Tuleviku elektrisüsteemi osaks saavad kindlasti ka nutikad lahendused, mis hõlbustavad tarbimist siis, kui elekter on soodsam – peagi võib olla kasulikum pesu pesta näiteks tuulise ilmaga.

Harjumus uinutab?

Ükskord saab põlevkivi otsa niikuinii, seega on ka PÕXIT varem või hiljem paratamatus. Aegsasti ning nupukalt planeerides on võimalik luua parem elukeskkond tulevikuks, millel on kesksne roll puhtama elukeskkonna väärtustamisel.

Mugav on tallata käidud rada, kus iga küngas tuttav ning põõsas oma. Kuigi Eestil on korduvaid hiljutisi kogemusi olla innovaatori rollis, mille vilju endiselt pidevalt maitseme, tunduvad mõned sammud tundmatusse endiselt veidi hirmutavad. PÕXIT võibki olla hirmus eestlase jaoks, kes on harjunud mõtlema põlevkivist kui rahvuslikust aardest. Samas ei pruugi iga aare olla selline, mida peab maa alt välja kaevama.

Täname kõiki hooandjaid!

09. august 2017

Nagu lubatud, tõstame Hooandja kampaaniat "Ingliranna ja Russalka pargi kaitseks​" toetanud inimesed ka väärikalt esile! Lähtuvalt kampaania ülesehitusest oli kõigil hoogu andnutel võimalik valida meelepärane toetussumma ning vastav kingitus või meene. Toetajaid oli palju rohkem, kuid nende heade inimeste nimed, kelle toetus oli 25€ või rohkem ning kes andis nõusoleku oma nime avaldamiseks, toome lähtuvalt lubadusest tähestikulises järjekorras esile. Aitäh kõigile!

  • ALISSA RUSSAK
  • ALVAR LUMBERG
  • ANDREI RUSSAK
  • ANDRES ALTMETS
  • ANDRES LAINOJA
  • ANDRES UUSALU
  • ANNELI ALEKAND
  • ANNELI VEISSON
  • ANU GRABBI
  • DARJA ROVBA
  • EDNA VAHTER
  • EDVIN TEEKIVI
  • ELAR NELLIS
  • ELO KIIVET
  • EPP VOLKOV
  • ERIK VEST
  • ERKI JAANSON
  • EVA-MARIA SUMERA
  • GRETE ARRO
  • GUNNAR FAITH-ELL
  • HANNU PLOOMPUU
  • HEIDI URB
  • HELGOR MARKOV
  • INDREK IBRUS
  • INDREK KASELA
  • INGMAR VALI
  • INGRID AASOJA-ZVEREV
  • IVO HEINMAA
  • JAAP ORA
  • JEKATERINA KOORT
  • JUHO KALBERG
  • JUTA PIIRLAID
  • KADRI LIGI
  • KADRI TÕNNISSON
  • KAIA-KAIRE HUNT
  • KAIDO IRVAL
  • KAISA LINDSTRÖM
  • KALLE KOMISSAROV
  • KALLE TOMINGAS
  • KAREN ROOT
  • KARIN MAROSOV
  • KARLI LAMBOT
  • KASUTAJA "MSJOO"
  • KATI LOO
  • KATRE KASMEL
  • KATRIN ENNO
  • KATRIN KULL
  • KATRIN LAUR
  • KATRIN STOOR
  • KETLIN RUUKEL-IKKONEN
  • KRISTEL RAESAAR
  • KRISTI GRIŠAKOV
  • KRISTIINA PRAKS
  • KRISTINA KUZNETSOVA-BOGDANOVITSH
  • KRISTINA MÕIS
  • KRISTJAN LUHA
  • KRISTJAN MÄNDMAA
  • KRISTO KALVISTU
  • KSENIA HAUD
  • KULNO KESKULA
  • KÄDI-KRISTLIN MIGGUR
  • KÜLLIKI KÜBARSEPP
  • LIINA LUST
  • LIINA SUMBERG
  • LIIS JEMMER
  • LIIS NEEDRIT
  • LIIVI HAAMER
  • MAARJA SIINER
  • MAI STERN
  • MAREK RANNALA
  • MAREK TAMM
  • MARI HUNT
  • MARI KALBERG
  • MARIA HELEN KÄND
  • MARIKA MAIDLA
  • MARIS KASKMANN
  • MARJA-TIINA LALL
  • MARKO KAASIK
  • MART KULLAMAA
  • MARVE LILLELEHT
  • MATTIAS LUHA
  • MERLE KARRO-KALBERG
  • MERVI SEPP
  • MIHKEL ANNUS
  • MIHKEL KANGUR
  • MIHKEL VISNAPUU
  • MIRJE MÄNDLA
  • MONIKA LOVE
  • MONIKA TOMINGAS
  • OLAVI LAURIMAA
  • OLAVI PAIDE
  • OLEV TINN
  • OÜ METRO HOLDING
  • OÜ VILE & KELL
  • PIRET ANNUS
  • PIRET DAHL
  • PÄRTEL KESKKÜLA
  • PÄRTEL-PEETER PERE
  • RAIVO KOTOV
  • RAIVO STERN
  • RASMUS RASK
  • ROBERT LINNA
  • RUTA NÕMMELA
  • SANDER AAS
  • SIGRID SOLNIK
  • SIIM AINSAAR
  • SIIM PORILA
  • SIIM SUTT
  • SIIRI TIIVITS-PUTTONEN
  • SILVER STERNFELDT
  • SULEV EESMAA
  • TÕNIS VASSAR
  • TAIVO LINTS
  • TANEL PEETS
  • TANEL RANNALA
  • TARMO TREIMANN
  • TERJE UGANDI
  • TIIA REINAS
  • TOOMAS PRÜKK
  • URMO KÜBAR
  • VELLO ARUMÄE
  • VILLEM ARUOJA
  • VLADIMIR RÜNTÜ
  • ÜLA KOPPEL

Viljandi pärimusmuusika festivalile elektrirattaid väntama!

26. juuli 2017

Sel ja ka järgmisel aastal lööb Viljandi pärimusmuusika festival kaasa Interregi Eesti-Läti programmi 2014-2020 rahvusvahelises koostööprojektis „Keskkonnasõbralikud avalikud üritused“, mille raames levitatakse avalikel üritustel jäätmete vähendamise ja ressursside säästmise ideed. Projektis osaleb välifestivalina veel ka Positivus Festival, sisefestivalidest aga Õpilaste Teadusfestival Tartus ja Ettevõtlusmess Valmieras.

 

Uut moodi energia
 

Keset festivalimelu näitab telefon laetustasemeks 10%, piltide ja videote tegemine on veel pooleli - kust saaks laadijat, kus on pistikupesi? Paljudele festivalikülastajatele võib see olla tuttav olukord. Viljandi pärimusmuusika festival pakub sel aastal kohapealset uut moodi laadimisvõimalust – nutiseadmeid saab laadida Jaani kiriku õuel paiknevate elektrit tootvate jalgrataste ja päikesepaneeli abil. Lisaks praktilisele funktsioonile on ratastel ka meelelehutuslik pool ning rattaid vändates saab katsetada näiteks nii munade keetmist ja praadimist, kohvi ja tee keetmist, popkorni küpsetamist kui ka tulede põlemapanekuks energia tootmist.
 

Energiapunkti eestvedaja, Eliisa Saksing selgitab: “Vahel näib, et taastuvenergia on meie jaoks veel võõras, kahtluseid ja küsimusi tekitav. Kuid põlevkivi ei jää igavesti meie energiaallikaks ning alternatiividega tasub tutvust teha - festivalil ongi selleks mõnusalt sobiv aeg ja koht.” Pärimusmuusika festivali rohelise festivali pealik Kadi Mitt peab taastuvenergia tutvustamist igati paslikuks: “Proovime iga aastaga liikuda järjest lähemale keskkonnasõbralikele lahendustele. Viimastel aastatel oleme jälginud, et toitlustajate jäätmed saaksid õigesti sorteeritud, pakkunud külastajatele festivalirongi võimalust ja korralikku rattaparklat, taaskasutanud varasematest festivalidest üle jäänud materjali nii uue festivalikujunduse kui ka -meenete valmistamiseks.”
 

Elektrijalgratastel on ka oma lugu: festivalile tulevad rattad ehitati 2016. aastal toimunud energia- ja ressursisäästu konkursi Negavatt tarbeks, kus nendega saavutati III koht. Seejärel rändasid rattad Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi valdusesse, kus avati keskkonnasõbralik jõusaal. Sel aastal said rattad Interregi projekti raames korraliku täiustuse, paranduse ning pakuvad seekord festivalikülastajatele kindlasti palju praktilist abi ja meelelahutuslikku rõõmu. Paar Jaani kiriku õuel kasutatavatest ratastest on ehitatud pidades ratta suuruse puhul silmas just väiksemaid pedaalimishuvilisi.
 

Loodetavasti jätkub nädala lõpus ka piisavalt päikest, et 1x1,5 meetrise päikesepaneeli laadimisvõimekus proovile panna. Paneel on ehitatud erilahendusena just nutiseadmete laadimiseks sobivana.
 

Projekti raames tegutsetakse Viljandi Pärimusmuusika Festivalil ka jäätmete vähendamise rindel
 

Aastal 2016 alustas tegevust Topsiringi projekt, mille eestvedajaks oli MTÜ Tervikring. Algatuse eesmärk on asendada ühekordsed joogitopsid korduvkasutatavate panditopsidega ning seeläbi vähendada festivalil tekkivate jäätmete hulka. Kas teadsid, et ühekordsed topsid moodustavad Viljandi Pärimusmuusika Festivali  jäätmetest 2/3?
 

Topsiring tegutses Viljandi Pärimusmuusika Festivalil juba eelmisel aastal, sel aastal annab algatusse oma panuse ka keskkonnasõbralike avalike ürituste projekt ning abistab tööjõuga – seda selleks, et külastajateni jõuaks kvaliteetne ja mugav teenus. Topsiringi projektijuht, Kadri Kaarna selgitab topsisüsteemi toimimist: “Topsiringi telgist saab mõneeurose pandi eest lunastada taaskasutatava topsi, tassi või pokaali, kuhu paluda toitlustajatel ostetavaid jooke serveerida. Topsi tagastamisel saab külastaja tagasi ka pandiraha, seega lõppkokkuvõttes on topsi kasutamine külastajale täiesti tasuta.”
 

Topsiringi telgi tunneb ära selle ees asuvate suurte lamamispatjade järgi, mis on tehtud Viljandi erivajadustega inimeste poolt erinevatest tekstiilijäätmetest. Lisa saab uurida www.topsiring.ee.

Energiapunkti ning Topsiringi leiab Jaani kiriku õuelt. Energiapunkt on avatud R-L kl 10-21, P kl 10-13.

Jalgrattaga linnadžunglit avastama

21. juuli 2017

Mariliis Kõuts ERL vabatahtlik

Dokumentaalfilmis "Velosoofid" tõdes Fred Jüssi jalgrattasõidu kohta, et see on geniaalne leiutis, mida võib otsatult nautida, kui on sul hea jalgratas. Kes vähegi on elus rattaga sõitnud, see ilmselt noogutab vanameistri jutule kaasa. Tõepoolest, jalgratta selga istudes tekib sageli seletamatu rahulolu ja vabaduse tunne, mis meid aina uuesti oma kaherattalise sõbra juurde meelitab - saaks vaid pisut sõita!

 

Jalgrattaga sõitmist vaadatakse Eestis siiamaani vaba aja veetmise viisina looduskaunitel terviseradadel. Tegelikult on jalgratas ka linnas väga efektiivne liikumisvahend, mida paljud pole enda jaoks lihtsalt veel avastanud. Mina sain jalgrattapisiku külge Tartus õppides. Seal lihtsalt oli nii, et punktist A punkti B oli kõige kiirem ja efektiivsem minna "raudse ratsu" seljas - iga ilmaga, igal ajal. Tallinnasse naastes võtsin selle põhimõtte (ja velo) endaga kaasa. Ka siin saab palju jalgrattaotsi tehtud - nõnda käin tööl, poes, kinos, sõpradel külas. Praktiline inimene küsib nüüd õigustatult, et miks ma seda teen? Milles seisneb asja kasu? Siinkohal loetlen ära mõned jalgrattasõidu plussid, igaühele midagi:

 

# Kasulik füüsilisele tervisele - treenitud süda, tugevam immuunsüsteem, tervislik kehakaal, magusam uni. Igapäevane jalgrattasõit on tervislik  liikumisviis, mis kokkuvõttes tõstab elukvaliteeti ja suurendab tervena elatud aastate hulka. Kes heitgaase kardab, siis uuringute põhjal on jalgrattaga liiklemine hingamisteedele ohutum variant kui pidevalt autoga ummikus istuda.

# Kasulik vaimsele tervisele - väiksem stress, rõõmsam tuju, parem keskendumsivõime, lõõgastumine pärast tööpäeva.

# Lihtne ja odav - võrreldes autoga on jalgrattasõit väga rahakotisõbralik.

# Kiire - pole tarvidust istuda ummikutes, saab minna otseteed ning puudub parkimisprobleem.

# Praktiline - jalgratas on arvestatav transpordivahend mammona vedamiseks. Alustades esikorvist ja lõpetades järelkäruga võib ühe jalgratta peale ära pakkida pea terve perekonna, koer kaasaarvatud, rääkimata siis poekottide, turusaaduste või SmartPosti saabunud pakkide vedamisest.

# Põnev - jalgrattaga sõites tunnetame oma keskkonda oluliselt paremini kui sama teed auto või ühistranspordiga läbides. Samas jõuab jalgrattaga kiiremini ja kaugemale kui jalgsi. Tekib võimalus avastada uusi kohti, uudistada oma linna üksi, pere või sõpradega, varieerida tööteekonda ja vähendada argipäevast rutiini. Iga jalgrattasõit on nagu väike seiklus "sinna ja tagasi". Iseasi, kas lohesid ka kohtab.

# Jalgrattasõit õpetab lastele ja noortele juba varakult iseseisvust ja vastutustundlikku käitumist liikluses - kui näiteks Tallinnas Nõmme koolide esiseid soojemal poolaastal vaadata, siis on need tuubil täis jalg- või tõukerattaid! Lapsed sõidavad rõõmuga iseseisvalt rattaga kodulähedasse kooli, kui neile selleks vajalik haridus ja ohutud tingimused tagatakse. Nõmmel, näiteks, on need võimalused vähemalt osaliselt juba olemas.

# Keskkonnakasud - jalgrattasõit ei saasta õhku ning iga auto asendamine jalgrattaga annab positiivse panuse linnaõhu kvaliteeti. Samuti tekitab jalgrattasõit oluliselt vähem kahjulikku müra, mis samuti on suur probleem linnakeskkonnas. Ka vajavad jalgrattad oluliselt väiksemat sõiduala kui autod, mis omakorda tähendab, et kergliiklusteede eelistamine aina laienevatele magistraalidele jätab rohkem ruumi rohealadele, kõnniteedele ja laste mänguväljakutele, millest võidavad kõik linlased. Ilmaasjata ei ole paljud maailma autostumisprobleemide käes vaevlevad linnad (Berliin, Minneapolis, Buenos Aires jt.) asunud edukalt propageerima alternatiivseid transpordiviise, sh. jalgrattaid.

Jalgrattasõit on hea võimalus veeta aktiivne päev koos perega.

Tundub, et jalgrattaga sõitmine pole üldse paha mõte, või mis? Linnaratturluse osas saame eeskujuks võtta meiega praktiliselt samal laiuskraadil asuvad kohad nagu Kopenhaagen, Amsterdam, Helsingi. Neis linnades on igapäevane kondimootoril liikumine kasvavas trendis ning erinevad jalgrattasõitu soodustavad lahendused järele proovitud või proovimisel. Statistika andmetel tehakse Kopenhaagenis ca. 56% kõikidest sõitudest jalgrattaga, Amsterdamis ~40%, Helsingis ~11%, Tallinnas aga vaid ~1%. Pindala poolest on Tallinn Helsingist ja Amsterdamist väiksem. Meie pealinnas jääb paljude linna piires elavate inimeste liikumisvajadus 10 km raadiusesse. See on distants, mille saab edukalt läbida ka jalgrattaga - olles enamikule sõitjatele jõukohane ning aja-ja rahakulu mõttes autost efektiivsem.

 

Palju räägitakse, et meie kliima ei sobi jalgrattaga sõitmiseks. Tõsi, päris iga päev välja ei kutsu. Samas, vaadates viimaseid aastaid, kipuvad meie talved olema kahjuks pigem lumevabad, aga see-eest jälle jalgrattaga sõidetavad. Kinnitan enda kui pigem mittesportliku linnaratturi kogemusest, et kuiva ilmaga on ka väikeste plusskraadidega väga mõnus sõita. Mõistlik riietus ning liigutamine hoiavad külma eemal ning pärast umbset kontorit mõjub jahe õhk värskendavalt. Samuti on soovijatel võimalik osta talvine varustus rattasõiduks kasvõi lumehangede vahel.

Jalgratas on linnas liikumiseks suurepärane abivahend.

Mis puutub jalgrattaga sõitmise ohtudesse nagu kukkumine ja liiklusõnnetused, siis selles osas saame ise palju ära teha ning ei ole praktiline lähtuda vaid halvimast stsenaariumist. Vigastatutega liiklusõnnetusi juhtub pea igapäevaselt, ometi ei jäta inimesed seetõttu autoga sõitmata või jalgsi kohvikusse minemata. Miks siis peaks samal põhjusel vältima jalgrattasõitu? Vastupidi, mida enam on linnapildis rattureid, seda rohkem nendega arvestatakse, seda nii liikluses kui ka uute kergliiklusteede loomisel ning olemasolevate parendamisel. Mida parem taristu, seda turvalisem rattasõit. Kergliiklustaristu loomine, nagu näitab teiste linnade eeskuju, on pikas perspektiivis hoopis raha kokkuhoid. Sinna alla lähevad väiksemad haigekassa kulud (tervislikum eluviis) kui ka teede korrashoid. Nimelt, autoteede pidev parandamine ja ehitamine on tohutu rahakulu võrreldes kergliiklusteedega.

 

Muidugi on jalgrattaga sõitmisel ka väärtushinnanguline aspekt. Kas üldse sobib pintsaku või kontoriseelikuga sadulasse ronida ja büroosse vändata, lips tuules lehvimas? Selle küsimuse jätan igaühe enda otsustada. Hollandi eeskujul võiks väita, et jalgrattal tööle ilmuv peaminister võib mõjuda vägagi väärikana, rääkimata siis kergliiklusteedel veerevatest kontoritöötajatest, kes Amsterdami linnapildis on tavapärane nähtus. Kes vähegi on linnas jalgrattaga sõitnud, see ilmselt teab, et ca. 30-minutiline sõit ei kurna ega räsi. Vastupidi, see tõstab toonust, annab värske jume ning võib koguni tujugi rõõmsaks teha. Tegudel ja saavutustel põhinev sotsiaalne staatus võiks jalgrattal liiklemisest vaid tõusta, sest näitab, et inimene on aktiivne, hoolib oma tervisest ning panustab paremasse linnakeskkonda. Muidugi eeldab see, et ka tööandjad hakkavad soosivamalt suhtuma ja võimalusi looma selleks, et töötajad saaksid kasutada igapäevase sõiduvahendina jalgratast.

Jalgrattasõidu ajal näed ja tunnetad rohkem enda ümbrust kui autoga liigeldes.

Elame urbaniseeruvas maailmas, kus linnakeskkond muutub reeglina aina kitsamaks, saastunumaks ja kärarikkamaks ning linnaelanikud, osaliselt nende samade probleemide tõttu, liiguvad aina vähem. See omakorda toob kaasa kehva tervise, stressi, autostumise probleemid ning pikas perspektiivis läheb riigile kalliks maksma. Need samad ilmingud on juba nähtavad ka Tallinnas. Paljude teiste linnade eeskujul Euroopas ja mujal maailmas näeme, et jalgratas on üks väga soodne, efektiivne ja tegelikult ka mugav vahend nende murede vähendamiseks. Jalgrattaga liiklemine võiks Tallinna linnapildis olla hoopis levinum, kui ta seda hetkel on. Pool sammu selleks võiks astuda inimene - teise poole aga juba linn/riik, luues sõitmiseks soodsa keskkonna. Võita on siin palju, kaotada suurt mitte midagi, peale liigsete kilode ehk! 

Prügisukeldumine?! Prügisukeldumine...Eestis

21. juuli 2017

Maryliis Teinfeldt blogija, www.nullkulu.ee

Mina käisin ühel hilisõhtul dumpsterdive´imas ehk prügisukeldumas. Kes ei tea, mis see on, siis kokkuvõtvalt on tegemist kaupluste poolt äravisatud kauba jahtimisega. Kõige populaarsem on söögikõlbuliku toidu otsimine. Eestis toimub suurim toidu raiskamine meie endi kodudes, moodustades 42% kogu riigi toidukaost. Kauplustes on toidukadu 5%, mis võib esialgul väga väikese numbrina näida. Üllataval kombel on aga võimalik Eestis ainuüksi prügisukeldussaadustega oma toidulauda täita.

Eestis on mitmeid lahendusi kasutusele võetud, et leevendada toiduraiskamise probleemi. Teema on olnud aastaid õhus, see on läbi käinud nii Pealtnägijast kui ka Tallinn Music Weekilt. Kõige parem lahendusnäide on Toidupank, kuhu saavad ka kauplused oma söögikõlbulikku, parim enne ületanud toitu annetada. Kaupluses on aga sedasorti toit Tarbijakaitse seaduse kohaselt eraldatud, mis ei mõju toote müügiedukusele kuigi hästi. Küll aga on kauplustes aktiivsemalt hakatud kasutama vastavaid allahindlussilte, mida kleebitakse toodetele, mille parim enne on peatselt kätte jõudmas.

 

Suur osa puu- ja köögivilju visatakse ära juba enne poelettidele jõudmist. Foto: erakogu

 

Millele aga lahendust veel ei ole, on toit, mille "kõlblik kuni" on kätte jõudnud. Tegemist on leivapoolisega, mis liigub otsejoones prügikasti. Saksamaa Toidu - ja Põllumajandusminister  Christian Schmidt on pakkunud sellele probleemile lahenduse loobuda antud märgisest üleüldse. Väga huvitav idee - pannes vastutuse tarbijale endale. Kas pole? Kõlblik kuni märgis on ju tegelikult tootjapoolne garantii ja toote lisaväärtus. Nii mõnigi meist on kogemata söönud toitu, mille säilivustähtaeg on läbi ja mitte midagi ei ole hiljem juhtunud. Vahel võib ka enda meeli usaldada.

 

Öeldakse, et julge hundi rind on rasvane. Üks toiduraiskamise vastane alternatiiv on freeganismi üks vorm: prügisukeldumine ehk linnakorilus. Sattusin ühel õhtul kogenud prügisukeldujaga sedalaadi seiklust ette võtma. Tema hobi, elustiil sai alguse Hispaanias elades, ainult et seal küll hoopiski teistes tingimustes. Lõuna-Euroopas käivat tegevus päevavalgel. Samuti ei ole seal sellega seotud halba mainet, mitte nagu siin: kes näpuotsaga ka prügikasti kaant liiga kaua puudutab on asotsiaal, eluheidik, kodutu. Nüüd, Tartusse kolides, on ta prügisukeldumise endaga kaasa võtnud. Kindlasti peab aga ütlema, et prügikastisukeldumine on ebaseaduslik. Aastal 2008 on näiteks tingimisi karistatud inimest, kes soovis realiseerimistähtaega ületanud toidukaupa prügikastist võtta. Konkreetse juhtumi puhul saadi karistuseks kahekuuline vangistus 18-kuulise katseajaga ebaseaduslikult võõrale kinnisele territooriumile tungimise eest. Pealegi on prügisukeldumine pigem marginaalne hobitegevus, ka minugi eksperiment oli ette võetud vaid eesmärgiga näha oma silmadega praegust toitu raiskavat olukorda.

 

Osa toidust, mille autor sai prügisukeldumise käigus. Foto: erakogu.

 

Minu elu esimese prügisukeldumisega saime saagiks mungoa idusid, mitu kilo banaane, kilekotis šampinjone, kuus mangot, pakendis martsipanistruudli, spinatisaiu, pakkekiles ciabattat ja veel hulgi saia-leiba. Põhimõtteliselt kõik prügisukeldumise viljad olid prügikastis kilekoti sees ja puhtad. Ainult idude karbi pidin ma kodus kindlasti ära loputama. Kõik muud asjad käisin igaks juhuks sooja vee ja seebiga üle, ning vaatasin ülima kriitilise pilguga, mida julgen ja mida ei julge süüa. 

 

Mida ma õppisin? Kõige suurem üllatus oligi see, et söögikõlblik toit on prügikastis. Isegi, kui statistika näitab, et kaupluses raisatakse toitu kõigist muudest raiskajatest kõige vähem, siis reaalsuses on see väike protsentarv ikka mitmepäevane toidukogus. Praeguse olukorra järgi on võimalik Eestis elada ära ainuüksi prügisukeldatud toidust.

 

Samuti pani mu pead vangutama tõsiasi, et suured toidukauplused ei sorteeri oma jäätmeid. Isegi, kui kauplusel on olemas biojäätme konteiner, on toit ikka olmejäätmetega ühes. Häbi! Muidugi jääb vastuseta ka küsimus, miks on söögikõlbulik toit prügikastis, mitte Toidupangale üle antud?