|
Ristimetsade kaardistamine Lõuna-Eestis |
|
Liis Keerberg, Marju Torp-Kõivupuu
Ristipuud või ristipuudesalud maastikul ning nende saatus aktiivse metsamajanduse ja teedelaienduste, kuid kahjuks ka ebaseaduslike raiete käigus, on teema, mis käesoleva aasta maikuust on ka meedias rohkem või vähem kõneainet pakkunud.
Pühad metsatukad (pühad hiied) ja pühad (põlis)puud on osa meie rikkalikust pärandkultuurist. Siitilmast lahkunule mälestusristi lõikamine okas- või lehtpuusse on osa põlisest omanäolisest kohalikust matusekombestikust, milles on säilunud ürgvanad maailma eri rahvaste juures üldlevinud arusaamad siirdhingest ja puust kui hinge ühest võimalikust asupaigast.
29. augustil 2005 toimus Eesti Rohelise Liikumise (ERL) algatusel Räpina külje all Ristipalos Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) kaguregiooni kontoris ristimetsade kaitse planeerimise ümarlaud. Kokku tuli päris palju rahvast Muinsuskaitseametist, Põlva- ja Võrumaa Omavalitsusliitudest, Põlvamaa Keskkonnateenistusest, Maavalla Kojast ja RMK-st. Koos said läbi arutatud ristimetsade kaitse planeerimise ja välitöödega seonduvad küsimused - kuidas üldse on ristimetsi võimalik kaitsta, mida välitöödel silmas pidada jms. Ettevõtmist peeti igati vajalikuks ja sügise poole, pärast kaardistamistööde lõppu, on kavas järgmine kokkusaamine, kus tehakse algust kaitsemeetmete väljatöötamisega.
Välitööde esimene etapp kestis viis päeva. Sõitsime läbi ligi 60 varem teadaolevat ja kaardistamise käigus kätte juhatatud paigast. Arvuliselt on välitööde päevikus kirjas 42 kohta üksikute ristipuudega ja 18 metsatukka. Lähiajal on plaanis sõita läbi ka Võnnu ja Taevaskoja, samuti Räpina kant, kust üksikuid teateid on küll olnud, kuid süstemaatilist kontrollivat kogumist pole veel läbi viidud. Suuremad metsatukad, kus ristipuid leidus, olid Harglas, Tartu-Põlva ja Põlva-Võru maanteel (allesjäänud osa Rosma metsast), Põlgaste-Kanepi, Rõuge-Sänna teel, Lasva kandis ja Uue-Antsla - Sõmerpalu teel. Tartu-Põlva maanteel avastasime ka ühe värske raielangi, kus kolm vana ristimändi alles jäetud. RMK ja Keskkonnainspektsiooni abiga tuvastasime kinnistu andmed, maaomaniku isiku ja raide teinud firma. Selgus, et ristipuud olid teadlikult langile alles jäetud. Samal põhjusel oli ka suurem osa kinnistust jäetud väidetavalt raiumata (ka langist vasakule tee äärde jäi hulk ristipuid). Raiet läbi viinud Stora Enso Lõuna-Eesti piirkonna töödejuhataja sõnul võtsid nad eeskujuks Rosma juhtumi. See on hea näide sotsiaalse kontrolli toimivusest ja praegusel hetkel, kus ristimetsi ei kaitse omaette väärtusena ükski õigusnorm, on see eriti vajalik.
Tavaõiguse kohaselt elav inimene kätt ristipuu vastu ei tõsta. Nõukogude perioodil oli osa suuremaid ristipuid võetud looduskaitse alla. Saru ristimetsa kaitse alla võtmist kavandasid kohalik metsaülem Enno Koemets ja aktiivne looduskaitsja Vello Denks, kuid paraku jäi see ainult tänuväärseks ideeks. Kuigi looduskaitsealuse põlispuu staatuses on tänini jätkuvalt näiteks Rõuge kirikukihelkonna Mustahamba ristitamm ja Korgõmäe ristipedajas, on tunduvalt enam neid põliseid pühapuid ja aktiivse kombekäitumisega seotud ristimetsatukki, mis vääriksid kaitsealuse staatust.
Kui Räägu lugejal on infot mõne kasvava või juba kadunud ristipuu või metsatuka asukoha kohta, kirjutage aadressil
E-post on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sees
või Tiigi 8-24, Tartu.
PS: Et ristipuude ja metsade traditsioon on omane peamiselt Lõuna-Eestile, siis soovitame teistes ilmakaartes elavatel ERLi liikmetel külastada võrguaadressi http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr27/torp.htm, kust saab selle huvitava kombe kohta põhjalikumat teavet.
|
