Keskkonnajuht 2/2000

Eesti Rohelise Liikumise perioodiline väljaanne
Toimetanud: Arvo Iital
Tallinn, 2000

1. Põllumajanduse areng Euroopa Liidu maades aastatel 1957-1992

See printsiip sätestab põllumajanduse ühisturu, suure vaba turu, millel ringlevad põllumajandustooted (teravili, liha jne) olemasolu. Turu ühtsust tugevdab põhimõte kehtestada tema sees põllumajandustoodetele ühtsed hinnad. Praktikas esinevad aga siisiki piirangud (veterinaarseaduste-, sanitaarnormide- ja toiduseaduste erinevused riikide sees), mis põllumajandustoodete vaba ringlemist limiteerivad.

See printsiip annab eelistuse Euroopa põllumajandustoodetele. Kuna Euroopa põllumajandustooted on kallimad kui maailmas toodetud toidusaadused, peab Eluroopa Liit kaitsma ennast odava impordi eest ning subsideerima oma toodangu eksporti. Nii toimivad kaks mehhanismi, mis kindlustavad piirkondliku eelistuse:

· Imporditollid: need takistavad välismaise põllumajandustoodangu importi, mille hind võrreldes kodumaise toodanguga tõuseb; kuid rõhutada tuleb siin, et soja, õliseemnete, proteiinirikaste taimede ning (põhiliselt USA-st ning Ladina-Ameerika riikidest tuleva) loomasööda importi reguleerib 1962. aastal sõlmitud raamlepe ning need kaubad moodustavad siin erandi: Euroliit on kehtestanud nendele toodetele madalad või null–tollimäärad. Seega on neid tooteid hõlbus importida ja eelistada loomasöödana Liidus toodetavatele loomasöötadele.

· Eksporditoetused: Euroopa Liidu toodang, mis on mõeldud ekspordiks, leiab subsideerimist, et tõsta selle konkurentsivõimet maailmaturul.

Seega on kehtestatud hinnatase üks Euroopa Liidu Ühtise Põllumajanduspoliitika nurgakive: Euroopa talupidajad naudivad kindlat “kodust” hinnataset mis on kõrgem maailmahindadest ning kindlustab neile suurema käibe. Erinevused Euroliidu hindade ja maailmahindade vahel kaetakse Liidu eelarvest. Vaatamata sellele ei vältinud taoline toetuspoliitika hindade keskmiselt 20%-list kasvu ajavahemikus 1980-1990.

Artikkel 40 §4 kavandab “veel ühe põllumajandust juhtiva fondi” loomist, et jõuda artiklis 39 nimetatud viiele eesmärgile. Nii on Feoga[1] (Fond Européen d’Orientation et de Garantie Agricole) koostanud Ühise Põllumajanduspoliitika rahalisi vahendeid alates 1965.a. FEOGA on üks EL strukturaalfondidest, nii nagu ERDF, ESF ja FIFG. Feoga haarab enda alla umbes poole kogu uroopa Liidu eelarvest ( näiteks 1996.aastal 44,5 billionit eküüd kogu 85,1 billioni eküülisest eelarvest), kuid kuna esile kerkivad uued nõudmised (teadusuuringud, kaitsekulutused, haridus jne) on selline jätkamine küsitav. Lõpetuseks tuleb ütelda, et Ühisde Põllumajanduspoliitika tulud on võrreldes kulutustega väikesed. Algselt kavandatud süsteem katta subsideerimine imporditollidega ei toimi.

· Garanteerimise osakonna eesmärk on toetada põllumajandustoodete turgu stabiliseerides Euroopa hinnataset maailma hinnataseme ees, tagades niimoodi “miinimumsissetulekute tase” talupidajatele; kui asjaolud halvenevad ning hinnatase langeb allapoole teatud taset, ostavad FEOGA ning teised rahvuslikud institutsioonid toodangu üles ning ladustavad selle. Lisaks sekkumisele, toidusaaduste ladustamisele ning fondeerimisele, finantseerib Garanteerimise osakond abivahendeid tootmisse ning turustamisse. Umbes 41% osakonna eelarvest läheb teravilja tootmise ja töötlemise sfääri (samal ajal moodustab nimetatud sfäär 9% kogu põllumajandustoodangust); lihatootmisse ja -töötlemisse – 16,5% ning piimandusse 9,1%

Garanteerimise osakonna eelarve ei kasvanud peale seda, kui Euroopa Liit hakkas end ise ära varustama. Nimetatud osakonna eelarve kasvule oli otsustatud seada piirmäärad. Sellele vaatamata on Garanteerimise osakonna eelarve umbes 90% Ühise Põllumajanduspoliitika eelarvest.

· Koordineerimise osakonna eesmärk on täiustada põllumajanduslikke struktuure (vt. 3. peatükk): siin rahastatakse strukturaalpoliitika erinevaid eesmärke, nagu:

ü talupidamise toetused mägistes- ja arktilistes piirkondades (eesmärgid 5 ja 6);

Osakonda tugevdati 1988.aastal peale strukturaalfondide reformimist: nii kahekordistus ka osakonna eelarve ajavahemikus 1987 aastast kuni 1995. aastani. Siiski jääb see madalamaks kui Garanteerimise osakonna eelarve, moodustades nimetatust ligikaudu 10%. Ka Koordineerimise osakonna eelarvele on seatud limiidid vastavalt Euroopa Liidu võimalustele.

[1] Lühinimetust FEOGA kasutatakse sagedamini, kui inglisekeelsest nimetusest tulenevat lühendit Eaggf (European Agricultural Guidance and Guarantee Fund).

Ühise Põllumajanduspoliitika algusaegadel võis põllumajandust kuues liikmesriigis (Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Saksamaa, Luksemburg ja Holland) iseloomustada terminiga “arhailine” ning see sarnanes teatud aspektides tänasele Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusele.

Põllumajandusega tegelev elanikkond moodustas 20% Euroopa töövõimelisest elanikkonnast, kuigi suurte erinevustega (37% Itaalias, 26% Prantsusmaal, 8% Belgias). Mehhaniseerimise tase oli madal (1,5 traktorit ja 0,7 kombaini 100 hektari kohta Prantsusmaal). Enam kui pool toodangust läks regionaalsele turule, rahvuslikud turud olid halvasti korraldatud ja rahvusvahelises plaanis valitsesid piirangud kauplemisel endiste kolooniatega.

Selline põllumajanduse vorm ei tootnud piisavalt toitu, et rahuldada liikmesriikide vajadusi. Ühist Põllumajanduspoliitikat oleks võinud nimetada lõksuks, mis surub talupidaja tootja kitsasse rolli.

Lühikese ajaga järgnes mehaanilisele “progressile” (maa-alade ümbergrupeerimine, mehhaniseerimine) keemiline “progress” (väetised, tõrjevahendid) ning geneetiline “progress” (selektsioon): nende tegurite kombineeritud tulemusena pidi põllumajanduse tootlikkus suurenema 2 kuni 3% aastas, samal ajal kui kodumaine tarbimine suurenes vaid 0,5%. Teravilja toodang langes segadusse: 18 quintalit hektarilt 1950-ndatel; 40 1970-ndatel; 45-50 1980-ndatel ja 50-55 quintalit hektarilt praegu. Kuid need arvud näitavad suuri erinevusi: mõned eelistatud piirkonnad (näiteks Prantsusmaa põhjapiirkonnad ning Holland) saavutavad 70-80 quintalit/ha, isegi kuni 100 quintalit mõnede farmide kohta. Sarnane olukord oli ka piimanduses, kus piimalehmad andsid 1960-ndatel astatel vaevu 2500 kg piima aastas, täna aga lüpsavad üle 6000 kg ning mõned rekordlehmad isegi üle 8000 kg piima aastas.

1970-ndate lõpuks kattis teravila, kartuli, köögiviljade, munade ning suhkru toodang enam kui 100% vajaminevast kogusest. 1985.a. tootis Iirimaa rohkem kui 645% oma vajadusest loomaliha järele, 1991.aastaks oli Euroopa Liidu teraviljatoodang ületanud kõik senised saavutatud näitajad, ulatudes 191 miljoni tonnini.

Ületootmine viib vältimatult säilitamisele ja ladustamisele. Esimesed võimäed kerkisid 1969.aastal: selleks ajaks oli ladudes se külmutatud 500 000 tonni võid. Sellest ajast on ladustamine saanud tavaks ka teiste toodete puhul: piimatooted alates 1975., suhkur alates 1977., vein alates 1978., loomaliha alates 1979., teraviljatooted alates 1980. aastast.

Nii on edukalt saavutatud tootlikkus: toetusmehanismidele tuginedes tootsid farmerid üha enam, olles kindlad vabale juurdepääsule nii siseriiklikule kui Euroopa Liidu turule. Tootmise kasv samastus sissetulekute kasvuga. Ühe põlvkonna jooksul asendus Euroopas seni traditsiooniline põllumajandus põllumajandusliku intensiivtootmisega, mis omakorda on lennutanud Euroopa Liidu maailma teiseks põllumajanduslikuks jõuks. Tänaseks päevaks on Euroliit põllumajandustootjana peaaegu võrdne USA-ga, kuna nii USA kui EL omavad vastavalt 19% ning 17% maailma põllumajanduse turust.

Kuid kas me saame rääkida ka tegelikust edust? Ületootmisest sai kiiresti Euroliidu eelarvele suur koorem. 1980-ndate keskel võttis FEOGA kaks kolmandikku kogu Liidu eelarvest, ajavahemikus 1983-1993 kasvasid toiduainete ladustamiseks, tootmise vähendamiseks ning refondeerimiseks kulunud summad 16st kuni 32 billioni eküüni. Otse loomulikult peab seda koormat kandma Euroopa maksumaksja, samal ajal kui tarbija kulutab 16% sissetulekutest toidule ning võib rõõmustada madalate hindade üle (20%-line langus ajavahemikus 1980-1990).

Võrreldes 1973. aastaga on sissetulekud küll kasvanud, kuid mitte kõik talupidajad pole edu vilju maitsnud samaväärselt. Tegelikkuses oli Ühine Põllumajanduspoliitika kasulik farmeritele, kelle positsioon võimaldas toota üha enam ja enam, näiteks suurtele teraviljakasvatajatele eelistatud piirkondades. Pärast mõningast stagnatsiooniperioodi, kasvasid sissetulekud 1980-ndatel aastatel taas, arvestusega 1% aastas. Sealt alates on sissetulekud langenud, näidates 4,8%-list rekordlangust 1991. aastal. Enamgi veee: lõhe põllumajandusliku tulu ja muude sissetulekute pealt on suurenenud: võttes keskmise sissetuleku baasarvuks 100 1970-ndate algul, saavutas viimane ühe elaniku kohta suhtarvu 164 aastaks 1992, keskmine põllumajanduslik tulu oli aga samal ajal võrdne suhtarvuga 132.. Ja siin ei tohi unustada laene: farmerid moderniseerisid oma majapidamisi raskete võlakoormate hinnaga – nii tõusis pantsuse farmerite võlakoorem aastatel 1980-1989 18-lt %-lt 31-le %-le.

Väiketalupidamisee jättis Ühise põllumajanduspoliitika täielikku unustusse. Intensiivse põllumajanduse mudel suurendas piirkondadevahelist ebavõrdsust, tõstis hirmu maapiirkondade “kõrbestumise” üle, seda eriti Prantsusmaal. Ühise Põllumajanduspoliitika tulemusi on nimetatud ka põllumajanduse tsentraliseerimiseks, kuna igal aastal alates 1980-ndast on likvideerunud 200 000 kuni 300 000 talupidamist. Ajavahemikus 1980-1989 likvideeriti kaheteistkümnes liikmesriigis 24,6% talupidamistest, mis kokku teeb 2,94 millionit farmerit – kellest enamus läks enneaegsele vanaduspensionile. Farmid spetsialiseerusid: segatalupidamised kadusid, teravilja-, liha- või piimafarmid arenevad edasi.

Pilt kahest võimalusest, ühelt poolt intensiivne ja spetsialiseeritud põllumajandus kindla ja mugava sissetulekuga ning teiselt poolt mõnigi kord väheefektiivne “perepõllundus” ei kannata võrdlust. Arvud räägivad enda eest ise: 1991.aastal tootsid 15% farmidest 50% piimatoodangust ja 10% lihakarja kasvatajatest 50% lihast. Tänaseks toodavad 20% farmidest 80% põllumajandustoodangust ning 6% teraviljakasvatajatest toodab 60% kogutoodangust, kattes samal ajal 50% kogu haritavast maast.

Intensiivse põllumajandusega kaasnevad suured investeeringud ohustavad olulisel määral keskkonda. Nitraativäetiste kasutamine on tõusnud võrreldes 1980-ndate aastatega enam kui 50%, tõstes nitraatide sisalduse pinnases ja põhjavees üle 50 mg/l piiri. Pestitsiidide kasutamine osutus tõsiseks löögiks bioloogilisele mitmekesisusele, millele esimese löögi oli juba andnud maade ümbergrupeerimine. Niimoodi, soodustades intensiivset põllumajandusmudelit ja vähendades rahvuslike ressursside osatähtsust, ohustab Ühine Põllumajanduspoliitika põllumajandust ennast ning on põhjustanud teravat kriitikat nii tarbijatelt kui keskkonnakaitsjatelt.

Esimesed abinõud kontrollimaks ületootmise hävitavaid tagajärgi sotsiaalses ja keskkonnakaitselises aspektis, võeti kasutusele 1980-ndate alguses. 1972.a. tutvustati esmakordselt maksimumkoguseid, mida on võimalik säilitada piimatootmisel ning 1982.a. tehti sama teraviljakasvatusel: teatud tootmise taseme juures käivitusid automaatselt sekkumismehanismid oma blokeerivate hindadega. Kuid tulemused osutusid keskpärasteks: 1985.a. tõusid teraviljavarud 17 miljoni tonnini, võrreldamatu number omas ajas. 1984.a. aprillis kehtestati esimesed kvoodid piimanduses, kuid edutult, sest võivarud ulatusid 1986. aastal juba 1,4 miljoni tonnini. 1988.aastal otsustasid liikmesriigid kehtestada rangemad eelarvetingimused, tehes piiranguid seniste toetusprintsiipide rakendamisel. Esimesed piirangud ilmnesid 1989.aastal, kuid ilma erilise eduta.

II. Ühtse põllumajanduspoliitika reform - 1992

Ühine Põllumajanduspoliitika ei rahuldanud kedagi: rahulolematud olid tarbijad, maksumaksjad, talupidajad, samuti Ameerika Ühendriigid, kellele ei meeldinud Euroopa põllumajanduses rakendatav tugev toetuste süsteem. CAP ulatus tagasi aastasse 1957, oli selge, et sellisel kujul polnud see Euroopas 1990-ndatel enam rakendatav. Seetõttu hindas Komisjon kujunenud keerulist olukorda ning avaldas 1991.aasta veebruaris analüüsiva dokumendi “Ühise Põllumajanduspoliitika areng ja tulevik”, milles käsitletakse ÜPP reformi, sealhulgas:

· Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime tõstmist, et säilitada senine tase maailmaturul;

1961. aasta juulis arutas Komisjon muudatuste projekti, mis oli koostatud Põllumajandusasjade Komisjonääri Ray MacSharry poolt. Esitatud dokumendis soovitas MacSharry muuta CAP loogikat, asetades põllumajandusliku sisetulekud sõltuvusse mitte enam hinnast, vaid tootmise kontrollitavusest. Eesmärk oli nihutada toetused hindade kindlustamiselt garanteeritud sissetulekutele – see oli MacSharry põhiline ettepanek. Siiski ei seadnud tema reform kahtluse alla CAP põhilisi printsiipe, eriti väljatöötatud toetuste maksmist talupidajatele. Kaksteist liikmesriiki vajasid terve aasta ettepanekute läbitöötamiseks ja reformi vastuvõtmiseks, kinnitades reformi mais 1992.a.

· Põllumajandushindade järjepidev alandamine, et läheneda maailmaturu hinnatasemele;

· Kontroll tootmise üle, piirates tootmisüksusi ( kvoodid, 17,5% viljeletava maa sööti jätmine);

· Kontroll tootmise üle on selleks tingimuseks, mis tuleb saavutada, et hakata kompenseerima hindade langusest ning tootmise kontrollist põhjustatavat sissetulekute kahanemist, kuid toetused on tootmisega siiski seotud, kuna nad on proportsionaalsed kasutatava maa suurusega, loomades arvuga jne.

agro-keskkonna skeem: eesmärgiks on toetada keskkonnasõbralikku põllumajandust (reegel 2078/92);

Varane pensioniiga: toetused on garanteeritud vähemalt 55 aastastele talupidajatele, kes soovivad lõpetada töö farmis, nende majapidamised tuleb anda neile talupidajatele, kes soovivad laiendada oma tootmisbaasi või osakapitali (reegel 2079/92);

Metsastamise abi: kavas alternatiivina põllumaade kasutamisele (reegel 2080/92).

Eeltoodu põhjal võib iseloomustada kõnealust reformi kui rõhuasetuse äralükkamist hinnatoetustelt (hinnasubsiidiumide vähendamine) üldisele abistamise poliitikale (sissetulekute suurendamine läbi lisatoetuste, mis peaksid kompenseerima hinnalanguse). See omakorda tähendab, et põllumajanduse toetamise koorem ei lasu niivõrd tarbijal kui maksumaksjal. Üldised hinnasubsiidiumid tootmisele on siiski esmaseks ka reformitud CAP puhul: jooniselt 2.1. nähtub, et 1979. aastal moodustasid hinnasubsiidiumid 80% kõigist põllumajandustoetustest, 1995.aastal aga vastavalt 62%.

[1] Tootja Subsideerimise Ekvivalent on rahaliste ülekannete indikaator maksumaksjalt ja tarbijalt talupidajale.

Kokkuvõttena toob tabel 2.1. ära reformitud Ühise Põllumajanduspoliitika põhikarakteristikud.

Poliitika

Eesmärgid

Eelarve 1996 (eküüdes)

Feoga osakond

Ühine Põllumajanduspoliitika

Artikkel 39 Lepingust

44,5 biljonit

(52% eelarvest)

Garantii & juhtimine

Turupoliitika

Hinnatoetused ja sissetulekud;

Toidukaupade tagavarad

39,2 biljonit

(88% Feoga eelarvest)

Garantii

Strukturaal-poliitika

Moderniseeritud struktuurid

3,7 biljonit

(8% Feoga eelarvest)

Juhtimine

Kaasatud lisaabinõud

Agro-keskkonna skeem, varane pensioniiga, metsastamine

1.390 miljonit (agri-keskkonnaikeem)

390 miljonit (muud)

(4% Feoga eelarvest)

Garantii

Tabel. 2.1: Ühise Põllumajanduspoliitika põhiline iseloomustus 1996.a.

Arvesse võttes põhitoodangut, hindade langust ja CMO äralangemist, lahknesid teraviljad ühele ning õlirikkad- ning proteiinirikkad taimed teise toodangurühma. Talupidajad pidid jätma harimata ka teatud osa haritavatest maadest: aastateks 1993-1994 ning 1994-1995, mil selliste maade suhtarv oli 12-15%. Sealt alates harimisest kõrvalejäetud maade suhtarv stabiliseerus, jäädes 10 ja 5% vahele majandusaastatel 1995-1996 ning 1996-1997. Selliseid kõrvalejäetud maid on võimalik siiski harida tingimusel, et neil ei kasvatata toiduteravilja ega söödakultuure vaid et neid kasutataks tööstuslikul eesmärgil (näiteks biokütuse tootmiseks). Väiketootjad, kelle territoorium ei võimalda kasvatada ja toota üle 92 tonni teravilja, õli- või proteiinirikkaid taimi, (see tähendab kellel on ligikaudu kuni 16 hektarit maad) ei allu ettekirjutusele osade maade kõrvalejätmiseks maade viljelemisel.

Maade söötijätmise toetusi ning toetusi ühe hektari kohta (nn kompensatsioone) makstakse talupidajatele kogu Euroopa Liidus (väiketootjad saavad samuti maade söötijätmise toetusi, isegi kui nad pole maid harimata jätnud). Subsideeritakse vastavalt piirkondadele, võttes aluseks realiseeritud toodangu aastatel 1986-1991. Liikmesriigid viivad ellu regionaalplaani, kaitstes homogeenseid piirkondi, kus põhiline osa saagist kasvatatakse. Talupidajatele väljamakstavad toetussummad leitakse arvutuslikult, korrutades Euroopa Liidu keskmise hinna (eküü/tonn saaki) piirkondliku arvestusliku saagiga (tonn/ha). Selles valguses selgub, et kõige viljakamad ja tootlikumad piirkonnad on enam soositud olukorras. Esialgu otsustati limiteerida kulutusi, määratledes maksimaalsed normid tootmiseks enim sobivatele piirkondadele, kuid see seisukoht ei leidnud hiljem toetamist ja nii saab talupidaja seda rohkem toetusi, mida rohkem maad ta omab.

Lisaks maade kõrvalejätmise toetusele (mis kogusummas tõusis 57 eküüle tonni kohta keskmise saagi pealt aastatel 1996-1997), saab iga turg (taimsed ja loomsed toiduained) eraldi subsiidiume. Maade harimisest kõrvalejätmine on eelduseks saada toetusi maaharimisel ja -kultiveerimisel, loomakasvatuses on

Konkurentsivõime vaatepunktist

Euroopa põllumajandustoodang saavutas teatava konkurentsivõime võrreldes väljaspool Liitu toodetavaga, seda tänu hindade langetamisele peamistes toodangusektorites. Euroopa teravilja kasutamise tõus peatselt pärast reformi annab tunnistust Euroopa põllumajanduse “uuendatud konkurentsivõimest”. Hinnatõus maailmaturgudel (eriti teraviljaturul) alates aastast 1994 tõi maailmahinnad lähemale Euroopa omadele, tugevdades niimoodi Euroopa toodete konkurentsivõimet.

Tootmise vaatepunktist

Maade harimisest kõrvalejätmise poliitika väljendus tootmise vähenemises ajavahemikus 1992-1995; tänu 8%-le harimisest kõrvalejäänud maale. Nii langes viljasaak 1994. aastal vastavalt 1986. aasta tasemele ja oli taandunud 11%-le maksimaalsel 1991. aastal, mil enim maid jäi harimata. Ka teravilja varusid asuti vähendama: ajavahemikus 1993. aasta juunist kuni 1996. aasta juunini vähenesid teraviljavarud 33 miljonilt tonnilt 7 miljonile tonnile.

Aasta 1996 märgib kirleldatud suuna peatumist, kuna teraviljatoodang kasvas rekordilised 15%, s.o. 177 miljonilt tonnilt 1995. aastal 203 miljoni tonnini 1996. aastal. Seda seletatakse nii haritud maade ulatuse kasvuga (+4%) keskmise saagiga ( 49,9 quintals/ha 1995.a. 55,5 quintals/ha 1996.a. mis moodustab 11%-lise kasvu). Täna on maailma teraviljaturu olukorra soodne areng (halvad saagid Ameerikas aastatel 1994 ja 1995) võimaldanud Euroliidul vähendada harimisest kõrvale jäetava maa pindala 10-lt 5-le %-le aastatel 1996-1997, mis ei jäta tagajärgi avaldamata edaspidistele toodangumahtudele.

Loomakasvatussaaduste hindade langetamise otsene effekt oli väiksem, kuna siin on tootmine mõjutatud teatud tsüklilisusest. Tsüklilisele tõusule aastatel 1990-1991 järgnes madala tootlikkuse periood aastatel 1992-1994: selles ajavahemikus vähenes loomaliha tootmine ligi 10%. Pärast väikest tõusu aastal 1995, lõi suu- ja sõrataudi kriis (nn “hullu lehma tõbi”) tõsise tagasilöögi loomaliha tootmisele, suurendades ladudesse toodetavat liha.

Rahanduslikust vaatepunktist

FEOGA Garantii Osakond saavutas oma eesmärgi stabiliseerida olukord tänu ladudesse kuhjatud toodangu vähendamisele ning edule teravilja hinnapoliitikas alates 1995.aastast (eelarve vähendamine viis refondeerimiseni). Pärast hindade alanemist teraviljaturgudel, kehtestas Euroopa Liit ekspordimaksud nisule ja odrale (mida Euroliidus polnud rakendatud alates 1973.aastast), et vähendada eksporti ja vältida hinnatõuse Euroopa siseturgudel.

Siiski on kulutamise sidumine subsiidiumitega kritiseeritav, kuna need sisaldavad reformieelse perioodi ekspordimakse jm. (vt. tabel.2.3.).

	1992	1993	1994	1995	1996
Ekspordi refondeerimine	3,140	2,789	1,513	907	921
Ladustamine, säilitamine	2,497	2,724	187	118	271
Muud kulud	431	472	389	414	423
Kaasvastutuse maks	-1,068	150	-1	2	-
Toetus hektari kohta	1,864	3,292	8,840	10,744	13,712
Toetus maade harimata jätmise eest	286	427	1713	2389	2138
Toetused õlitaimede, ubade jne. eest	3,205	757	12	-	-
Kogu külvatud vili	10,355	10,611	12,653	14,574	17,465

Tabel 2.2: Kulutuste kujunemine kogu külvatud viljale miljonites eküüdes

(Allikas: Tracy Michael, 1996, Agricultural policy in the European Union) Siin võib tõsise küsimärgi ette seada kulutused reformitud Ühise Põllumajanduspoliitika juurutamisele (eriti selle jälgimise ehk monitooringu protsessile).

Sotsiaalsest vaatepunktist

Põllumajanduse kontsentratsiooni reformil peatada ei õnnestunud. Põllumajandusega tegeleva elanikkonna sihtarv vähenes järjepidevalt: 1992.a. oli 6,5% Euroopa Liidu elanikkonnast hõivatud põllumajanduses, 1993.aastal oli selleks arvuks juba 5,7%. Kaks aastat hiljem oli põllumajanduslik tööhõive 5,3% koos laienenud Austria, Rootsi ja Soome näitajatega kokku, mis tegelikkuses näitab 205000 töökoha kadumist. Tendents aktiivsete maapiirkondade kadumisele jätkus, vaatamata FEOGA Juhtimisosakonna käsutuses olevatele fondidele ja võimalustele. Demograafiline rahvastiku vähenemine ja tööpuudus maapiirkondades viivad hävitavate majanduslike, sotsiaalsete ja ökoloogiliste tgajärgedeni.

Arvestades spetsiifiliselt põllumajandusest johtuvaid sisetulekuid, on need alates MacSharry reformist tõusnud 4,5% aastas. Soodne olukord teraviljaturul alates 1994. aastast ning subsiidiumite maksmine selgitavad olukorda. Siiski on statistilised keskmised näitajad eksitavad. Riigid, mis olid mõjutatud rahakursi kõikumisest, ei kogenud erilisi edusamme põllumajanduses; ka ühe riigi sees esinesid erinevused piirkondade vahel, ning mitte kõik talupidajad ei saanud toetuste kasvu tunda: 80% kogu toetuste summast maksti välja 20%-le talunikest – see oli olnud Mac Sharry ettepanek ja ei üllata tänapäeval kedagi. On iseenesestki selge, et need subsiidiumitest ilma jäänud talupidajad vajaksid neid tegelikult kõige rohkem, näiteks rasketes piirkondades (mägedes) elavad farmerid või väikekarja kasvatajad, keda hiljuti tabas ka “hullu lehma tõve” tagasilöök. Üldiselt tuleb rõhutada, et vaid 50% Euroliidu toodangust kujunes hinnatoetustelt tootmise toetamisele ümberkujundamise subjektiks, mis omakorda rõhutab talupidajate ebavõrdset olukorda. Eelisolukorras olevateks osutusid suured teraviljakasvatajad, kes oskasid omi mänge edukalt mängida: tuli täiendavaid lisatoetusi ja subsiidiume. Euroopa Põllumajanduse- ja Maaelu Arengu komisjonär Franz Fischler on öelnud ühes oma raportitest, et teraviljatootjad on “ülekompenseeritud”.

Teisalt on rabavad ka riikidevahelised erinevused: nagu selgus Saksamaa organisatsiooni Euronature arvestustest, omavad Belgia ja Holland vastavalt 1,05 ja 1,54% Euroopa viljeletavast maast, kuid saavad vastavalt 3,77 ja 6,7 % Euroliidu subsiidiumitest. Ilmneb, et kõige konkurentsikamad valdkonnad on kõige enam subsideeritud.

Ühise Põllumajanduspoliitika reformid ei suutnud lahendada farmerite identiteedikriisi. Kord juba käivitatud süsteem toetada tootmist, maksta tootmisele peale, muutis talupidajad pärast Ühise Põllumajanduspoliitika reformimist “hoolekandealusteks” või “toetuseküttideks” (toetused moodustavad keskeltläbi poole nende sissetulekutest) , kellelt nüüd oodatakse ja soovitakse, et nad säästaksid ja hoiaksid keskkonda. See aga eeldab hoiakute ja seisukohtade muutumist, mis on talupidajate jaoks raske.

Keskkonnakaitse vaatepunktist

Määrus 2078/92 sätestab “põllumajandusliku tootmise meetodite vastavuse nõude keskkonnakaitse- ja maapiirkondade omapära säilitamise nõuetega”. Esimese sammuna sätestab see nõude austada põllumajanduse praktikas senisest rohkem keskkonnakaitselisi ettekirjutusi. Mõned inimesed deklareerivad, et hindade piiramine on seotud ka tarbimise piiramisega, kuna talupidajad on pandud olukorda, kus nad peavad otsima võimalusi vähendada kulutamist toodangu säilitamiseks. (see vaieldav seisukoht leiab põhjalikumat käsitlust käesoleva ettekande kolmandas peatükis). Igal juhul on agri-keskkonnakaitselise skeemi eesmärgid raskesti saavutatavad ja keerulises olukorras, kui on vaja võidelda intensiivse põllumajanduse finantshuvide ja karmide suundade vastu.

III. Keskkonnakaitse ja maaelu areng seos ühtses põllumajanduspoliitikas

3.A KESKKONNAKAITSE JA INTENSIIVPÕLLUMAJANDUSE VASTUOLUD
3.A.1 PÕLLUVILJADE JA ELUSKARJA SPETSIALISEERUMINE JA KONTSENTREERUMINE
3.A.2 ÜLEVÄETAMINE ORGAANISTE JA MINERAALSETE VÄETISTEGA
3.A.3 MAAKUIVENDUS JA - NIISUTAMINE
3.A.4 MEHHANISEERIMINE
3.B KESKKONNA JA MAAELU ARENGU SEOS ÜHISES PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKAS
3.B.1 MÕJUD KESKKONNAKAITSEPOLIITIKALE JA PÕLLUMAJANDUSPRAKTIKALE
3.B.2 KESKKONNA INTEGREERIMINE ÜHTSES PÕLLUMAJANDUSPOLIITIKAS
3.B.3 STRUKTUURIPOLIITIKALT MAAELU ARENDAMISE POLIITIKALE

III. A. Keskkonnakaitse ja intensiivpõllumajanduse vastuolud

Keskkonnakaitse ja põllumajandus on tihedalt läbi põimunud, kuna suur osa talumajapidamises tehtavatest töödest kujutavad endast sisuliselt looduses peituvate ressursside kasutamist ja ümberjagamist; teatav vastuoluline mõju on põllumajandusel ka maastiku kujundamisele. Vaatamata tootmises esinevate viiside ja struktuuride mitmekesisusele, on põllumajandus Euroopa Liidus pöördumatult asunud intensiivpõllumajanduse teele, mis lõppkokkuvõttes kahjustab ka põllumajandust ennast. Euroliidu põllumajandust iseloomustavad neli põhilist iseärasust, mis vähemal määral on iseloomulikud ka Kesk- ja Ida-Euroopa põllumajandusele ning mida viimased peaksid eriti arvestama, kui nad Liiduss praktiseeritava mudeli kriitikata üle võtavad.

III.A.1. Põlluviljade ja eluskarja spetsialiseerumine ja kontsentreerumine

Söödataimede kasvatamine on EU põllumajanduse nurgakivi, sest 75%-l kultiveeritud maast toodetakse lomasööta. Kasvatatakse põhiliselt kolme tüüpi toodangut:

Loomasöödaks kasutatakse tänapäeval 60% haljassööta ning umbes 40% jõu- ning konserveeritud sööta. Odavad imporditud jõusöödad tõrjusid välja Euroopa teravilja kasutamise loomseks söödaks, viies tasakaalust välja senise suhte eluskarja ja heintaimede vahel; tööstus, mis oli kaugel põllumajandusest, arendas end ise edasi ja keskendus aladele, kus ladustamine ja säilitamine oli kõige odavam – sadama piirkondadesse ja Põhja-Euroopa rannikualadele (eriti Hollandis). Spetsialiseerumise ja kontsentreerumise kahekordne mõju väljendus segataludpidamiste väljasuremises ning huvi vähenemises rohumaade vastu. Arvud on rabavad: 1970. aastal moodustasid Prantsusmaa põllumajanduses kasutuses olnud maadest 60% rohumaad; 1988.a oli nimetatud number langenud 53%-le ja 1993. aastal oli langenud allapoole 50% taset.

Teravilja hindade langus 1992.aastal soodustas Euroopa teravilja kasutamist jõuloomasööda arvelt, kuid ei kõrvaldanud haljassööda vähest tarbimist ega otseselt põllumajandusega mitteseotud tööstuse pealetungi. Vastupidi, toetuseta rohumaade asendamine toetatud teraviljapõldudega isegi kasvas.

III.A.2. Üleväetamine orgaaniliste ja mineraalsete väetistega

Üleväetamine oli saakide suurenemise põhjustest üks põhilisemaid. Lisaks üleväetamise keskkonnakahjulikkusele tuleb taas rõhutada, kuidas Euroopa Liidu põllumajandus on seotud tööstuse külge, on sellele allutatud ning sellest sõltuv. Ajavahemikus 1970. kuni 1989. aastani suurenes nitraatväetiste tarvitamine 75%; nitraate kasutatakse põllumajanduses Euroopa Liidus tunduvalt rohkem, kui Kesk- ja Ida-Euroopa maades. Siin tuleb aga rõhutada suurt erinevust riikide vahel, kus kasutatakse erinevaid põllumajanduslikke meetodeid. Lõunapoolsed riigid tarvitavad ligikaudu 30 kg/ha, Kesk- ja Ida-Euroopa maad ligikaudu 60 kg/ha ning Põhja-Euroopa riigid ligikaudu 100 kg/ha. Holland hoiab enda käes omapärast kurba rekordit - 190 kg/ha. Teisalt on fosfaatide tarbimine läbi viimase paari aastaküme jäänud küllaltki stabiilseks. Vastavalt Komisjoni poolt toodud arvudele on nitraatide ja fosfaatide tarbimine alates 1988.aastal kahanenud 25-30 % ning Komisjoni arvates selline tendents jätkub arvestusega –6% aastaks 2000 ning –10% aastaks 2010.

III.A.3. Maakuivendus ja -niisutamine

Maakuivendust ja -niisutamist on viimasel kahel aastakümnel ulatuslikult laiendatud. Maisikasvatuse arendamine Euroopa Liidus (veenõudlik kultuur) seitsmekümnendate alguses on põhjustanud maade niisutamist. Euroopa lõunapoolsed riigid on kõige enam maid niisutanud: näiteks. Albaanias on 38% maadest niisutatud.

III.A.4. Mehhaniseerimine

Põllumajanduse mehaniseerimine, mis kaaasnes maade ümbergrupeerimisega ja hekkide kõrvaldamisega EL maa-aladel, on üks olulisemaid saakide suurenemise põhjuste hulgas. Kesk- ja Ida-Euroopa maades on mehaniseerimise tase madalam, kuid tõuseb pidevalt alates 1970-ndatest aastatest. Kesk- ja Ida-Euroopa maades kasutatavate mehhanismide võimsused on sageli kaugelt ületamas tegelikku vajadust ja isegi rakendust.

Kõik nimetatud muudatused kannavad vastutust keskkonnale põhjustatud tõsiste kahjustuste eest, mida võib kokku võtta neljas punktis:

Talupidamises halvendab õhu kvaliteeti põhiliselt intensiivne karjakasvatus. Mäletsejad on tõepoolest märkimisväärne metaani (CH₄) emissiooni allikas, viimane on aga potentsiaalne kasvuhoonegaas. Poolas põhjustavad mäletsejad 35% metaani emissioonist. Teisalt põhjustab eluskarja suur kontsentratsioon suuri väljaheite masse (sõnnik ja läga), mida on väga raske, et mitte öelda võimatu, mõistlikult laotada. Kõige lihtsamaid reegleid (mitte laotada sõnnikut kuuma ilmaga, sõnniku kiire segundamine mullaga jne.) ei järgita. Tulemuseks on õhu ja sõnniku pikemaajalisem kontakt, mille tulemusena vabanevad märkimisväärsed kogused ammooniumi (NH₃) ja lämmastikoksiidi (N₂O). On kindlaks tehtud, et 90% of ammooniumi emissioonist Euroopas on põhjustatud eluskarjast ning sõnnikulaotamisest. Järelikult on atmosfäär saastatud happeliste elementidega, mis vabanevad vihmadega: selliste happevihmade mõju metsadele, veekogude ökosüsteemidele ja muldade viljakusele on mõnes piirkonnas hävitava mõjuga.

Lisaks karjakasvatusest tulenevatele probleemidele põhjustavad tõsiseid probleeme ka pestitsiidid: aktiivsed komponendid lenduvad õhus (eriti tuuliste ilmadega) ning jõuavad lõpuks atmosfääri. Tuleb rõhutada, et OECD riikide põllumajandus kasutab 10-20% kogu nende riikide energiavajadusest (80% sellest energiast on fossiilset päritolu): seega lämmastikoksiidid (NO and NO₂) koos metaaniga levivad, samuti süsinikdioksiid (CO and CO₂), siia lisanduvad veel karjakasvatusest tulenevad ammoonium ning lämmastikoksiidid.

Orgaaniline ja mineraalidega üleväetamine ning intensiivne pestitsiidide kasutamine on osaliselt vastutavad pinnase ja põhjavee saastatuse eest. Nitraatide (NO₃^-) sisalduse tõus üle lubatud 50 mg.l^-1 piiri on murettekitav, eriti intensiivse karjakasvatusega tegelevates piirkondades. On kindlaks tehtud, et 80% nitraatidest ja 20-40% fosfaatidest, mis vabanevad vette, on pärit karjakasvatusest. Vastavalt Komisjoni andmetele, 20% veekogudest, mis asuvad põllumajanduslikest aladest allavoolu, ületavad 50 mg.l^-1 piiri. Komisjoni andmetele tuginedes joob 25 miljonit inimest Euroopa Liidus nitraatidest saastatud vett. Tuleb rõhutada, et teatud aktiivsed pestitsiidides sisalduvad saasteained infiltreeruvad põhjavees väga pika aja – 20 kuni 30 aasta jooksul. Teiste sõnadega, väetiste või pestitsiidide kasutamise lõpetamine ei likvideeri põhjavee saastamist koheselt. Siin ei tohi tähelepanuta jätta ka lisakulutusi vee puhastamiseks (reeglina 50% vee maksumusest on selle puhastamise kulud).

Vesi on saastatud ka orgaanilise ainega, mis on veekogude ökosüsteemid oma nitraatide- ja fosfaatide sisaldusega tasakaalust välja viinud. See protsess, mida nimetatakse eutrofikatsiooniks, suurendab vee hapnikusisaldust ning ohustab liikide mitmekesisust

Lõuna-Euroopas kahjustavad keskkonda peamiselt laiaulatuslikud niisutustööd. Lisaks keskonnakaitselise olukorra pingestamisele, põhjustab üleniisutamine pinnase ja vee soolasisalduse tõusu neis piirkondades, kus on kiire aurustumine, põhjustades nende piirkondade mullakvaliteedi langust. Rumeenias on 3,2 miljonist niisutatud hektarist liigse soolasisalduse tõttu problemaatilised 200000 hektarit.

Kaht tüüpi füüsikaline mõjutamine halvendab muldasid: pinnase erosioon ühelt poolt (märkimisväärselt seoses roheluse puudumisega) ja muldade kinnitampimine teiselt poolt (märkimisväärselt seoses raskete põllumajanduslike mehhanismide kasutamisega), muudavad koosmõjuna pinnase füüsikalist struktuuri. Selline tegevus on eriti murettekitav Lõuna-Euroopa tundlikus keskkonnas: näiteks Rumeenias mõjutab erosioon kolmandikku viljeleldatavast maast.

Lisaks füüsikalisele pinnase mõjutamisele, on üleväetamine ning heitvete reostus viinud muldade keemilise saastamiseni nitraatide, fosfaatide ja raskmetallidega (kaadmium, vask, tsink, tina, nikkel jt.). Nitraadid, mida on kergem välja uhta, jõuavad põhjavette; vastupidiselt fosfaatidele, mis jäävad pidama kolloididesse. Raskmetallid on eriti ohtlikud, seda eriti happelistes muldades, kus nende aktiivsus tõuseb: vastavalt Komisjoni andmetele on 60-70% kaadmiumisisaldusest Prantsusmaa ja Hollandi pinnases, põhjustatud fosforväetiste kasutamisest. Need saasteained võivad väga kergesti taimede kaudu sattuda ka toiduahelasse.

Arvukad põllumajanduslikud toimingud (maade ümbergrupeerimine, soode kuivendamine, raietööd jne) on mänginud rolli bioloogilise mitmekesisuse kahanemisel. On selgeks saanud, et Euroopa Liidu territooriumil ei ole enam “looduslikke alasid”, mille all mõeldakse piirkondi, mida pole mõjutanud inimtegevus: rõhutada tuleb siin märgalade kahetsusväärset allutamist kuivendusrežiimile (alates sajandi algusest on Liidu territooriumilt kadunud kaks kolmandikku märgaladest), samuti hekkide hävitamist. Taoliste puhveralade kadumine on põhjuseks, miks leiavad aset üleujutused ja maalihked. Teisalt on tootmise kontsentratsioon ja spetsialiseerumine muutnud pinnareljeefi ja pinnase koostist.

Nimetatud põhjustel lahkuvad, degenereeruvad või kaovad taimestiku ja loomastiku esindajad nendest paikadest, kahjustades tõsiselt bioloogilist mitmekesisust. Kahjustatud on nad juba eelnevate põllumajanduslike toimingute käigus – väetiste, pestitsiidide ja muu seesuguse sattumise läbi vette, pinnasesse ning õhku.

Olles juba kahjustatud urbaniseerumisest põhjustatud saastest ja teatavate infrastruktuuride kooskõlastamata arengust (maanteed, kiirteed, raudtee jne.) on põllumajandus lisaks ka iseenese ohver. Happevihmad ning mõned saastajad (NO₂, raskemetallid jne.) kahjustavad saake märgatavalt, liigilise mitmekesisuse vähenemine põhjustab biotõrje vahendite kadumist; muldade soolasisalduse tõus teeb sadadel tuhandetel hektaritel maaharimise võimatuks jne. On talupidajate endi huvides lõpetda põllumajanduslikest toimingutest põhjustatud kahjustav tegevus.

III. B. Keskkonna ja maaelu arengu seos Ühises Põllumajanduspoliitikas

MÕJUD KESKKONNAKAITSEPOLIITIKALE JA PÕLLUMAJANDUSPRAKTIKALE
HORISONTAALSED ABINÕUD
Keskkonnamõju hindamise direktiiv [85/337]*
Integreeritud saaste vältimise ja kontrolli direktiiv (IPPC) [96/61]*
LOODUSKAITSE
Taimestiku, loomastiku ja nende elupaikade säilitamise direktiiv [92/43]*
Direktiiv põllumajanduslike muldade kaitsmise kohta heitvet ja muda est [86/278]
VEEKAITSE
Pinnavee kaitse direktiiv [80/68]
Joogivee direktiiv [80/778]*
Nitraatide direktiiv [91/676]*
PESTITSIIDIDE TURUSTAMINE JA KASUTAMINE

Ammune tasakaalustatud suhe põllumajandus-keskkond on selgelt tasakaalust välja viidud (seda kogu kontinendi ulatuses) Ühise Põllumajanduspoliitika intensiivse põllumajanduse mudeliga.

Olles juba algselt teadlikud keskkonna ja põllumajanduse teineteist mõjutavatest positiivsetest ja negatiivsetest teguritest, võtsid otsustajad tarvitusele liiga tagasihoidlikud meetmed keskkonnakaitsepoliitikas, agro-keskkonnakaitselises skeemis ja strukturaalpoliitikas. Tabel 3.1. iseloomustab üldiselt EL keskkonnakaitse- ja põllumajanduspoliitikat.

III. B. 1. Mõjud keskkonnakaitsepoliitikale ja põllumajanduspraktikale

Euroopa Esimene Keskkonnakaitse-alane Tegevuskava ulatub tagasi aastasse 1972, kuid alles Single Acti allkirjastamine 1982.aastal kehtestas Europa Liidus seadusandliku baasi, mis käsitles keskkonda ja keskkonnakaitset, sätestades, et keskkonnakaitse on kõige olulisem küsimus. Novembris 1993. aastal jõustunud Maastrichti Leping kindlustab keskkonnakaitse positsiooni Euroopa Liidu seadusandluses. Maastrichti Lepingu artikkel 130r sätestab: Keskkonnakaitse meetmed peavad olema defineeritud ja juurutatud teistesse Euroopa Liidu tegevussuundadesse”. On ilmselge, et Ühine Põllumajanduspoliitika tunneb end sellest sättest eriti puudutatuna.

Tabel 3.1: Euroopa Liidu põllumajandus- ja keskkonnapoliitika võrdlus 1996.a.

Põllumajandusele omakorda viitab Euroopa Viies Keskonna-alane Tegevuskava kui ühele viiest võtmeelemendist, mis on seotud keskkonnaga, lisks on nimetatud veel turismi, tööstust, transporti ja energeetikat. Põllumajanduse vallas kavatsetakse vähendada pestitsiidide kasutamist ning nitraatide kontsentratsiooni vees.

Määruste ja direktiivide arv, mis reguleerivad rangelt põllumajanduse toiminguid, on viimastel aastatel järsult tõusnud. Ilmselt pole vaja lisada, et need määrused, mis pärinevad hilisemast ajast kui aasta 1990, pole veel praktikas jõustunud.

[1] Life (L’Instrument Financier pour l’Environnement) eeesmärk on finantseeride Euroopa Liidu keskkonnapoliitikat. Vastavalt määrusele 1973/92, mida täiendati määrusega 1404/96, on LIFE Programmi eelarve ajavahemikuks 1996-199 450 miljonit eküüd.

III.B.1.a. Horisontaalsed abinõud

KESKKONNAMÕJU HINDAMISE DIREKTIIV
INTEGREERITUD SAASTE VÄLTIMISE JA KONTROLLI DIREKTIIV

Nimetatud direktiiv reguleerib avalike- ja eraõiguslike projektide poolt keskkonnale avaldatava mõju hindamist, sealhulhas põllumajanduses ja farmivarustust tootvas tööstuses. Selline keskonnamõju hindamine kirjeldab otsese ja kaudset keskonnamõju: (i) inimese tervisele, loomastikule ja taimestikule; (ii) pinnasele, veele, õhule, kliimae, müra teket ning pinnasereljeefi muutusi; (iii) nimetatud faktorite koosmõju ja (v) mõju kohalikele materiaalsetele väärtustele ning kultuuripärandile. Kavatsetakse korraldada ka kohaliku elanikkonna arvamusküsitlusi ning informeerida inimesi, et selgitada välja avalik arvamus konkreetset projektide suhtes.

Projektid, mis on seotud põllumajandusega, on loetletud direktiivi lisas II. Sealt loeme, et otsuse, kas üks või teine projekt kuulub eelnimetatud loetellu ja seega allutatakse keskonnamõju hindamisele, langetavad liikmesriigid. Loetelus on alljärgnevad põllumajandusega seotud projektid:

· Kultiveerimata või pool-looduslike alade kasutuselevõtt intensiivse põllumajanduse rakendamise eesmärgil;

Direktiiv 97/111, parandades direktiivi 85/337, kehtestas rangemad nõuded intensiivse karjakasvatuse seadmestikele: enam kui 900 emisega sigalates ning enam kui 3 000 kohta sisaldavates sigalates, kui ühe ühiku eluskaal ületab 30 kg; ning linnufarmides, kus on arvestuslikult üle 60 000 kana või üle 8 500 broileri. Niisuguste farmide regulatsioonimehanism sisaldub ka nimetatud direktiivi Lisas I.

Selle direktiivi eesmärk on integreerida kogu vee-, õhu- ja pinnase kaittset saastamise eest. Erinev lähenemine on mõnikord andnud tagasilööke – üks saasteliik võib asenduda teisega, kogu saasteumise protsesi aga ei vähendata, nagu oli esialgne eesmärk. Põllumajanduse sektorist kuuluvad IPPC direktiivi alla intensiivtootmisega linnufarmid (üle 40 000 linnu) ja seafarmid (üle 750 emise või rohkem kui 2000 ühikut eluskaaluga üle 30 kg).

Kohalikud võimud annavad talupidajatele tegevusloa, milles tõendatakse, et antud juhul kasutatakse parimat võimalikku tehnoloogiat saastekahjude vältimiseks. Väljastatud tegevusluba kontrollitakse iga seitsme aasta järel, et veenduda kasutuseloleva tehnika optimaalses tasemes. Lubade valdajad on allutatud regulaarsele kontrollile, ning andmed on kõigile kättesaadavad ja avalikud.

III.B.1.b. Looduskaitse

Elupaikade säilitamise direktiiv on oma tähenduselt laiem kui lindude direktiiv[1], sest siin on pandud suur rõhk bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. Eesmärgi saavutamiseks on kokku pandud üle-Euroopaline kaitsealade võrgustik, mida tuntakse Natura 2000 nimetuse all. See koosneb spetsiaalsetest reservaatidest, mis hõlmavad ka spetsiaalseid kaitsealasid, mida defineerib eelnimetatud lindude direktiivis. Liikmesriigid olid kohustatud esitama Komisjonile nimekirja vastavatest maa-aladest, mille kohta laienesid nõutud kriteeriumid (ärstoodud direktiivi lisas III) enne juunit 1995; millele järgnevalt pidi Komisjon aastaks 1998 koostama kaitsealade lõpliku nimistu. Lõpuks määratlevad liikmesriigid lõpliku kaitsealuste maa- alade nimistu. Lisaks bioloogilisele mitmekesisusele pöörab see direktiiv tähelepanu mitmesaja erineva taime- ja loomaliigi kaitsmisele. Selle direktiivi läbi on keelatud häirida, püüda või ettekavatsetult hävitada kaitse all olevaid looma- ja taimeliike; samuti korjata kaitse all olevaid taimeliike ning lõpetuseks on keelatud äramärgitud liike transportida ja turustada.

Liikmesriigid on kohustatud koostama plaane kaitse all olevate maa-alade majandamiseks, koguma ja korrastama andmebaase, täpsustama kaitse all olevate objektide ringi, tegevusstrateegiaid, jne., usutavasti omavad need abinõud teatavat mõju ka nende maa-alade põllumajandusele.

Rõhk peab selle võrgustiku arendamisel asuma geograafilise terviklikkuse põhimõttel: tuleb kaitsta ka ökoloogilisi koridore, mis möödustavad ühenduse nende alade vahel. On oluline nimetada, et LIFE-programmi rahasid on võimalik täiendavalt juurde taotleda bioloogilise mitmekesisuse säilitamise kaasfinantseerimiseks. Alates 1998.a. saavad ka Kesk- ja Ida-Euroopa maad võimaluse osaleda LIFE- programmis: tulevikus eelistatakse kaitseprogramme suurtel aladel ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks (märgalad, kuivad rohumaad jne.), mida leidub Kesk- ja Ida-Euroopa maades, eriti Poolas ja Ungaris.

Momendil on liikmesriikide seisukohad direktiivi ellurakendamiseks küllalt negatiivsed: riigid nagu Prantsusmaa, Iirimaa või Luksemburg pole omi nimistuid veel Komisjonile edastanud ning ülejäänud liikmesriikide nimistud pole kaugeltki täiuslikud. Tegelikult kardavad liikmesriigid, et teatud alade kaitse pidurdab sotsiaalmajanduslikke protsesse: nii nad ootavad, et tuleks rohkem informatsiooni tegevusalade kohta, mille jätkamine saab olema kaitsealadel lubatud, samuti infot võimaliku finantsabi paketi kohta.

Selle direktiivi eesmärk on kaitsta muldasid, vett ja liike heitvete ja muda laotamise eest eest. Maksimaalsed trahvid on kohaldatud raskemetallide esinemise korral muldades, reguleeritud on nende levimise võimalused. Happelised (pH<6,5) mullad on allutatud rangemaltele reeglitele, kuna teatud saasteained levivad neis kergemini (näiteks raskemetallid). Ka on kehtestatud ajalised piirangud külvamisele, saagikoristusele ja karjatamisele (igal juhul on nõutav vähemalt kolme nädalane viivitus).

III.B.1.c. Vee kaitse

Selle direktiivi eesmärk on kaitsta pinnavett saastamise vastu, mida põhjustavad mõned ohtlikud ained, mis võivad sisalduda väetistes ja pestitsiidides. Seadmed, ehitustööd ja muu tegevus (sealhulgas ka põllumajandus) allutatakse rangematele reeglitele, mille eesmärk on kaitsta keskkonda. Direktiiv sisaldab kaht nimistut, millest esimene sisaldab ühendeid, mille kasutamisest tuleb loobuda (organofosfaadid, vask, kaadmium jt.); teine sisaldab ühendeid, mille kasutamist tuleb vähendada (ammoonium, nitraadid, metallid nagu tsink, tina, kroom; arseen j.t.).

See direktiiv sisaldab joogivee kvaliteedinõudeid, s.o. 67 füüsikalis-keemilist parameetrit, mis on joogiveele kohutuslikud. Nii on nitraatide maksimumkontsentratsiooni normiks 50 mg.l^-1 (soovituslik kontsentratsioon on 25 mg.l^-1), mis on kooskõlas Maailma Tervishoiu Organistsiooni (WHO, World Health Organisation) ettekirjutustega. Pestitsiidide maksimaalne kontsentratsioon võib olla 0,1 µg.l^-1. Selle direktiivi taasläbivaatamine on peatselt tulemas

See direktiiv puudutab otseselt põllumajandust, kuna selle eesmärk on vältida ja vähendada põllumajanduslikest allikatest tulenevat vee saastamist nitraatidega. Liikmesriigid on määratlenud nn. tundlikke piirkondi, s.t. piirkondi, kus saastamine on otseselt seotud nitraatide kasutamisega põllumajanduses; siit edasi tuleb neil jälgida veekvaliteedi standardeid. Mõned riigid, nagu Taani, Inglismaa ja Holland, on nimetanud kogu oma territooriumi tundlikuks piirkonnaks.

Peamine eesmärk on vähendada väetiste kasutamist, viies kasutatavate väetiste kogused lähemale vajalikule mõistlikule määrale. Tundlikes piirkondades on rakendatud karme abinõusid mis iganes juhul lämmastikuga väetamise allutamiseks rangele kalendrile ning ei või ületada normatiivi 170 kg/ha. Üldisemas plaanis peavad liikmesriigid juurutama “hea põllumajandusliku praktika tavasid”, mis soodustavad keskkonna, loodusvarade ja maastiku jaoks vähem kahjulike tagajärgedega tegevusi. Siin tuleb aga märkida, et selliseid tavasid saab juurutada vaid vaba tahte alusel. Arvesse võetakse järgmisi elemente:

· Väetamise tingimused uhte-, üleujutatud-, küllastatud-, külmunud- ja lumega kaetud maadel;

Vaatamata mõnede riikide viivitamisele tundlike piirkondade määratlemisel on uued kasutuselevõetud abinõud oma kohustusliku jõuga kõigi talupidajate suhtes toonud kaasa suuri muudatusi senise põllumajandusliku praktika suhtes.

III.B.1.d. Pestitsiidide turustamine ja kasutamine

Et vältida ohtu, mida kujutavad endast aktiivsed ained inimeste tervisele ning keskkonnale, on pestitsiidide turustamine ja kasutamine seaduslikult reguleeritud . Direktiiv 79/117 toob ära 18 ainet, mille kasutamine Euroopa Liidu territooriumil on keelatud (DDT, aldriin, dieldriin, jne.).

Direktiiv 91/414 sätestab pestitsiidide turustamise protsessi. See sisaldab nimekirja, kuhu kuuluvaid pestitsiide on lubatud turustada. Seda nimekirja kontrollitakse pidevalt, kuna teadmised ja keskkonnanõuded täienevad pidevalt. Siiski tuleb rõhutada, et liikmesriik võib kasutada nimekirja mittelülitatud pestitsiidi senikaua, kuni ta ootab Komisjoni vastust selle kasutamise kohta.

[1] Lindude kaitse direktiiv [74/409] puudutab ainult 400 linnuliigi kaitset. Tänapäeval elutseb umbes 150 linnuliiki kaitsealadel.

III.B.2. Keskkonna integreerimine Ühises Põllumajanduspoliitikas

Keskkond on Ühises Põlluajanduspoliitikas integreeritud kolmel tasandil:
* haritavate maade CMO,
* agro-keskkonna skeem ja
* strukturaalsed abinõud.

1992. aastal väljendus CMO reform (i) toetava hinnasüsteemi piiramises; (ii) kvootide kehtestamises tootmisele; (iii) haritavate maade sööti jätmises ja (iv) lisatoetuste kärpimises. Nende turgu reguleerivate abinõude mõju keskkonnale analüüsitakse allpool. Tuleb rõhutada, et on võimatu anda igale eraldi abinõule eraldiseisvat hinnangut tema toime suhtes keskkonnale, sest praktikas toimis keskkonnale ikkagi nende nelja koosmõju, mille tulemusi on võimalik suuremal või vähemal määral hinnata.

On selge, et kõrged hinnad mõjutavad talupidajaid intensiivistama tootmist ning teiselt poolt teevad väga raskeks hinnapiiranguid käsitlevate otsuste vastuvõtmise. Kas hindade piiramine viib tootmise vähendamisele ka tegelikult? Kaks teooriat on omavahel vastuolus. Mõned teoreetikud väidavad, et pärast hindu toetava süsteemi kärpimist kompenseerivad talupidajad seda hindade kärpimist (ja sellest tulenevat sissetulekute kärpimist) omapoolse tootmisse investeerimise vähendamisega. Sellest vaatenurgast viib hindade kärpimine tõepoolest põllumajandusliku tootmise tagasitõmbamisele. Vastupidiselt eelmisele seisukohale väidavad teised inimesed, et (i) talupidaja püüab laiendada tootmisskaalat ja (ii) intensiivistada veelgi tootmist: need nimetatud faktorid lubavad tal teenida vaheltkasu, kui ta pole sunnitud kaasama täiendavat kapitali (tööjõudu või tootmisvahendeid). Teiste sõnadega viib hindade piiramine “tootmise laiendamise valedele alustele”, kuna talumajapidamise laiendamine ja tootmise intensiivistamine on omavahel kombineeritud. Sellest aspektist saavad olema just väiketootjad need, keda hindade piiramine tabab kõige raskemini, kuna nad pole võimelised ei laiendama ega ka mitte intensiivistama. Seetõttu hakkab hindade piiramine süvendama erinevusi suurte ja väikeste talumajapidamiste vahel, suurendama tootmise intensiivsust kõige viljakamates piirkondades ja vähemarenenud alade arengut piirama.

Eeltoodust näeme, et hinnamehanismide muutmisse tuleb suhtuda kõige suurema tähelepanuga: hinnapiirangud vähendavad tootmisse investeerimist, mis vähendab võimaliku ohu määra keskkonnale. Kuid teisalt on samuti selge, et hinnapiirangud võivad käivitada suurte talupidamiste laienemise, mis kahjustab väiketalupidajaid ning keskkonda, põhjustades ebavõrdset arengut Euroopa põllumajanduses.

Kvootide kehtestaamine tootmisele vähendab looduslike ressursside väljakurnamist. Kuid praegu toimiva Ühise Põllumajanduspoliitika raamides vähendab see proportsionaalselt progresseeruvaid sissetulekuid. Järelikult on talupidajate ainus väljapääs kontsentreerida tootmine kõige soodsamatele piirkondadele, kus tootmise omahind on kõige madalam. Siit näeme, et kvootide kehtestamine tootmisele põhjustab tootmise intensiivistamist kõige soodsamates piirkondades. On oluline märkida, et kvoote saab turustada, kuna nad on seotud maaga. Kauplemine kvootidega tähendab kauplemist maaga: näeme, et kvootide kehtestamine julgustab talupidamist laienema.

Tegelikkuses kujuneb sööti jätmine tsükliliseks, mis tähendab, et ühel aastal sööti või kesaks jäetud maa haritakse üles järgnenud kampaania käigus. Selles situatsioonis on raske kaitsta maid pikaajalise sööti jätmisega ja oodata sellest keskkonnale positiivset efekti. Vastupidi, uuringud kalduvad näitama, et tsükliline sööti või kesaks jätmine kujutab endast keskkonnale veelgi suuremat ohtu, eriti lämmastikühendite- ning vee tasakaalu rikkumise tõttu (kasvab muldade leelistumine ning aurustumine). See on põhjuseks, miks nõustuti hiljem tsüklilise sööti jätmisega, mille minimaalne kestus on viis aastat.

Kõige sellega pole edasised raskused veel kõrvaldatud.. Üks asi on maade sööti jätmine, teine aga sööti jäetud maade järelevalve, et hoida neid piisavalt “heas olukorras”. Nii on keelustatud lihtsalt maade söötis pidamine, teatud rohukasv (külvatud või iseeneselik) peab maadel olema tagatud, kas keemilise või mehhaanilise vahelesekkumise abil (eksisteerib teatud aktiivsete ainete nimistu, mida lubatakse söötis maadel kasutada), kuid maid ei tohi viia külvikonditsiooni. Võib ilmneda ka vastupidine: tendents: lubades külvata söötis maadele söödaks mittekõlbulikke kultuure, võib see kahjulikult mõjuda nagu üleväetamine või pestitsiidide liigkasutamine.

Mis iganes ka poleks, on maade sööti jätmine siiski piduriks maade mitmekesistamisele, kuna ta vähendab kasutusel olevat maad. Enamgi veel, sööti jätmine kehtestab kindlad kvoodid, seda mitte limiteeritavale tootmisele vaid tootmisbaasile: nii kujuneb see ka pidurdavaks teguriks tootmise laiendamisele ning soodustab, nagu igasugune kvoteerimine, tootmise intensiivistamist mitte sööti jäetud maadel.

Ka ökoloogilisest aspektist on maade sööti jätmine küsitav: limiteeritimine lühikese ajaperioodi ja suhteliselt piiratud alaga muudavad igasuguse kasuteguri ökoloogilisest aspektist tühiseks. Siiski väärib märkimist, sööti jätmise kohustus on garanteeritud alates jaanuarist 1994[1], tootmisest ja maaparandusest väljalülitatud maadele ökoloogilist efekti.

Rangetele keskkonna-alastele nõudmistele vaatamata on õiguspärane uurida mitte-tootmise ja tootmise vähendamise abinõude seaduslikkust. Oleks väga vale arvata, et EL omab suurt kapitali senikasutamata maade näol: mitte põllumajanduslikus kasutuses oleva maa maht ei põhjusta ületootmist, vaid kasutuses olevate maade üleekspluateerimine. Seetõttu ei ole õigustatud seisukohad kultiveeritavate alade vähendamiseks, vastupidi, eelpool esitatud argumendid kalduvad rääkima selle poolt, et maade sööti jätmine suurendab intensiivse põllumajanduse arengut. Sööti jätmine tõstab ka maa hinda, seega ka tootmise omahinda, ning tasustab kapitali (maa kuulub maaomanikele) ja mitte tööd. Kui siia lisada subsiidiumite ja lisatoetuste maksumus ning psühholoogiline efekt (tööpuudus, motivatsiooni langus) talupidajatele keda edaspidi tasustatakse töö mittetegemise eest, pole võimalik niisugust abinõu kuigi kõrgelt hinnata.

Maaharimise lisatoetused ei ole lõpuni seotud toodangu hulgaga, sest need baseeruvad eelmisele keskmisele saagile antud regioonis. Seetõttu on eelistatud olukorras farmerid, kes elavad soodsamates piirkondades ja saavad nii kõrgemaid lisatoetusi. Nii julgustavad need lisatoetused lihtsalt tootmise intensiivistamist viljakamatel aladel. Näiteks maisikasvatuse lisatoetuse tagajärjed on olnud tõepooolest katastroofiliste tagajärgedega: see toetus (i) soodustab karjakasvatust, mis pole muldadega seotud; (ii) julgustab vahendite paigutamist tootmisse ja (iii) viib veevarude suuremale ekspluateerimisele. Lisatoetuste maksmisel ei ole ülemist piiri: nii meelitab see heal järjel olevaid talupidajaid kasutama söötis ja kesa all olevaid maid. Selline maast sõltuvuses ja ilma ülempiirita lisatoetuste süsteem ei julgusta talupidajaid mitte “tootmise võidujooksule” vaid “tootmisbaasi võidujooksule” (maa on peamine põhjus), mis genereerib subsiidiume ja suuremaid sissetulekuid.

Ka loomsetele produktidele mõeldud lisatoetused soodustavad selgelt intensiivistamist: mida rohkem on karjas päid, seda rohkem loomi tekitavad lisatoetusi ja seda suuremad on talupidaja sissetulekud. Neil lisatoetustel on olemas ülemine piirmäär, kuid viimane eksisteerib piirkondlikul baasil. Seetõttu ka siin soodustab lisatoetuste süsteem tootma karjakasvatusega intensiivselt tegelevatel aladel üha enam, samal ajal kui traditsioonilistes piirkondades sellest loobutakse.

Kompensatoorsete lisatoetuste süsteem maksab lõivu põllumajandustoodete dumpingule niikaua kui on mõeldud hindade vaoshoidmist. Sellise otseabi süsteemiga õõnestab Euroopa Liit nende riikide talupidajaid, kus põllumajandust sellisel määral ei toetata. Nende talupidajate ainsaks ellujäämisvõimaluseks on toota võimalikult madala omahinnaga, mis tähendab hüljata kõik sotsiaalsed ja keskkonna-alased tõekspidamised.

[1] Sööti-või kesaks jäetavate maade muutmine peab toimima määratud piirkonnas 20 km raadiuses; enamgi veel, keskkonna-alased eesmärgid peavad olema selgelt esitatud.

III.B.2.b. Agro-keskkonna-alane skeem (määrus 2078/92)

Agro-keskkonnaalane skeem kujutab endast tänapäeval Ühise Põllumajanduspoliitika kõige olulisemate probleemide integratsiooni. See määrus keskendub kahele eesmärgile:

Teiste sõnadega soovitab see määrus heita ült traditsiooniline põllumehe riietus ja tõmmata selga keskkonnakaitsja univorm. Sellist muutust pole nõus läbi tegema kaugelt mitte kõik talupidajad: siiski tuleb tunnistada, et praegusel liigtarbimise ja ületootmise ajastul on toiduained kaotanud oma esialgse püha tähenduse, mida neile omistati aegu tagasi. Siit ka tõdemus, et talupidaja või maaharija ameti tähendus on muutunud: eelnevatel sajanditel selle ametiga kaasaskäinud tähtsus tootjana on hakanud vähenema ja asenduma uute murede ja eesmärkidega – eriti keskkonnakaitse ja maaplaneerimise valdkonda puutuvaga.

Talupidajad võivad vabatahtlikult osaleda viieaastase miinimumajaga Liikmesriikide programmides (kohanemaks kohalike tingimustega), mis tunnistavad vähemalt ühte järgnevat EL suundumust

· Vähendada väetiste- ja taimekaitsevahendite kasutamist (julgustatakse suunitlust orgaanilisele põllumajandusele):

Taanis kindlustatakse abi talupidajatele, kes vähendavad nitraatväetiste kasutamist alla 60% igal aastal kasutatud normi.

Prantsusmaal tagatakse abi rohumaade pidamisel ja eluskarja kasvatamisel ning see garanteeritakse, kui (i) karjakasvatuse intensiivsus on madalam kui 1,4 loomühikut/ha; (ii) rohumaad moodustavad vähemalt 75% kasutatavast põllumajandusmaast; (iii) subsideeritud alad on heas korras ja (iv) rohumaade väetamine on madalam kui 70 kg/ha;

· Loodusvarade säilitamise ja säästmise julgustamine (traditsiooniliste viljapuuaedade säilitamine, jõe- ning järvekallaste ja metsamaade säilitamine talumaade hulgas, kohalike liikide aretamine jne.):

Saksamaal on käivitatud programm, mille eesmärk on säilitada taimeliike, mis kasvavad haritavatel maadel; talupidajad asutavad oma maadel 3 kuni 6 meetri laiuseid ohustatud lilleliikidega asustatud peenraid (siit edasi areneb suurepärane võimalus biotoopide asutamiseks).

· Soodustada pikaajalist tagasitõmbumist (vähemalt 20 aastat) keskkonnakaitselistel kaalutustel (biotoopide uurimiseks, hüdrosüsteemide kaitseks jne.):

Inglismaal on kehtestatud traditsionilised reeglid rannikualade või rohumaade majandamiseks: kari läheb rohumaadele kevadel ja viiakse tagasi sügisel, loomade arvu limiteeritakse, et säilitada pooleldi naturaalset vegetatsiooni ning et mitte häirida linde. Igasugused põllumajanduslikud uuendused (pestitsiidid, väetised) on keelatud.

· Talumajapidamiste avamine huvilistele (üldine juurdepääs, vaba aja korraldamine jne..);

Vastutasuks saavad talupidajad lisatoetusi, mille eesmärk on kompenseerida neid lisakulusid, mis ühe või teise suuna elluviimisel tulevad. Tabel 3.2. annab ülevaate mõnedest lisatoetust, mida Euroopa Liit võimaldab. Erinevused kompensatsioonides on silmnähtavad[1].

Tabel 3.2: EU maksimaalsed aastased lisatoetused agro-keskkonna-alase skeemi elluviimiseks. (Allikas: European Commission (DG VI), 1997, Agriculture and Environment)

Euroopa Liidu osamaks on 50% kogumaksumusest, välja arvatud esimese eesmärgiga riikides, kus see moodustab 75%. Fondid tulevad Garanteerimise osakonnast: aastatel 1993-97 oli eelarve kogumaksumus 5 biljonit eküüd, mis iseenesest moodustab vaid 3% Garantiiosakonna ühe aasta eelarvest. Nendest arvudest järeldab igaüks, et keskkonnakaitse ei olnud aastal 1992 Ühise Põllumajanduspoliitika reformi peamisi eesmärke. Muuseas jõuab samadele järeldustele ka viienda programmi arengut analüüsiv raport, tuues esile, et Ühise Põllumajanduspoliitika reformi ei ole keskkonnakaitse probleemid piisavalt kaasatud. Ja selgeks saab ka, et praeguse rahastamise taseme juures ei saa agro-põllumajanduslik skeem kunagi omama erilist mõju keskkonnakaitsele.

Lisaks eelarve defitsiidile on siiski liialt vara teha järeldusi agro-keskkonna skeeemi kohta, kuna esimesed sammud astuti alles aastatel 1994-1995 ning 1995-1996. Kuid sellest perioodist alates kogutud informatsioon näitab, et puudu jääb järjepidevusest programmi juurutamisel, mis toob kaasa huvipuuduse programmi jätkamise vastu. Just sel põhjusel avaldas Nõukogu määruse 746/96, mis tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustusi kõnealuse programmi järjepideval juurutamisel.

Ka talupidajad ei ole nimetatud abinõudesse suhtunud eilise entusiasmiga ja seda mitmel põhjusel: ebapiisavad lisatoetused, soovimatus taanduda tootja positsioonilt, hirm oma sõltumatuse osalise kaotamise ees, vastumeelsus allutada end uutele administratiivsetele protsessidele, soov või vajadus maavaldusi suurendada jne. Praeguseks on agro-keskkonna skeemi juurutamisel suurimat entusiasmi üles näidanud Saksamaa ja Austria: nende osalus on vastavalt 25 ja 91%.

III.B.2.c. Orgaanilise põllunduse määrus [2092/91]

Selle määruse eesmärk on toetada orgaanilise põllunduse produkte, see on toiduaineid, mida on toodetud, võttes arvesse keskkonnakaitselisi nõuandeid ja soovitusi (loobudes pestitsiididest ja mineraalväetistest, aretades harva esinevaid liike jne.). Rahaline abi kindlustatakse neile talupidajatele, kes soovivad asuda orgaanilise põllumajandusega tegelema, seda eriti määruse 2078/92 raamides. Kuid abi ise pole kaugeltki küllaldane (vaid 7% agro-keskkonna skeemi eelarvest käsitleb orgaanilist põllundust).

Põhimõtteliselt esindab see suund keskkonna suhtes tasakaalustatust, mida tuleb enam soosida kui klassikalist põllundust, kuid ka siin on omad probleemid (intensiivne taimekasvatus kasvuhoonetes, mulla saastamine vasega jne.). Bioloogiline põllundus on ka igal juhul vähemproduktiivne kui intensiivne põllundus (saagid on 10-40% madalamad, tingituna vähemkasutatud kemikaalidest jne.) ja toodangu omahind kasvab kõrgeks (ka talupidamised, kus sellega tegeletakse, on reeglina ise väiksemad). Siit selgub ka ökoloogiliselt ja orgaaniliselt puhta toidu kõrge hinna põhjus.

[1] Marais Poitevin´is (Prantsusmaa), hävitati ajavahemikus 1973 - 1990 35.000 hektarit looduslikku rohumaad ning 1991.aastal avastati selle tähtsus piirkondliku loodusreservaaadina. Alates 1992.aastast pole olukord paranenud: kõrgeim agro-keskkonnaalane Euroliidu lisatoetus on umbes 250 eküüd võrreldes 470 eküüse lisatoetusega kuivendustöödele: sellise erinevuse juures on illusoorne püüda muuta märgalasid kultiveeritavateks maadeks.

III.B.3. Strukturaalpoliitikalt maaelu arendamise poliitikale

VÄHEMSOODSATE ALADE DIREKTIIV
STRUKTUURIFONDID
LEADER INITSIATIIV
EUROOPA KONVERENTS MAAELU ARENGUST (CORKI KONVERENTS)

Maaelu arendamine on Euroopa Liidus suhteliselt hiljuti tõstatatud teema, kuid abinõude ringi on hiljuti laiendatud. Maaelu arendamise poliitika hõivab ligikaudu 7,5% Euroopas Liidu eelarve vahenditest ning põhineb järgmistel sammudel:

· Horisontaalsed abinõud mis laienevad kogu EU territooriumile (strukturaalfondide eesmärk 5a ja agro-keskkonna skeem);

· Piirkondlikud abinõud (eesmärgid 1 ja 5b strukturaalfondides ja erinevates direktiivides ning määrustes);

Põllumajanduslike struktuuride arengupoliitika astus jõusse pärast turupoliitika jõustumist. Esimene strukturaalpoliitika ulatub tagasi direktiivini 75/268 mis sätestab vähemsoodsatel aladel asuvate talupidajate abistamise, s.o. mägialadel, alarahvastatud aladel, mingi loodusliku eripäraga aladel. Need alad, mis katavad umbes 53% Euroopa Liidu põllumajanduslikest maadest, kujutavad endast habrast, kuid vastupidavat ökoloogilist tasakaalu. Need äärmused[1] on tingitud eesmärgist säilitada põllumajandusega tegelemine kõrgema tootmiskulu ja kõrgema omahinna arvel.. Toetusi on saadaval mitmes vormis: investeeringuabi tootmise arendamisele, maaparandusele, toodangule hektari pealt või loomühiku pealt jne.

See abi on aga kahjuks julgustanud vähemsoodsate alade talupidajaid vaid intensiivistama põllumajanduslikku tootmist, ja seda sootuks tundlikumas ökosüsteemis. Selle direktiivi mõju on küsitav oma keskkonnakahjuliku mõju tõttu. See direktiiv on integreeritud agro-keskkonna skeemi, mille eesmärk on õigustada strukturaalseid abinõusid maailmaturu uues situatsioonis. Teisisõnu, ei tohiks strukturaalpoliitika enam teoreetiliselt julgustada intensiivset tootmist.

Üldiselt on nelja strukturaalfondi (Erdf, Feoga-Guidance, Esf and Fifg) eesmärgiks tõhustada vähemarenenud piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku arengut. Esmakordselt reformitud aastal 1988 strukturaalpoliitika paremaks elluviimiseks, kujundati neid uuest ringi aastal 1993. Sealt alates tuleb liikmesriikidel allutada oma programmid keskkonna arengukavadele. Neil on kohustus ka kaasata keskkonna-alastes küsimustes kompetentseid piirkondlikke ja rahvuslikke võimustruktuure. Näiteks veeressursside säästlikku majandamist käsitlevad projektid omavad prioriteeti Lõuna-Euroopas; maapiirkondades on eelistatud pingutused muldade konserveerimisele, metsamaadel pinna arhitektuuriline kujundamine, ka võitlus erosiooni või tuleohuga.

Strukturaalfondide kõrval toetavad kõrvalfondid Kreekat, Hispaaniat, Portugali ja Iirimaad alates aastast 1993. Seda küll vahel ka vastuolulisel viisil, nagu infrastruktuuride arendamine ja keskkonnakaitse Järgmised idapoolsed riigid, kes ühinevad Euroopa Liiduga, võidavad neist fondidest palju.

Kuus arengu eesmärki on määratletud strukturaalfondide programmides, milledest kaks puudutavad maapiirkondi ja põllumajanduslikku tegevust; sealt leiame ka talupidamiste tegevuse vähendamise ja looduskaunite maastike käsitluse.

Eesmärk 1 käsitleb vähemarenenud piirkondade majanduslikku arengut (nende Rahvuslik kogutoodang ühe inimese kohta on 75% väiksem kui Euroopa Liidu keskmine tase);

· Eesmärk 5 koosneb kahest eesmärgist, mida on käsitletud ka eesmärgis 5a ja eesmärgis 5b:

ü eesmärk 5a seab eesmärgiks kiirendada põllumajanduslike struktuuride ümberkorraldamise; samuti talupidamise produktide töötlemist ja turustamist;

ü eesmärk 5b käsitleb haavatavate maapiirkondade majanduse mitmekesistamist, see on piirkondi, mis omavad tähtsust tööhõive aspektist või kus põllumajandusest tulev sissetulek ja sotsiaalmajanduslikarengutaseon madalamad kui Euroopa Liidu keskminsed näitajad.

Samas võime eesmärgis 5a käsitletavaid kriteeriume näha kõikjal Euroopa Liidu territooriumil – nende piirkondade nimistut omakorda leiame eesmärkides 1 ja 5b ning nende kehtestamise periood jääb ajavahemikku 1994-99. Hispaania, Portugal, Kreeka, Iirimaa, Lõuna-Itaalia, endine Ida-Saksamaa on praktiliselt hõlmatud eesmärgiga 1; eesmärk 5b puudutab kõige enam Prantsusmaad, Põhja-Itaaliat, Inglismaad ja Austriat (vt. Ka lisa B).

Eesmärki 5a garanteerib täielikult FEOGA Juhtimisosakond, vastupidiselt eesmärkidele 1 ja 5b mida garanteerivad FEOGA, Feoga, Erdf, Esf, Fifg ning samuti Euroopa Investeerimispank (EIB). Vaid eesmärgis 1 nimetatud piirkondadele laieneb 75%-line Euroopa Liidu osalus; piirkondadele, mida käsitletakse eesmärkides 5a ja 5b garanteeritakse 50% -line osalus. Projekte, mida juurutatakse eesmärgis 5a nimetatud piirkondades, alluvad vaid liikmesriikide kompetentsile, samal ajal kui eesmärkides 1 ja 5b alluvad mitmetele kavadele (regionaalse arengu kava, maaelu arengukava jne.) mis on allutatud liikmesriikide poolt Komisjonile, mis kindlustab projektide kooskõla eesmärkides toodud programmidega. Kavad peavad eraldi sisaldama keskkonnajärelevalvet, samuti kompetentsete keskkonnakaitseorganite osalust.

Ajavahemikus 1994-1999 oli strukturaalfondide üldine eelarve 141,471 biljonit eküüd, aastane toetuste maht on summas 20,1 kuni 27,4 biljonit eküüd sama perioodi peale, mis kujutab endast veerandit Euroopa Liidu eelarve mahust. Eesmärk 1 hõlmab 75% kõigist kulutustest, võrreldes 4 ja 5%-ga vastavalt eesmärkidele 5a ja 5b.

Strukturaalfondide mõju keskkonnale on erinev. Mõned projektid on kasuteguriga – nagu näiteks loodus- kaitseprojektid mõnedes Saksamaa piirkondades. Mõnede väärtus on küsitav: need on kindlasti projektid millede kohta pole küsitud kohaliku elanikkonna arvamust ega osalussoovi ning mis ei ole sotsiaal-majanduslikult seotud. Nendeks on drenaaži- või kuivendustööde projektid, millede mõju keskkonnale on hävitav. Näiteks kuivendustööde projekt, mille esitas Komisjonile Hispaania, oleks võinud tõsiselt kahjustada ligi viiekümne spetsiaalselt lindude direktiivis nimetatud piirkonda. Kahjuks on nii mõnigi kord kohalik elanikkond mõjutatud lühiajalistest huvidest, mis lähevad vastuollu keskkonnakaitse põhimõtetega.

1993.aastal sisseviidud parandus keskkonnajärelvalvesse on kindlasti esimene samm selles suunas, et arengukavades pöörata suuremat tähelepanu keskkonnale. Põhjaliku keskkonna-alase hindamise esimene takistus on aga andmebaaside puudulikkus ja ebatäpsus. Tegelikkuses peab kujunema olukord, kus omatakse piisavat infot takistamaks eos igasugust kavandatavat keskkonna kahjustamist.

Paljud inimesed kurdavad fondide pankrotistumise puhul info läbipaistmatust: momendil on raske saaada teavet, millised piirkonnad on saanud suurimaid krediite ja toetusi. Pole aga kahtlust, et eraldatavad summad on suurimad just Euroopa “kasvukeskustesse”, maapiirkondi kahjustades. Näiteks kaks kolmandikku toetustest, mis olid suunatud Portugali, läksid Lissaboni lähialadele.

Olles teadlik EL abinõude võimetusest võidelda kontsentratsiooni ja maaelu taandarengu vastu, algatas Komisjon partnerite koordineerimise initsiatiivi – kohalikul, regionaalsel, rahvuslikul ja üle-Euroopalisel tasandil – väikeste maapiirkondade (vähem kui 100 000 elanikku) arendamiseks. LEADER initsiatiiv (Liaison Entre Actions de Developpement de l’Economie Rurale) sündis aastal 1991.

Et algatatud initsiatiivi saatis edu, järgnes sellele LEADER II initsiatiiv: selle peamine eesmärk on kutsuda üles kohalikke inimesi (elanikud, talupidajad, käsitöölised jne.) osalema kohaliku maaelu integratsiooni- ja arengukavades (turism, koolitusprogrammid, väike-ettevõtete asutamine, maastiku kaitse jne.). Konverentsid, trükised, seminarid on kogemuste jagajamiseks. Suuremat rõhku pannakse keskkonnale, mis omakorda on uute töökohtade loomise potentsiaalne allikas. Näiteks on LEADER rühmitus Trieves (Prantsusmaa) osalenud ökoloogia-alase koolituskeskuse loomisel; Iirimaal on Duhallow grupp osalenud 250 ha pindalaga looduspargi rajamisel. Paljud projektid käsitlevad jäätmekäsitlust, ökoturismi, alternatiivseid energiaallikaid.

Leader II annab rahalist abi eesmärkides 1 ja 5b nimetatud piirkondadele. Praeguseks on umbes 700 piirkonda hõlmatud LEADER II poolt toetatud projektidega. Seda programmi rahastatakse veidi enaam kui 1% ulatuses strukturaalfondidest. LEADER II eelarve on 1,755 biljonit eküüd ajavahemikus 1994-99 (mis omakorda on neli korda suurem kui oli LEADER I eelarve). Sellest omakorda 1 000 biljonit eküüd (umbes 54%) suunatakse eesmärgis 1 nimetatud piirkondadesse.

Euroopa Konverents maaelu arengust “Euroopa maapiirkondade tulevikuperspektiivid” toimus Corkis (Irimaal) 7.-9. novembrini 1996.aastal. See konverents tähistas olulist sammu Euroopa maaelu arengupoliitikas, kuna selle eesmärgiks oli piiritleda selgelt homne maaelu arengupoliitika. See on vastutusrikas väljakutse, kui arvestada, et umbes 80% Europa Liidu aladest koosneb erinevatest maapiirkondadest. 50% talupidajatest on üle 50 aastased ning nendest pooled mitte eriti edukad. Järelikult põllumajandus annab maaelu arengule aja möödudes järjest vähem. Lisades siia Euroopa Liidu laienemise protsessis lisanduvad suuri maapiirkondi omavad Kesk- ja Ida-Euroopa maad, on selle arengupoliitika osakaal väga suur. Olles teadlikud selle küsimuse tähtsusest, osalesid Corki konverentsil paljude idablokimaade esindajad.

Selles kontekstis deklareeris Franz Fischler (EU Põllumajanduse Komisjonär), et tema arvates pole Liidul põhjust enesega rahuloluks, vaid maaelu arendamise arengupoliitikasse tuleb lülitada põllumajandusega mitteseotud tööhõive, infrastruktuuride ja teeninduse arendamine ning keskkonnakaitse tõhustamine.

Kongressi lõpufaasis võeti vastu nn. Corki deklaratsioon (vt. Lisa C). Selles esitatakse kümnes punktis Euroopa maaelu homne arengukava. Siin on selle arengukava prioriteedid:

Säästlik maaelu areng peab rajanema mitmel aspektil haarates kaasa põllumajanduse, keskkonnaga seonduvad teenistused, väärtustades põliskultuuri, vaba aja veetmist, turismi jne. Kõikidel piirkondadel peab olema võimalus osa saada maaelu arengupoliitikast, mitte ainult teatud piirkondadel.

Maapiirkondade erinevus tingib, et maaelu arengu peavad eelkõige tagama kohalikud huvigrupid. Need grupid peavad reeglina oma töös tuginema kohalikule rahastamisele. Reguleerimismehanismides on vajalik suurem paindlikkus. Teisalt tuleb tugevdada seire- ja järelevalvesüsteemi, et tagada fondidest tulevate vahendite sihipärane kasutamine.

[1]Aastal 1993 said lisatoetusi 1,1 miljonit farmi, toetused ulatusid 419 eküüst Portugalis kuni 2 625 eküüni Inglismaal.

VI. Riskitegurid: Jõudude ebavõrdne tasakaal

4.A PÕLLUMAJANDUS TÖÖSTUSE KÄTES
4.B TARBIJA MÕJU: HORMOONIDE NÄIDE
4.C FARMERID: NÕRGEM JÕUD
4.D EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE ROLL

VI.A. Põllumajandus tööstuse kätes

Ühise Põllumajanduspoliitika põhjustatud tootmise kasv rajanes järjest kasvaval energia-, väetiste- ja taimekaitsevahendite tarbimidel. Teiste sõnadega ei võimaldanud Ühine Põllumajanduspoliitika vabastada Euroopa põllumajandust keskkonnaprobleemidest, vaid allutas sellesama põllumajanduse otseselt tööstusele. Tegelikkuses naudivad Ühise Põllumajanduspoliitika kasuteguri vilju põllumajandusest kaugel seisvad agro-toiduainete ja agro-keemiatööstuste harud.

Näiteks aastal 1991 Taanis läbi viidud uurimus näitab, et nisutootjad saavad kätte vaid 21% sellest hinnast, mida maksab tarbija. 18% läheb jahutööstusele, ning 46% läheb pakkimise, transpordi jm. üksustele (vastavalt kooskõlas maksudega). Agro-tööstuskompleksid ei soovi olla seotud lihtsalt toote töötlemisega, nende eesmärk on suurendada oma kontrolli lüli alguseni – põllumajandussektorini. Nii seob üha enam ja enam talupidajaid end otselepingutega suurte kompaniidega, seda eriti herne- ja oakasvatajad. Talupidajad allutatakse kompaniide otsustustele ja tingimustele mitte ainult selles suhtes, mida kasvatada vaid ka kuidas seda teha, milliseid väetisi, taimekaitsevahendeid jne. kasutada. Pole vaja ütelda, et niisugune praktika jätab põllumajanduse sõltuvusse erineva taustaga kompaniide suvast.

Toetusi makstakse mõnikord otse tööstustele. Antud juhul on heaks näiteks keemiatööstus, mis saab toetusi suhkru rafineerimise eesmärgil. Aastal 1991 kulutati ligikaudu 71 miljonit eküüd, et soodustada suhkru töötlemist keemiatööstuses. Summa on suurem kui LIFE-programmi eelarve samal aastal. Kompaniisid, mis turustavad ketšupit, tomatimahla ja tärklist, subsideerib FEOGA, kuid tomateid või kartuleid kasvatavaid talupidajaid peavab rahuldama tööstuste poolt makstavad summad.

Suurte ladude ja külmhoonete omanikud rikastuvad tänu ladusid täitvatele teravilja-, suhkru- ja lihamägedele, mis ootavad eksporditoetusi, et saada allutatud ekspordile. Vastavalt Euronature andmetele läheb FEOGA Garantiiosakonna eelarvest 20% eksporditoetustele. Taas näeme, et sellest kulutamisest rikastuvad vaid kaubandus- ja transpordifirmad.

Igal aastal subsideeritakse biljonite eküüdega sektoreid, mil pole mingit pistmist põllumajanduse endaga. Sellest on saanud lihtsalt üks hammasratas globaalse tootmise masinavärgis, saanud osaliselt alguse Ühisest Põllumajanduspoliitikast. Arvud on taas kord ilmekad: Euroopa Parlamendi Roheliste Fraktsiooni andmetele tuginedes läheb vaid 38% Garantiiosakonna eelarvest talupidajate tegelikuks toetamiseks, kusjuures 31% makstakse erinevatele tööstusharudele subsiidiumiteks ning 30% ladustamisele ja eksporditoetusteks.

Põllumajanduse industrialiseerimine toob endaga kaasa riske tarbija jaoks: “suurte tööstuslike riskide” kõrval räägitakse juba ka “suurtest agro-toidu riskidest”. Nii on “hullu lehma tõbi” selgeks näiteks sellest, milliseid riskitegureid kannab endas põllumajanduse piiranguteta industrialiseerimine. Otsides võimalusi tootmise omahinna vähendamiseks, tuli zootehnikutele pähe mõte viia lehm taimetoidurežiimilt lihatoidulise režiimile. Madalate tootmiskuludega tehastes toodetud lihajahu lisati lehmade muu toidu sisse. Liha oli aga nakatatud tapetud lammastelt levinud nakkusekandjaga. Varasema tootmisprotsessi käigus hävitati see nakkusekandja, kuid uute protsesside juurutamisel “hullu lehma tõve” nakkuskandja enam ei hävinenud ning hakkas loomakarjades levima.

Side nakatunud jahu kasutuselevõtu ja “hullu lehma tõve” vahel pärineb aastast 1988: pärast seda oli keelatud lihajahu lisamine loomasöödale, kuid jahu- ja loomaliha eksporti ära ei keelatud. Nii suurenes selle alandatud hindadega jahu import Prantsusmaale aastatel 1985-1989 viiekordselt. 1992. Aasta märtsikuus tunnistas Briti valitsus esmakordselt ametlikult, et “hullu lehma tõve” ja Kreutzweld-Jacobi tõve vahel võib olla mingi seos. Mitmed uurimused olid juba ammuilma kinnitanud eelnimetatud sideme olemasolu. Ometi otsustas Briti valitsus eirata tarbijate riske, vältimaks briti eluskarja massilist hävitamist. Üks asi on igatahes selge: niisugust draamat ei oleks juhtunud, kui finantsilised kokkulepped poleks viinud agro-tööstust nimetatud kriisi.

Hiljutine avastus, nn “uudne toit”, tähendab insenergeneetiliselt töödeldud toiduainete tulekut turule, mille tulemusena süveneb tööstuse mõju põllumajandusele veelgi. Aastal 1996 andis EU nõusoleku importida sojauba[1] nimetusega “RR”, turustatud Monsanto poolt ja mis oli resistentne samuti Monsanto poolt toodetud herbitsiididele. EU-s oli samasugune seisukoht maisisordi “Bt” suhtes, mida turustas Novartis, ning mis oli resistentne glüfosinaat ammooniumile ning ampitsilliinile. Ka Plant Genetic Systems Co turustab geneetiliselt modifitseeritud rapsi mis on resistentne glüfosinaat ammooniumile (viimati nimetatud kompanii on nõustunud vabatahtlikult märgistama geneetiliselt modifitseeritud toodangut).

ü Keskkonnale: geneetiliselt modifitseeritud seemne vastupidavus mõnedele herbitsiididele toob kaasa riski kasutada järjest rohkem herbitsiide ja et kujunevad välja metsikud maisisordid, mis on herbitsiidide suhtes vasstupidavad. Näiteks Novartise mais: vaatamata bioloogilisele kontrollile ei saa välistada, et geneetiliselt modifitseeritud (cornborer)kahjurid? muutuvad resistentseks modifitseeritud taimedele mõeldud toksiinidele. On tõestatud, et transgeenne raps võib ristuda teiste liikidega ja anda viljakat järelkasvu, mis on resistentne glüfosinaat ammooniumile. Ajal, mil bioloogiline mitmekesisus on üks põhilistest probleemidest, tuleb väga selgelt arutleda geneetiliselt modifitseeritud seemnete kasutamise riski suuruse üle.

ü Tarbijale: Herbitsiidide kasutamise suurendamine viib vältimatult nende kõrgemale sisaldusele toiduainetes. Geneetiline vahelesekkumine proteiinidesse (sojaubade juhtum) võib olla väga ohtlik allergikutele, samuti on geneetiliselt modifitseeritud organismides üldjuhtudel antibiootikumidele resistentseide geene (selline märgistus teeb nende äratundmise laboratooriumites lihtsamaks): süües taolisi resistentseid toiduaineid, tekib oht et resistentsed omadused kantakse üle esialgu organismi (imnimese või katselooma) akteriaalsele floorale ning seejärel eraldatakse keskkonda. Järelikult võivad kõik püüdlused antibiootikumidele rajatud ravi käigus osutuda tühisteks.

ü Talupidajale: tema saab väga vähe kasu modifitseeritud seemnete kasutamisest, välja arvatud taolise seemne ohtrast lisamisest oma põllule lisatonnide tootmise lootuses. Teisalt kasvab tema sõltuvus agro-keemiatööstusest mis toodab kallist modifitseeritud seemet teenides sellelt kuninglikke kasumeid.

Määrus 258/97, mis käsitleb “uuendatud toitu”, võeti vastu jaanuaris 1997. See illustreerib kujukalt kompaniide poolt rakendatud survet: transgeneenseid aineid sisaldavatele toodetel ei ole kohustuslikku märgistust. Transgeenne toit on USA-st peatselt kohal kogu oma jubeduses: igaüks hakkab iseenese teadmata tarbima transgeenseid toiduaineid. Sündmuste praegune areng näitab, et geneetiliselt modifitseeritud toiduainete märgistamine saab olema kohustuslik, kuid pole astutud mingeid samme, et modifitseeritud ja tavalised saagid üksteisest eraldada. Ettevaatuse printsiip on siin tööstuse kasumi nimel taas kord hüljatud, kuna tööstuse vastuseis tarbijate informeerimisele ületab tarbija vastuseisu kasutada insenergeneetiliselt töödeldud toiduaineid. Greenpeace poolt 1996.a. detsembris läbiviidud 4840 isiku küsitlemine näitas, et 60% eurooplastest on geneetiliselt töödeldud toidu vastu.

[1] EL importis veel hiljuti umbes 60% soja ubadest USA-st; õlikooke söödetakse loomadele, soja satub margariini,leiba, õlisse,mõnedesse “tervisetoidu” toiduainetesse jne.

VI. B. Tarbija mõju: hormoonide näide

Ülaltoodud näidete varalt näeme selgelt, et Euroopa Liidu 360 miljonil tarbijal puudub jõud astuda suurte kompaniide majanduslike huvide vastu. Siiski on tarbijad ühinenud tarbijakaitseorganisatsioonidesse, mis püüavad astuda samme kõrgekvaliteetsete toodete propageerimisel. Tarbijate organisatsioonidel on piirkondlik, rahvuslik ja üle-euroopaline tegevushaare. EU tasandil on Komisjoni poolt tunnustatud viis organisatsiooni, näiteks Beuc (Bureau Européen de l’Union des Consommateurs): Need on suured liidud, mis käituvad nagu rahvuslike organisatsioonide huvide esindajad, millised omakorda toetuvad kohalikele organisatsioonidele. Nendel on üks ühine eesmärk: töötada tarbijate huvides EU katuse all.

Euroopa Komisjoni 1995.aastal sündinud DGXIV tegeleb Euroopa tarbijapoliitikaga. EU Lepingu artikkel 129A sätestab et tarbijakaitse peab saama võrdselt integreeritud Liidu teiste poliitikatega. Integratsiooni printsiibile on lisatud toetusprintsiip mis on tegelikkuses Euroopa initsiatiividele takistuseks.

Tarbijate organisatsioonid, keda toetavad nende liikmeskond ja avaliku arvamus, omavad lobby-töös suurt rolli nii kohalikul, rahvuslikul ja Euroopa tasandil. Aastal 1995 kutsus BEUC üles reforÜhist Põllumajanduspolitikat veelkord reformima, eesmärgiga likvideerida eksporditoetused. Tarbijaorganisatsioonid on alates aastast 1980 võtnud aktiivselt sõna hormoonide kasutamise lõpetamiseks loomaliha tootmises. Taoline avalik surve oli kaheldamatult see, mis mõjutas võimutasandil langetama otsustama hormoonide kasutamise lõpetamise kohta loomaliha tootmisel. Kuid hormoonidega töödeldud loomaliha impordikeeld lükati 1997.a. edasi – seda tänu USA mõjule WTO-s. USA-s on lubatud loomadele sööta hormoone, mis tuleb lõpetada kuni kuuskümmend päeva enne tapamajja viimist. Pärast Codex Alimentarius Commission[1] poolt viie hormoonpreparaadi ametlikku keelustamist kaaluti 1995. aastal nende keelustamise tühistamist, kuid tarbijaorganisatsioonide tegevuse aktiviseerumise tulemusena jäi keeld jõusse ning keelatud ainete nimekirja lisandusid veel beeta-agonistid.

Ühelt poolt võib neid jagada looduslikeks hormoonideks: neid toodetakse sugunäärmetes (kuid võib toota ka laboratoorselt) ja siin tekivad raskused, kui me tahame panna kunstliku tootmise- ja vahelesekkumise diagnoosi. Samas võib teiselt poolt kergesti eristada kunslikult, st. laboratoorselt toodetud hormoonid, mida looduslikul kujul kätte ei saa või ei esine.

Need on põhiliselt beeta-agonistid (nagu näiteks clenbuterool). Neid kasutatakse tavaliselt veterinaarias ja zootehnikas eesmärgiga suurendada lihasmassi: aktivaatorid vähendavad rasvasisaldust ja kasvatavad lihaskonda.

Need on hormoonide segud (kuni seitsmest –kaheksast erinevast komponendist), mis tekitavad sünergeetilise efekti. Selliste kokteilide kindlakstegemine on järjest raskem, kuna sisalduvaid doose vähendatakse.

Lisaks hormoonide kasutamisega kaasnevatele majanduslikele probleemidele (liha ületootmine) lisandub siia veel kord tarbija tervis. Kõik kasutatavad hormoonid kujutavad endast ohtu tarbija organismile: kahtlustatakse, et nad kujutavad endast riskitegurit vähkkasvajate tekkeks, rasva vähendavad hormoonid on lisaks põhjustanud tugevaid toidumürgitusi.

Siiski ei toonud hormoonide keelustamine kaasa loodetud tulemusi, vaid on hoopis soodustanud niinimetatud “hormoonide maffia” esilekerkimist. Kõikjal üle EU läbi viidud uuringute tulemused näitasid aastal 1994, et hormoonpreparaate kasutatakse endiselt laialdaselt. Belgias näiteks näitasid tulemused, et 12% lihuniku juures või supermarketites müüdavast lihast olid hormoonisisalduselt positiivsed, sarnane olukord valitseb kõikjal mujal Euroopa Liidus, välja arvatud Taanis.

Selles valdkonnas on veel väga palju teha. Alates aastast 1995 on juurutatud uus abinõu – kontrolli elusloomade toidu üle on tugevdatud. Juhul, kui siiski leitakse loomatoidus hormoonpreparaate, kaotavad karjakasvatajad jooksva aasta lisatoetused (kõrge hormoonisisalduse korral võib lisatoetuste õiguse kaotada kuni viieks astaks). Tarbija valvsus ja surve ei tohi väheneda, kuna hormoonpreparaatide põllul (Bst, Pst ja Ost pole ikkagi veel keelatud) on sellised põnevad ja uued väljakutsed nagu “uued toidud”.

Austrias 1997.aastal tarbijate- ja keskkonnakaitsjate organisatsioonide survel läbi viidud referendum näitas avaliku arvamuse kaalu: ligi 1,2 miljonit inimest (üks viiendik kõigist valimisealistest) olid vastu geneetiliselt modifitseeritud organismide toidus kasutamisele. Õigustatud oma edust kutsusid referendumi organisaatorid Austria valitsust üles vastu võtma täiendavaid abinõusid olukorra muutmiseks. Austria ja teiste liikmesriikide survel (kolmteist liikmesriiki hääletas Novartis-maisi impordi vastu) alustas Komisjon läbirääkimisi USA Põllumajandusdepartemendiga (the United States Department of Agriculture, USDA).

Tarbijate organisatsioonid on küll hästi organiseerunud, kuid nende mõju Ühise Põllumajanduspoliitika juurutamisele on nõrk. Saavutatud edu on siiani suures osas seotud ka toiduseaduste vastuvõtmisega. Pärast EU laienemist Kesk- ja Ida-Euroopa maade arvel on aga lisandumas 470 miljonit tarbijat. See on suuruselt teine tarbijate jõud Hiina järel: loodame, et uued ümberkorraldused annavad Euroopa tarbijatele rohkem jõudu mõjutada tulevikus Euroopa poliitika arengut.

[1] 1962 a. FAO (Food and Agriculture Organisation) ja WHO (World Health Organisation) poolt asutatud Codex Alimentarius Komisjon kehtestab maailmas toidukaupade standardid. Need teoreetilised näitajad peavad tagama ausa konkurentsi ja kaitsma tarbija tervist. Komisjoni neutralitee on siin aga küsitav, kuna selle esindajad on valitsustest, kompaniidest ja rahvuslikest organisatsioonidest. Kompaniide poolne surve on igal juhul tugevam kui tarbijate poolne surve.

VI. C. Farmerid: nõrgem jõud

Kuna talupidajad on alati elanikkonna vähemuses, jääb põllumajandus USA ja EU üheks enam toetatud majandussektoriks. Selle nähtuse mõistmisel tuleb arvestada mitmete teguritega.

Teise maailmasõja aegne toidupuudus märgistas Euroopa mälu pikaks ajaks. Tulemusena otsustas Komisjon – kes arvukate kohustuste kõrval peab tagama ka toidutagavarade piisavuse elanikkonnale – toetada rahaliselt isikuid, kelle võimuses on tagada toiduvarude küllus, s.o. talupidajaid. Toiduküllus eeldab varude olemasolu vastavuses nõudlusega (ladude olemasolu), mis omakorda viib hindade kroonilisele langemisele. Talupidajate finantsilise olukorra nõrgenedes nõrgeneb ka toiduga seotud olukord. Euroopa Liit toetab talupidajate sissetulekuid, et vähendada põllumajandusest johtuvate sissetulekute haavatavust ja tagada toiduga varustatus. Igal juhul on madalate hindadega rahul agro-tööstus, sest madalad hinnad võimaldavad häid turge ja tagavad turul konkurentsivõime.

Talupidajate mõju valimistel ei saa ka eirata. Nagu kõik vähemused, on ka talupidajad otsustavaks kaalukeeleks valimistel. Talupidajate organisatsioonid on hästi juurdunud poliitilistes ringkondades. Euroopa tasandil on tuntud Copa (Comité des Organisations Professionnelles Agricoles), mis katusorganisatsioonina katab organisatsioone, kes taotlevad võistlevat ja eksportivat põllumajandust[1]. Vaatamata võrgustiku nõrgenemisele viimastel aastatel on COPA siiski mõjukas, näiteks esitades oma seisukohti Põllumajandusministrite Nõukogus. EFC (European Farmers Coordination) on vähem mõjukas kui COPA, kuid tema mõjujõud kasvab. EFC taotleb põllumajanduse kõrgemaid tööhõivenäitajaid ning tasakaalustatud maa planeerimist.[2]. Vastutasuks ootavad poliitilised ringkonnad tuge ja/või informatsiooni talupidajate seisukohtadest. Näiteks hääletas suur osa Prantsusmaa talupidajatest Jacques Chiraci (endine põllumajandusminister) poolt 1995.aasta presidendivalimistel ning vähem kui aasta hiljem taastas valitsus rahvusliku organisatsiooni, mille eesmärk oli rahvusliku põllumajanduse toetamine (organisatsiooni tegevus oli peatatud 1988.a.).

Toidavarude tagamine, tööstuste omavaheline konkurents ja poliitiline mõju: need on trumpkaartideks talupidajate käes. Lisades siia linna toetuse talupidajatele, on viimaste poliitiline osakaal ilmne.

Siin on peidus ka põhjused, miks on nii keeruline Ühist Põllumajanduspoliitikat muuta. Kardinaalseid muudatusi on võimalik teha alles siis, kui olemasolev olukord ei saa vanaviisi jätkuda - näiteks 1992. aasta reforme põhjustanud kriis. Kuid isegi kriitilistes olukordades sunnivad talupidajad end kuulda võtma. Prantsusmaa toetatud Komisjoni ettepanek juurutada digressiivseid kompensatsioonimehanisme (suurfarmide kahjuks) kutsus esile endise Ida-Saksamaa talupidajate meeleheite, mis viis ettepaneku tagasivõtmisele. Vastutasuks said Prantsuse talupidajad kõrvalabi “väiketootjatele”.

Siiski jääb talupidajate mõjujõud vähem märgatavaks ja mõjusaks kui seda on tööstuse jõud. Talupidajad on aga vastukaaluks hästi toime tulnud tihedate sidemete loomisega enda ja poliitiliste ringkondade vahel, mille tulemusena on neil koht läbirääkimiste laua taga alati kindlustatud.

[1]Näiteks FNSEA Prantsusmaal (Fédération Nationale des Syndicats des Exploitants Agricoles) või DBV Saksamaal (Deutscher Bauernverband).

[2] Näiteks Confédération Paysanne Prantsusmaal.

VI.D. Euroopa Liidu institutsioonide roll

Ühise Põllumajanduspoliitika elluviimisel on kaks institutsiooni omandanud märkimisväärse rolli: Euroopa Komisjon ja Põllumajandusministrite Nõukogu. Komisjonil on algatamise õigus, mis annab sellele teoreetiliselt suure mõjuvõimsuse, kuna Liit ei saa asuda läbi vaatama ettepanekuid, mis pole läbi arutatud Komisjonis. Praktikas arutatakse kõik ettepanekud enne Komisjoni töölauale jõudmist läbi komitees, mis koosneb ministrite esindajatest. Komisjon on põhimõtteliselt sõltumatu, kuid Nõukogus tulevad rahvusliku huvid selgelt esile. Nagu eespool kirjeldatud, ei saa talupidajate mõju eirata, kuid liikmesriigi positsioon ettepanekut tehes sõltub paljus sellest, kuidas mõjutab ettepanek EU eelarvet (vt.Lisa D). Liiduleping näeb ettepanekute vastuvõtmisel ette kvalifitseeritud enamuse ning parandusettepanekute üksmeelse heakskiidu. Praktikas otsitakse üksmeelt pidevalt, nn. ”põllumajanduslike maratonide” teel.

[1] See protseduur nnõuab Parlamendi ja Nõukogu ühist nõusolekut.

V. Euroopa põllumajandus rahvusvahelisel areenil

V. A. WTO kehtestatud raamistik: põllumajandus integreerib Gatt-i

V.A.1. GATT-i eesmärgid ja ülesanded

Gatt (General Agreements on Tariffs and Trade) on leping, mille peamine eesmärk on liberaliseerida rahvusvahelist kaubandust ja toetada (teoreetiliselt) majanduskasvu ja -arengut ning inimeste heaolu. Esimene kokkulepe allkirjastati 1947.aastal Genfis. Sealt edasi on toimunud kaheksa läbirääkimiste vooru. Viimane neist – nn. Uruguai voor – algas aastal 1986 ja oleks pidanud läbi saama aataks 1990. Tol ajal oli raske ette näha USA ja EU vahel tekkivat konfrontatsiooni põllumajanduse tasandil. Lõpuks, 1994. aasta aprillis, hääletasid 114 riigi esindajat läbirääkimiste käigus saavutatud kompromissettepanekute poolt. Marrakechi (Maroko) konverents pani aluse ka ka Maailma Kaubandusorganisatsioonile (World Trade Organisation, WTO) mis sealt alates töötab GATT-i raamides.

V.A.2. Uruguai vooru põllumajanduslik tahk

Ameerika Ühendriikide mure Euroopa põllumajanduse edust maailmaturul põhjustas USA surve Uruguai konverentsile - arutada põllumajanduse olukorda. Töö oli eriti raske seetõttu, et põllumajandus oli alati olnud erandiks liberaalses kaubanduses ning vaidlusaluseks küsimuseks mõlema põllumajandusliku jõu vahel, kellest üks hõlmab vastavalt 19 ja teine 17% maailmaturust.

Tõepoolest on side Ühiste Põllumajanduspoliitika ja GATT-i vahel tihe, kuna põllumajanduse turu liberaliseerimine avaldab tugevat mõju Euroopa turule aga samuti ka talupidajatele toetuste maksmise süsteemile. Seetõttu on paljudel riikidel talupidajajaid ning põllumajandust toetavad süsteemid ning USA pole siin erandiks. Ajavahemikus 1992-95 sai iga täiskohaga talupidaja USA-s ja EU-s toetust 12 000 kuni 15 000 eküüd aastas (vt.. joonis 5.1). Talupidajate toetussüsteemide põhimõtetes valitseb teatud homogeensus v.a. Cairni grupp[1] , kus põllumajandus on allutatud turu reeglitele ning Śveits, mis rakendab toetuspoliitikat vastuoluliselt.

Ameerika Ühendriikide ja Euroliidu vahelise vastasseisu jooksul selginesid põllumajandusteemalistes vaidlustes kolm põhilist vaidlusobjekti:

Esimeses staadiumis deklareeris USA “nullvarianti”, mis tähendas selget ja lihtsat kõikvõimalike toetuste kõrvaldamist aastaks 2000 ( lõpetada kodumaise tootmise, ekspordi- ja üldine toetamine). See ettepanek leidis raudse vastasseisu EU poolt, kes omakorda nõudis läbirääkimiste püsimist AMS[2] raamides.

Joonis 5.1: Täiskohaga talupidajate lisatoetuste võrdlus ajavahemikus 1992 - 1995

Mõlemad oponendid jäid oma seisukohtade juurde, blokeerides sel moel läbirääkimisi. Siiski hakkasid Ühise Põllumajanduspoliitika kitsaskohad ilmnema ka liikmesriikide sees ja tugevnes surve reformide elluviimiseks. Otsustati viia ellu reformid, mis ühelt poolt võimaldaksid EU-l põllumajandusega kaasnevad probleemid läbi töötada ning teiselt poolt kohandada Ühine Põllumajanduspoliitika järgmise GATT-iga.

See töö jõudis lõpule 1992.aasta maikuus MacSharry reformiga, mis kehtestas:

Pärast seda võisid läbirääkimised jätkuda uutel, dialoogi saavutamiseks soodsamatel alustel. Diskussioonid jõudsid lõpule novembris 1992. aastal Blairi kokkuleppega, mis käsitles põllumajandust Uruguai vooru valguses. Blairi Lepingu peamised seisukohad on esitatud alljärgnevalt:

Toetusmehanismid eksisteerivad jätkuvalt, kuid on 20% vähenenud vastavalt AMS kuueaastase toimimisperioodile, võrreldes ajavahemikuga 1986-1988 (arenevates riikides on tootmise toetused vähenenud vastavalt 13,3%). See abinõu ei häirinud Euroopa Liitu kuniks hinnalangusest piisas vähendamaks AMS 20% võrra. Siin tuleb aga rõhutada, et kompensatoorsed lisatoetused ei ole arvatud AMS kalkulatsiooni hulka kuni 2003 aastani (sama rakendati USA põllumajanduspoliitikas “puudujäägi väljamaksete” puhul). Need maksed kujutavad endast abi tootmise vähendamise eest isegi kui nende mõju tootmisele on vastuoluline[3].

Eksporditoetusi vähendatakse koguseliselt 21% ja eelarvest 36% kuueastatse (1995 – 2000) perioodi jooksul võrreldes perioodiga 1986-1990. Kaheldamatult on see abinõu riivanud Euroopa põllumajandust kõige rohkem, kuna järjest enam ja enam vähenevad võimalused põllumajandustoodete ekspordiks.

[1]Cairni Grupp koondab “ausalt kauplevaid riike”: siia kuuluvad Austraalia, Argentiina, Brasiilia, Kanada, Tśiili, Columbia, Fiji Saared, Ungari, Indoneesia, Malaisia, Uus-Meremaa, Filipiinid, Thai ja Uruguai.

[2] AMS (Aggregate Measure of Support): sünteetiline indikaator, mis väljendab ning võrdleb erinevaid toetuspoliitika vorme ja nende mõju tootmisele ning kaubandusele; AMS = (tootmise omahind - maailmahind) * toodangu kogus.

[3] Roheline kast koosneb abist, mis ei oma mõju kaubandusele või tootmisele: näiteks: uuringud, koolitus, looduskatastroofide toetused, jne); kollane kast sisaldab hinnatoetusi, mis omakorda otseselt mõjutavad tootmist ja kaubandust: seda abi peavad silmas vähendamise abinõud.

Leping sätestab, et kõik allakirjutanud riigid avavad kvoote kolmandatele riikidele, et kindlustada minimaalne juurdepääs turule. Igale tootegrupile kehtestati 3%-line kvoot ajavahemikuks 1986-1988, mis peab aastaks 2000 kasvama 5%-le. Erinevad tollid piiridel muudetakse ekvivalendi tariifideks: arenendud riikidele vähenevad nad 36% kuue aasta jooksul.

Uruguai lepingu põllumajanduslik aspekt andis võimaluse põllumajanduse integreerumiseks GATT-is, jättes siiski EU-le märkimisväärse võimaluse Ühist Põllumajanduspoliitikat suhteliselt sõltumatult edasi arendada. Arvestatakse Ühise Põllumajanduspoliitika kolme põhiprintsiibiga ning eesmärk tasakaalustada nõudlus ja tagavarad hiljuti osaliselt ka saavutati. Ühise Põllumajanduspoliitika arenemine GATT-i raamides väljendub aga siiski suurenenud liberaliseerimises. EU ning eriti laienenud EU manööverdamisruum saab olema tulevikus rohkem piiratud.

V.A.3. Laienenud Euroliit WTO raamides

Praeguseks ajaks on kõik laienemisläbirääkimise kandidaadid WTO liikmed. Rumeeniale on antud arengumaa staatus, mis võimaldab talle pikemat kohanemisperioodi Uruguai lepingus sätestatud tingimustega. Mõned meetmed olid raskesti aktsepteeritavad, seda eriti Ungarile ja Slovakkiale. Mõlemad riigid otsustasid oma AMS kalkulatsioonid rajada rahvuslikule valuuta baasile, mis toob kaasa võimalikud arenguraskused, kui inflatsioon nende riikides saavutab teatud kriitilise piiri. Poola ja Slovakkia on sellise riski välistanud, kuna nad on end ettenägelikult kindlustanud dollarile ja eküüle baseeruva arvestusega. Imporditollid on küll kasvustaadiumis, kuid jäävad alla EU tariifidele. Kesk- ja Ida-Euroopa maad on küll asunud toetama eksporti, kuid sellest abinõust on reeglina vähe kasu, kui eelarve on defitsiidis.

Idabloki maades rakendatavate abinõude kooskõlastamine EU abinõudega võib endast kujutada ohtu EU positsioonidele. Kaubanduse kulud nendes maades on peaaegu olematud kuid järgmistel WTO läbirääkimistel on nad põhiliseks kõneteemaks ning nende tollitariifid, mida enamikes riikides väljendatakse rahvuslikes valuutades, on madalamad Euroopa tariifidest. Praegu näitavad võimalike arengutendentside uuringud, et Kesk- ja ida-Euroopa maad saavad järgnevatel aastatel olema põllumajandustoodete eksportijad (vt. Ka VII peatükk). Laienenud Eluroliidu kaubandustingimused ei muutu ka suurema tootmispotentsiaali juures. Kõige enam ohustab liidu laienemine igasuguseid piire ületavaid eksporditoetusi: jägmise dekaadi keskel kohtab Euroliit suure tõenäosusega tootmisülejääke, kuid ei saa luba nende ekspordiks (ekspordi toetamiseks). Suure tõenäosusega saab ületoodang endast kujutama loomaliha, millele on maailmaturul jätkuv nõudmine.

Probleemide ületamiseks tuleb otsida lahendusi. Nii sätestab GATT-i artikkel XXIV-6, et EU laienemise korral saavad olema võimalikud uued GATT-i läbirääkimised. Laienemise arengukava saab suure tõenäosusega olema kooskõlas Uruguai vooru kokkuleppe lõpetamisega ja uute läbirääkimiste vooru avamisega. Seega saab võimalikuks Kesk- ja Ida-Euroopa põllumajandusprobleemide sidumine järgmisesse GATTI lepingusse.

Laienemine viib EU silmitsi raskustega sobitada järgmine Ühine Põllumajanduspoliitika WTO-ga. Võrreldes aga väljakutsega, mida kujutab endast Liidu laienemine ida suunas, on need raskused suhteliselt väikesed.

V. B. Ameerika põllumajanduspoliitika mõjud

Ameerika Kongress arutab regulaarselt põllumajanduspoliitika seadust, nn. Taluseadust. 1996. aasta aprillikuus vastu võetud Fair Act (Federal Agricultural Improvement and Reform) katab perioodi 1996-2002: see näitab Ameerika põllumajanduspoliitika tõelist arengut, mida ka tegelikkuses allutatakse eelarve piirangutele[1]. Kohustused osaleda muldade kaitsmise programmis ja maade sööti jätmisel vastukaaluks väljamaksetele on sel moel kõrvaldatud. Muldade konserveerimise programmis osalemine ja maade sööti jätmine põhinevad vabatahtlikkusel, vastukaaluks on ära jäetud puudujäägitoetused. Igasugune abi on sõltumatu tootmisest ning makstakse edaspidi ühekordsete toetustena vastavalt farmi suurusele.

Taoline Ameerika poliitika liberaliseerimine, mida talupidajad üldiselt tervitasid, ei jäta tulevikus mõju avaldamata maailmaturule. Maade sööti jätmise ja muldade kaitseprogrammides osalemise kohustuse ärajätmine viivad põllumajandusliku tootmise kasvule USA-s, samuti konkurentsivõime ja agressiivsuse kasvule maailmaturul. Põllumajanduse eksport tõusis juba aastal 1997 (üle biljoni dollari), mis vaid kinnitab uue arengusuuna efektiivsust. Uus toetuste süsteem saab tõenäoliselt kuuluma GATT-i rohelisse kasti, kuna ta ei mõjuta ei tootmist ega kaubandust. Sel juhul asub USA järgmistel WTO läbirääkimistl jõupositsioonidel, hääletades põllumajanduse toetamise vähendamise poolt.

V. C. Euroopa põllumajandus õõnestab kolmanda maailma põllumajandust

EL agraarpoliitika samuti nagu Ameerika poliitika areng ei jäta oma tagajärgi avaldamata kolmanda maailma põllumajanduse arengule. Tagavarade subsideeritud turustamine ei vii mitte ainult maailma-hindade langusele, vaid ka abaausale konkurentsile kohaliku toodanguga. Nii pole imestada, kui leiame Aafrika turgudel Euroopa loomaliha odavama hinnaga kui Aafrika enda oma; sarnase näite võib tuua subsideeritud Euroopa nisu kohta mida müüakse ligi veerand kohaliku toodangu hinnast odavamalt.

Vaatamata Euroopa enamsoodustuslepetele[2], on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel samasugused probleemid Euroopa põllumajandustoodete dumpinhindadel müümisega. See on üheks põhjuseks, miks idabloki maadel on raskusi oma toodangu müügiga Venemaa turul või oma ekspordikvootide kasutamisega.

Põllumajandus on majanduses esmatähtsal kohal nii Kesk- ja Ida-Euroopa maades kui lõunapoolsetes riikides. Põllumajandus tagab minimaalsed sissetulekud peredele ja on ainsaks piduriks kiirelt arenevale linnastumisele, mis tõsiselt ohustab mõnesid Aafrika, Aasia või Ameerika riike. Vähendades talupidajate võimalusi ning hoides hindu kunstlikult madalal, soodustab EU elanikkonna linnades elamist kuid ohustab samaaegselt mõnede valitsuste ja kohalike arengugruppide eesmärki jõuda hästitoimiva ja elujõulise põllumajanduseni ning maaelu arenguni.

Mõned inimesed väidavad, et kõik peabki nii olema ning et EU kohus on eksportida põllumajandussaadusi, et toita inimkonda. Eksperdid on seisukohal, et arenenud riikide põllumajandus pole lahendus toiduküllusele. Lahendus peitub tootmistulude paremas jagamises. Puudub mõte toota rohkem, kui kolmanda maailma elanikkonnal pole võimalik toitu osta. Maapiirkondades tuleb põllumajanduslikku tootmist hoopis soodustada, ülejäägid tuleb säilitada, et tagada talupidajate sissetulek, kuna vaid jätkuv nõudlus kindlustab kohalikku tootmist. Nälja vastu võitlemine ei tohiks põhineda alandatud hindadega toodangu väljaveol või vältimatul toiduabil, vaid tulude paremas jagamises ja kõige vaesemate riikide maksevõime parandamises; mille eeltingimus on säilitada nende turud.

[1] USA agraarpolitika läks 1997. Aastal maksma umbes 7 biljonit eküüd, võrreldes 20 biljoniga 80-ndate keskel.

[2] Need lepingud on sõlmitud Euroopa Liidu ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikide vahel toetamaks viimaste üleminekut turumajandusele. Nimetatud lepingud lähevad välja turu valdkonnast, kuna kaupade vaba liikumise klauslitele lisaks sisaldavad nad ka koostööd kultuuri ja poliitilisel tasandil, samuti kaubanduses.

[1] Need lepingud on sõlmitud Euroopa Liidu ja Kesk- ning Ida-Euroopa riikide vahel toetamaks viimaste üleminekut turumajandusele. Nimetatud lepingud lähevad välja turu valdkonnast, kuna kaupade vaba liikumise klauslitele lisaks sisaldavad nad ka koostööd kultuuri ja poliitilisel tasandil, samuti kaubanduses.

VI. Põllumajandus Kesk- ja Ida-Euroopa maades: Teel kriisist tervenemiseni

VI. A. Majanduslik kontekst

Kümnes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis elab ligikaudu 106 miljonit elanikku (see arv moodustab umbes 29% EU rahvastikust) ning nende riikide kogupindala on 1,1 miljonit km² (mis on 33% EU pindalast).
Esimestel poliitiliste ja majanduslike muutuste aastatel langesid Kesk- ja Ida-Euroopa maad oma arengus märgatavalt tagasi, aasta 1993 tähistas absoluutset madalseisu. Aastast 1994 hakkasid ilmnema esimesed paranemise tundemärgid, seda suuresti tänu erasektori kujunemisele ja märkimisväärsele edule – erasektor moodustab idabloki maade majandusest enam kui poole[1]. Kõikides Kesk- ja Ida-Euroopa maades on ilmnenud majanduskasvu tendents (keskmiselt 3,4% aastal 1994), seda suunda kinnitasid ka 1995. aasta majanduskasvu näitajad, mis keskmiselt ulatusid 5 kuni 7%-ni. Üldine pilt muidugi erineb riigiti: suurimat paranemist kogesid CEFTA riigid[2] samas, kui mõlemad balkanimaad (Rumeenia ja Bulgaaria) arenesid hiljem või mõnes aspektis üldse mitte. Täpsemalt seisis Bulgaaria aastal 1996 silmitsi tõsise majanduskriisiga, mida iseloomustas negatiivne majanduskasv –7,6%. See tendents on praeguseks küll vähenenud, kuid jääb ikkagi allapoole EU näitajaid. Kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigi majanduskasvu näitajad olid rekordilised aastal 1996 ning olid vastavalt 2,2% võrreldes EU 1,8%-ga.

Tervikuna analüüsides oli kümne Kesk- ja Ida-Euroopa riigi kogu rahvuslik siseprodukt ainult 3% Euroopa Liidu samast näitajast, ühe elaniku kohta ulatub SKP kuni 33%-ni EU keskmisest. Mitmeid aastakümneid kulub enne kui CEE maade SKP ühe elaniku kohta tõuseb üle 75% lävepaku, ( piir, mille ületamisel strukturaalabi pole enam ette nähtud). Elatustase on samuti madalam, kuna CEFTA riigid ning balkanimaad on vastavalt kolmandad ja viiendad ostujõu poolest EU standardite järgi. Heal järjel olevad riigid (Sloveenia ja Tšehhi Vabariik) on oma standardilt lähedased Kreekale.

Inflatsiooninäitajad jäid aastal 1996 kõrgeteks, võrreldes EU keskmiste (2,2%) näitajatega. Välja arvatud Tśehhi Vabariik ja Sloveenia, on kõikide Kesk ja Ida-Euroopa maade näitajad kõrgemad kui 10%: 21% Poolas, 20% kuni 25% Balti riikides, 110% Bulgaarias. On oluline silmas pidada, et Kesk- ja Ida-Euroopa maade majandusnäitajad on vaieldavad varimajanduse tõttu.

Tööpuudus suureneb, mis on riikliku tööstussektori erastamise tulemus. Olukord on muidugi riigiti erinev (4% Tšehhi Vabariigis, 13% Slovakkias, 15% Bulgaarias ja Poolas). Keskmiselt on Euroopa Liidu ja Kesk- ning Ida-Euroopa maade tööpuuduse tase sarnane (10 ja 11% vahel).

VI. B. Põllumajandus: Kesk- ja Ida-Euroopa maade võtmesektor

Põllumajandussektor on Kesk- ja Ida-Euroopa maades märkimisväärselt olulisemal kohal kui Euroopa Liidus, nii kasutatava pindala, ühe elaniku kohta tuleva siseriikliku koguprodukti kui ka tööhõive mõistes.

Põllumajanduslikult kasutatavad maa-alad katavad CEE maades 61 miljonit hektarit, mis moodustab 44% EU põllumajandusaladest. Liitumisjärgse EU põllumajandusalad saavad olema üle 200 miljoni hektari, millest 120 miljonit hektarit on haritav maa (s.o. 60% maast). Idabloki maade põllumajandus annab keskmiselt 8% SKP-st, võrreldes 2,5%-ga Euroliidu maades (s.o.8,2 miljonit inimest).

Nagu tavaliselt, peidavad keskmised arvud endas suuri lahknevusi. Nii on Tšehhi Vabariigis põllumajandusega hõivatud 6% aktiivsest elanikkonnast, võrreldes Rumeenia 35%-ga. Ka põllumajandusest tulenev osa siseriiklikus koguproduktis on neis riikides vastavalt 3 ja 20%. Need vähesed arvud viitavad võimalikele vigadele, mis võivad tekkida Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajanduse näitajaid üldistades. Me ei saa rääkida ainult ühest põllumajandusest CEE riikides, vaid rääkida tuleb ikkagi mitmest põllumajandusest.

Vastavalt eraldistest SKP-le võib eristada nelja gruppi, nagu näitab tabel 6.1[3].

Tabel. 6.1: Põllumajanduse osakaal Kesk- ja Ida-Euroopa maades aastal 1994.

Tśehhi Vabariik, Slovakkia ja Sloveenia on suhteliselt enam arenenud ja industrialiseeritud riigid, kus põllumajanduse osakaal on suhteliselt madal. Nemad on suurimad põllumajanduslike toiduainete importijad EU-st. Balti riikide majandus sõltub põllumajandusest rohkem, kuid nende klimaatilised tingimused on ka tunduvalt ebasoodsamad naabritega võrreldes. See selgitab ka asjaolu, et nende riikide eelistuseks on loomapidamine. Nemad on samuti suured põllumajandustoodete importijad EU-st. Poolas, Ungaris ja Bulgaarias on samuti põllumajandusel märkimisväärne osa majandusest, eriti pindalalt ja tööhõivelt. Need riigid esindavad liitujate gruppi, kelle tootmispotentsiaal on suurim. Enne aastat 1991 olid need riigid suured toiduimportijad EU-st, pärast seda jäi importijaks vaid Ungari. Rumeenia moodustab omaette grupi laia põllumajandussektoriga ja madala efektiivsusega põllumajandusega (seotud kõige rohkem tööstusliku tootjaga).

Pilt ühest ja ühtsest idablokist tuleb kõrvale heita. Mitmekesisust iseloomustab kõige paremini muljet avaldavalt lai põllumajandustoodete skaala, mis ulatub Vahemere viljadest (tubakas, puuviljad-juurviljad) Rumeenias ja Bulgaarias kuni teravilja, õlitaimede, looma- ja sealihani Poolas, Ungaris ning Tśehhi Vabariigis.

Kesk- ja Ida-Euroopa maadel on tõepoolest mitmeid eeliseid: traditsiooniline oskusteave, kogemustega ja oskustega tööjõud, põllumajanduslikku maad kohta kaks korda rohkem ühe elaniku kohta kui Euroopa Liidus (0,4 ha ühe elaniku kohta CEE maades, 0,21 ha vastavalt EU maades). Seetõttu ei saa põllumajanduse potentsiaali alahinnata. Võttes arvesse neid riike selle aastakümne algul tabanud põllumajanduskriisi, saakide kesisust (piirkonniti erinev) ja põudasid, tuleks idabloki maadel pöörata suuremat tähelepanu tootlikkusele.

VI.C. Põllumajandussektori ümberkujundamine

Alates sõjajärgsetest aastatest kuni 1980-ndateni on Kesk- ja Ida-Euroopa päritoluga taimsed ja loomsed toidusaadused olnud võrreldavad Euroopa Liidus toodetavatega, kuigi kogused võisid olla väiksemad. Pärast seda tootmine langes ja lääneriikide haare hakkas tugevnema.

Peale kommunistlike valitsuste kokkuvarisemist otsustasid Kesk- ja Ida-Euroopa maad turumajandusele ülemineku kasuks. Põllumajandus koges hindade liberaliseerimist ja riiklike toetuste vähenemist, isegi lõppemist. Selle tulemusena käis põllumajandus alla, mis oli riigiti erinev. Kriisi haripunktil 1994.aastal oli SKP võrreldes 1989 aastaga langenud poole võrra. Kriis ise avaldus järgmiste sümptomite näol:

Kuigi ei saa unustada kriisisituatsiooni ega raskeid ilmastikutingimusi, tuleb taolise tagasilanguse sügavamaid põhjusi ikkagi otsida idabloki maades endis.

[1] Peab meeles pidama, et idapoolsete riikide majandusnäitajad teeb vaieldavaks varimajanduse suur osakaal.

[2] Cefta (Central European Free Trade Agreement): see kokkulepe kehtestas vabamajanduse 1992.a. Visegradi grupi riikide vahel (Poola, Ungari, Tśehhi Vabariik, Slovakkia). Sloveenia ja Rumeenia ühinesid selle tsooniga. See kokkulepe kohaselt pidi tollibarjäärid likvideeriama 1.01.98.

[3] See klassifikatsioon põhineb järgmistel kriteeriumitel: põllumajanduse osa SKPs; mille eeesmärk pole võrrelda näiteks Poola ja Bulgaaria põllumajandust.

Toetus farmeritele oli varasematel aegadel suhteliselt tähtis, eriti tuntav oli see loomakasvatuses. Alates aastast 1989 saatis hindade liberaliseerimist tuntav põllumajanduslike lisatoetuste kokkutõmbamine. Sealt alates algas hindade tõus, peegeldades toodangu tegelikku maksumust. Tootmissisendi hinnad (jäädes kunstlikult väga madalaks) kasvasid kiiremini kui tootmise hind, sundides talupidajaid om toodangut vährndama 20 või 30%, sageli rohkemgi. Tabelid 6.2 ja 6.3 iseloomustavad seda nähtust järgmiselt:

Tabel 6.2: Mõnede taimsete produktide toodangu võrdlus %-des aastatel 1989st 1994ni.

(Allikas: European Commission (DG VI), 1995, Agricultural Situation and Prospects in the Central and Eastern European Countries)

(Allikas: European Commission (DG VI), 1995, Agricultural Situation and Prospects in the Central and Eastern European Countries) [ -: not-available]

Turumajandusele üleminekul kannatas vaieldamatult kõige rohkem loomakasvatus: lisatoetuste ärajätmine liha- ja piimatoodetele ühelt poolt ja COMECON-i sulgemine teiselt poolt moodustasid omalaadse kombineeritud efekti. Seetõttu praktiseerisid idablokimaad massilist karja hävitamist, liha müüdi mida pärast poole hinnaga EU turgudel. Ajavahemikus 1989 ja 1994, vähendasid CEFTA riigid looma- ja lambaliha tootmist vastavalt 33 ja 64%. Balti riigid, kes tavapäraselt olid varustanud Nõukogude Liidu turgu, vähendasid oma tootmist 50%.

Aastal 1994 olid tootmisnäitajad ikka veel allapoole muutuste-eelse perioodi näitajaid, välja arvatud Sloveenias ja Rumeenias. Seda näeme alljärgnevast graafikust (joonis 6.1).

Joonis 6.1: Tootmise areng Kesk- ja Ida-Euroopa maades aastatel 1989 ja 1994

(Allikas: European Commission (DG VI), 1995, Agricultural Situation and Prospects in the Central and Eastern European Countries)

Hinnatõusud palkades ei peegeldunud. Palkade külmutamine kombineeritult ametlike hindade likvideerimisega viis elanikkonna ostujõu tuntavalt alla. Seda oli järgmise etapina näha toiduainete, eriti liha tarbimise pealt. Toiduainetele langes tavaliste perekondade eelarvest 30 kuni 60%. Kõrged hinnad vähendasid kulutusi toiduainetele. Keskmiselt vähenes liha- ja suhkrutarbimine 10 kuni 20% ning piimatarbimine 20 kuni 30%.

Endise reźiimi ajal oli enamik idabloki maade majandeid riigimajandid - kolhoosid või sovhoosid, välja arvatud Poolas ja Sloveenias. Tõepoolest kuulus Poolas 80% põllumajandusest erakätesse, Sloveenias töötas 90% talupidamistest erasektorina. Ülejäänud Ksk- ja Ida-Euroopa maades on maareformi peamine eesmärk olnud reorganiseerida põllumajandus taas eraomandusel põhinevaks. Esialgu võisime jälgida dualistliku põllumajandussüsteemi kujunemist, kus ühelt poolt töötasid nõukogude perioodist pärit hiiglasuured majandid ninng teiselt poolt hulgaliselt pisikesi eraomandusel põhinevaid talupidamisi, mis olid orienteeritud toiduainete tootmisele. Selline kontrast väheneb pidevalt. On moodustatud talupidajate ühendusi ning ühistuid, mis omavad olulist rolli põllumajandustoodanguga varustamisel. Tabel 6.4 kujutab talupidamiste evolutsiooni.

	Kogu põllumajanduslik maa (%) – Keskmine suurus (ha)
	Kooperatiivid^a1989 1994				Riigimajandid^b1989 1994				Erafarmid^c1989 1994
Poola	4	335	4	400	19	3140	18	2000	77	6,6	78	6,7
Ungari	80	4179	55	1702	14	7138	7	1976	6	0,3	38	1,9
Tšehhi V.	61	2561	48	1430	38	6261	3	498	1	4,0	49	16,0
Slovakkia	68	2654	63	1665	26	5162	16	2455	6	0,3	13	1,0
Sloveenia	-	-	-	-	8	470	7	303	92	3,2	93	4,1
Rumeenia	61	2374	35	170	14	5001	14	2002	25	1,5	51	1,8
Bulgaaria	-	-	41	750	90	13000	40	1100	10	0,4	19	0,6
Leedu	-	-	35	450	91	2773	1	124	9	0,5	64	2,6
Läti	-	-	17	706	96	3000	2	547	4	0,5	81	5,8
Eesti	-	-	33	567	96	3500	-	-	4	0,5	67	2,1

Tabel 6.4: Areng Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusstruktuurides ajavahemikus 1989 - 1994 (Allikas: European Commission (DG VI), 1995, Agricultural Situation and Prospects in the Central and Eastern European Countries)

Tõenäoliselt oleks vale rääkida talupidajate ümberasumisest, kuid väiketalud on arvult kasvanud: tulenevalt tööstussektori ümberstruktureerimise ja –profileerimisega, on mõnedki endised töölised omandanud maatüki ja asunud seda harima. Seda protsessi pidurdavad tehniliste andmebaaside ebatäiuslikkus (maakatastri halb töökorraldus), õiguslikult ebakindel positsioon ning endiste omanike ja endiste suurfarmide funktsionäride surve. Ka tehingud maa vabaks ostuks-müügiks on veel takistatud, mõnedes riikides (erriti Ungari ja Rumeenia) on osa maad jäetud käibest kõrvale. Esineb juhuseid, kus maa tagastatakse isikutele kel pole vähimat kavatsust seda harima asuda, samal ajal kui osa maaharijaid harib maad ilma õigusliku aluseta. Viimaste puhul on arusaadav nende võimetus saada pangalaenu, kuna tagatiseks pankadele pole midagi pakkuda. Eelkirjeldatud raskused majanduse restruktureerimisega on omakorda põhjustanud tootmise languse.

Eelnenud perioodil toetasid riigipangad kolhooside ja sovhooside majandust kunstlikult, võimaldades neile madala intressiga laene. Kasvavad raskused (võlakoormad) ning tootmise madal efektiivsus põllumajandussektoris põhjustasid taolise pankadepoolse heategevuse lõpetamise ning laene anti vaid suurte laenuintressidega. Põllumajanduses napib seetõttu vahendeid, mis kahjustab selle moderniseerimise ja restruktureerimise protsessi.

Erastamis- ja demonopoliseerimisprotsessi käigus esinevad raskused on põhjustanud ka raskusi hinnapoliitikas. Talupidajad, eelõige väiketalupidajad, on kogenud suuri raskusi vahendite hankimiseks tootmise tarvis (masinad, seemned, väetised jne.). Nad peavad tegelema mitte-eksisteerivate ja/või iganenud tootmis- ja varustusstruktuuridega, mida kunagi kontrollis riik. Taoline desorganiseeritus tootmise-varustamise ahelas pole mitte ainult võimendanud tootmise langust vaid ka hõlbustanud välismaiste toiduainete maaletulekut, avades sel moel ukse konkureerivatele toodetele. Tänasel päeval on üsna tavaline, et leiame Sofia turult rohkem Taani sealiha või Prantsuse juustu kui Bulgaaria tooteid. Vaid Ungari on siin erandiks, kuid siingi on tasakaalu võimaldanud saavutada välisinvestorid.

[1] Ühise Põllumajanduspoliitika reform on vastutav teravilja- ja loomaliha tootmise vähenemise ning õlitaimede tootmise kasvu eest.

Pärast COMECONi (moodustas 60% põllumajandustoodetega kaubitsejatest) kokkuvarisemist 1990. aasta jaanuaris üritasid kesk- ja Ida-Euroopa maad laiendada kaubanduslikke sidemeid Lääne suunas ning peatselt sai EUst nende suurim kaubanduspartner. Kuigi oleks tulnud toetada CEE maid, oli EU tegelikkuses tänu mitmetele lepetele eelisolukorras. EU põllumajandustoodete bilanss liikus 1992. aasta defitsiidist (- 400 miljonit eküüd) välja alles 1993. ja 1994. aastal (vastavalt +600 ja +700 miljonit eküüd) Ainult Ungari säilitas EU-ga kaubeldes positiivse bilansi.

Nii Euroopa Liidu kui Kesk- ja Ida-Euroopa maad kannavad tekkinud olukorra pärast vastutust. Lääne põllumajandustooted avaldasid idapoolsetele tarbijatele muljet, soodustades importi EU-st CEE maadesse. Ajavahemikus 1992-1994 tõusis 10 Kesk- ja Ida-Euroopa maa import EU-st 40%. Kuna idabloki maad ei kasutanud ära kõiki oma võimalusi, viisid nende sisemised probleemid neid tootmise languseni, lisaks eksisteerisid veel kvaliteedi probleemid: Kesk-ja Ida-Euroopa maade kaupade kvaliteet ei vastanud EU-s kehtestatud nõuetele. Näiteks keelustas EU 1993.a. loomsete produktide impordi Kesk- ja Ida-Euroopa maadest seoses esinenud suu-ja-sõrataudi ning seapalaviku juhtumitega.

Kesk- ja Ida-Euroopa maades peetakse Liidu poolt esitatud keerulisi impordinõudeid ning liiga kõrgeid finantsgarantiisid, mis tuleb eksportijatel EU-le tagada, ülekohtuks. Nad taunivad ka asjaolu, et Komisjon otsustab ekspordi-impordi litsentside andmise üle ning süüdistavad, et eelistatakse EU firmasid. Samuti süüdistavad idabloki riigid Euroopa Liitu turu monopoliseerimises kuni Venemaani, mida põhjustavad EU sisesed eksporditoetused. Eelnimetatud põhjustel on tehtud jõupingutusi arendamaks kaubandust Venemaaga. Aastal 1992 oli 47% Kesk- ja Ida-Euroopa maade kaubandusest suunatud Euroopa Liitu, aastal 1994 oli see näitaja langenud 40%-le seoses ümberorienteerumisega Venemaa turgudele.

Kõik eelkirjeldatud probleemid sundisid Euroopa Liitu ja CEE maid lepinguid, kaasa arvatud Uruguai leping 1995. aastast, uuesti läbi arutama. Vahepeal olid EU liikmeiks saanud Soome, Rootsi ja Austria. Lepiti kokku suurendada kvoote 25% järgmise 25 aasta jooksul, kuigi praeguseks ei ole olnud positiivseid tulemusi märgata. Loomulikult on EU tootjate vastuseis ilmne, kuna küsimuse all on nende status quo.

Keskkonnale on kõige laastavamat mõju avaldanud suured riigi- ja kooperatiivsed majandid. Probleemid sarnanevad Euroopa Liidu omadele, kuna tegemist on põllumajanduse ühise vormiga – intensiivse põllumajandusega – mis kannab hävitustöö eest vastutust. Kuid üldiselt on ebaefektiivsete ja ülepaisutatud riiklike- ja kooperatiivsete suurfarmide süüd keskkonna saastamisel võimatu üle hinnata: maaparandust ja kuivendust teostati mõõdutundetult, mineraalväetisi kasutati üle elementaarsete normide (Poolas laotasid suurfarmid mineraalväetisi keskmiselt 270 kg/ha võrreldes erafarmides kasutatud 150 kg/ha); kütuse ülejääke tühjendati lihtsalt teepervele jne.

Ka hiljutisel põllumajanduse kriisiolukorral on olnud keskkonnale omad tagajärjed. Näiteks põhjustas vahendite nappus väetiste kasutamise vähenemist: nii vähenes Poola riigimajandites väetiste kasutamine 70%. Mõningate tööde, nagu näiteks rohumaaviljeluse hülgamine mõnedes piirkondades, viis igasuguste tööde lõpetamiseni neil aladel. Maade erastamise protsess on viinud talude struktuuri muudatusteni, nende ratsionaliseerimine võib toimuda vastu piirkonna ökoloogilisi huve ning võivad korduda lääne naabrite põllumajanduses tehtud vead. Praegusel laienemisele eelneval perioodil on rahvuslikel põllumajandustel tähtis roll konkurentsivõitluse ärahoidmisel.

Põllumajanduse kriisiolukord pakkus Kesk- ja Ida-Euroopa maadele ajaloolist võimalust juhtida oma põllumajandus säästliku arengu teele, kuid üha enam on ilmnenud, et praegu idabloki maades viljeldav põllumajanduspoliitika on saanud inspiratsiooni Ühisest Põllumajanduspoliitikast, soodustades tootmist, konkurentsi ja sotsiaalsete ning ökoloogiliste probleemide eiramist.

VI. D. Põllumajandustoetused

Enamustes idabloki riikides on majandusmehanismide muutumise kaootilisel ajal rakendatud toetustele põhinevat põllumajanduspoliitikat. Mõned riigid (Tšehhi Vabariik ja eriti Slovakkia) on toetanud vähemsoodsate alade arengut.

Meetmed, mida Kesk- ja Ida-Euroopa maad rakendavad, erinevad riigiti, kuid valdav on Ühise Põllumajanduspoliitika mudeli kasutamine. Näiteks Visegardi grupi puhul järgnesid hindade liberaliseerimisele kõrgendatud turukaitsemeetmed ja mitmed toetusmehanismid (vahelesekkumine, eksporditoetused, piiride kaitse jne.). Ungari näiteks võttis vastu seaduse põllumajandusliku turu reguleerimiseks, mille eesmärk oli takistada oluliste hindade varieerumist. Eristada võib kahte tüüpi turge: vaba turg ja reguleeritud turg. Nii kuuluvad nisu, sea- ja loomaliha reguleeritud turule: tootjatele on garanteeritud teatav hinnatase ning nende toetamiseks võib kasutada vahelesekkumise poliitikat. Tšehhi Vabariigis arutati uut põllumajandusliku turu mehanismi 1997. aasta juulikuus, millest tulenevalt kavatsetakse suurendada riigi vahelesekkumist, asutada varude kontrollimehanism (näiteks kvoodid) ning tugevdada kontrolli piiridel. Rumeenias vähendatakse toetusi saneeritud laenudele. Bulgaaria uus valitsus on otsustanud liberaliseerida põllumajandustoodete hinnad ja kaubandus ning likvideerida ekspordikeelud. Leedu ja Sloveenia otsustasid teraviljade, loomaliha ja piimatodete garanteeritud hindade kasuks, Läti on teisalt osutanud suuremat tähelepanu piiri kaitsmisele. Vaid Eesti ainsa riigina ei ole subsideerinud põllumajanduslikku tootmist ega kasutanud majanduse kaitsmiseks tollitariife. Kuid pärast pikki debatte, mis viisid Eesti valitsuse tagasiastumiseni, hakkab tunduma, et imporditollid põllumajandustoodetele siiski kehtestatakse ning kõne all on olnud ka toetused teraviljakasvatusele.

Üldiselt on toetuste tase ühe tootja kohta väiksem kui Euroopa Liidus, kuid ajavahemikus 1992-1994 tõusis see märgatavalt, eriti Ungaris, kus PSE tase aastatel 1992-1994 kahekordistus (vt. tabel 6.5). Teraviljade kõrge turuhind aastatel 1995 ja 1996 kõrvaldas vajaduse toetada seda valdkonda, mis piiras veidi PSE tõusu. Sloveenia oli ja on jäänud riigiks, kus on kõrgeimad põllumajanduse toetusmäärad talupidajaile, mis põhjustab probleeme suhetes ülejäänud CEFTA[1] riikidega.

Tabel 6.5: Kolmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis tõusnud toetused põllumajanduslikule tootmisele (PSE) ajavahemikus 1986-1995
(Allikas: East Europe Agriculture and Food, 1997)

1994. aastal oli hinnatase CEE maades üldjoontes madalam kui EU riikides (ligi 90%), kuid samas võisid mõned hinnad olla ka kõrgemad kui EUs või isegi maailmas (vt.Tabel 6.6). Põllumajanduse ülemise sektori (töötlev tööstus, varumine) ebaefektiivsus ja ebatootlikkus viisid hindade tõusule, mis omakorda põhjustas konkurentsivõime languse ja ekspordivõimaluste kahanemise[2]. Säilitava ja ladustava haru toetamine on omakorda hindu tunduvalt kergitanud. Aastal 1996 tõusid hinnad Poolas ja Eestis vastavalt 23 ja 28%. Tulevikus väheneb hinnataseme vahe Euroopa ja Kesk- ja Ida-Euroopa maaade vahel veelgi. Seda inflatsiooni arvel CEE maades ühelt poolt ja kavandatavate hindade piiramise arvel EU-s teiselt poolt.

Euroliit kardab suuri hinnatoetusi, kuna see võib panna piiri tarbimise kasvule ning vähendada agrotööstuste konkurentsivõimet nii kodumaisel kui rahvusvahelisel turul. Kõrged hinnad viiksid ka tootmise kasvuni, mis omakorda põhjustaks konkurentsi EU toodetega. Tulevikuperspektiiviga tehtud uurimus aastast 1995 “Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajanduse olukord ja väljavaated” (Agricultural Situation and Prospects in the Central and Eastern Europe”) mõjus selles mõttes Europpa Liidule julgustavalt (vt. VII peatükk).

Abinõu	Maksiaalne lisatoetus aastas (eküüdes)
Aasta saagi määramine CMOs	181,1 hektari kohta
Rohumaade laiendamine	301,9 hektari kohta
Ohustatud liikide aretamine	120,8 per LU
Pikaajaline tagasitõmbumine	724,5 hektari kohta
Koolitus	3019 isiku kohta, kes osaleb koolitusel

Riik	Põllumajandustoodang (%SKP-st)	Põllumajandusmaa (% kogupindalast)	Tööhõive põllumajanduses (% tööhõivest)
Tšehhi Vabariik Slovakkia Sloveenia	3,3 5,8 4,9	54 49 43	5,6 8,4 10,7
Leedu Läti Eesti	11,6 10,6 10.4	54 39 31	22,4 18,4 8,2
Poola Ungari Bulgaaria	6,3 6,3 10,0	59 66 55	25,6 10,1 21,2
Rumeenia	20,2	62	35,2
10 Kesk- ja Ida-Euroopa maad	7,8	56	26,7
Euroopa Liit	2,5	43	5,7

	Teraviljad%	Õlitaim ed%	Suhkrupeet%
Kesk ja Ida-Euroopa maad	- 16,5	- 20,4	- 31,8
EU maad[1]	- 9,1	+ 7,4	- 3

	Loomad%	Lehmad%	Lambad%	Sead%	Linnud%
Kesk- ja Ida-Euroopa maad	- 38,3	- 23,4	- 43,4	- 27,6	- 39,5
EU maad³⁷	- 8,3	- 6,6	- 3,6	+ 8,9	-

	% PSE 1986	% PSE 1992	% PSE 1994	% PSE 1996
Tšehhi V.	68,7	28,1	19,6	10,0
Ungari	45,8	10’9	20’3	22,0
Poola	43’4	13,7	20,6	28,0
EU	-	-	-	49,0

	Nisu		Mais		Piim	Loomaliha	Sealiha	Linnuliha
	% EU	% M	% EU	% M	% EU	% EU	% EU	% EU
Poola	73	104	-	-	33	40	103	88
Ungari	56	80	52	97	70	52	98	77
Tśehhi V.	66	94	72	135	54	59	94	68
Slovakkia	63	89	67	126	52	50	88	74
Sloveenia	131	186	89	166	92	80	134	81
Rumeenia	60	86	54	101	57	-	-	-
Bulgaaria	40	57	51	196	36	24	53	44
Leedu	45	64	-	-	21	22	81	-
Läti

Keskkonnajuht 2/2000

Seminari materjal:

"Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika keskkonnamõju" Eesti Rohelise Liikumise koostööprojekt Ungari, Poola, Tšehhi, Slovaki ja Sloveenia ühiskondlike keskkonnakaitseorganisatsioonidega

V. Euroopa põllumajandus rahvusvahelisel areenil

"Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika keskkonnamõju"

Eesti Rohelise Liikumise koostööprojekt Ungari, Poola, Tšehhi, Slovaki ja Sloveenia
ühiskondlike keskkonnakaitseorganisatsioonidega