Liis Truubon

Selle aasta 18-22. juulil toimus Harjumaal Jõelähtme vallas Rammu saarel Eesti Rohelise Liikumise (ERL) talgulaager, mille eesmärgiks oli ühendada ERLi liikmeid läbi matkamise ja talgutöö.

Laager algas esmaspäeval, mil osavõtjad tulid rongiga Lagedi jaama, kust alustasime oma rattasõitu Kaberneeme suunas. Sõidust väikest puhkepausi tehes uudistasime Saha kabelit, Maardu mõisa ning vaatasime ringi Kostivere karstialal, kus pidasime ka lõunapausi, et veidi keha kinnitada. Edasi ootas meid juba giid Rebala Muinsuskaitseala muuseumis, kes rääkis kaitseala ajaloost ning muuseumi praegusest olukorrast.

Järgmiseks külastuspaigaks olime valinud Jõelähtme kiriku, kus kirikuõpetaja tutvustas hoonet ennast ning rääkis piirkonnaga seonduvaid legende. Sealt sõitsime edasi Jägala joale, Linnamäe hüdroelektrijaama juurde ning seejärel läbi metsa Kaberneeme. Seadnud ennast sisse Kaberneeme raamatukogus, kuulasime Harjumaa Keskkonnateenistuse töötaja Andres Järve ülevaadet Kolga lahe maastikukaitsealast. Edasi kulges õhtu juba söögitegemise ja niisama jutuajamise vormis.

Teisipäeva hommikul istusime taas sadulasse ning sõitsime paduvihmaga võideldes (kaotuseks üks digikaamera) väikesesse Neeme sadamasse, kust väljus meie paat Rammu saarele. Olles jätnud rattad turvalisse kohta, jäime kohalikus kõrtsis ootama vihmasaju nõrgenemist. Õnneks taanduski see päris ruttu ning peagi jõudsimegi pärast nauditavat pooletunnist meresõitu kauaoodatud saarele.

Olles end oma pampudega sisse seadnud, toimkonnad jaotanud ja lõunat söönud, alustasime talgutööga - vana sadamakoha taastamisega. Töö seisnes põhiliselt palkide paikapanemisega ning kividega kindlustamisest. Õhtuks oli juba silmaga märgatav osa tehtud. Kahjuks ei saanud läbi ka ilma õnnetuseta - ühel talgulisel jäi suures töötuhinas näpp kivi vahele ning õnnetu vigastatu tuli toimetada linna traumapunkti. Teised jätkasid töötamist kuni õhtusöögini ning peale seda õppisime kohaletulnuid paremini tundma, rääkisime õiglasest kaubandusest, säästvast tarbimisest, autovabast päevast ja inimeste tarbimis- ning käitumisviisidest. Õhtu lõpetasime saunaskäigu ja meres ujumisega.

Kolmapäeval lõunastasime koos Tallinna Ülikooli Ökoloogia Instituudi teaduritega, kes sattusid samal nädalal tegema oma uuringuid Kolga lahe maatikukaitsealal. Dots. Urve Ratas rääkis meile saare maastikust ning sellest, kuidas nad Kolga lahe saari viimase ligi 15 aasta jooksul uurinud on.

Saarel on kaks päevamärki, millest kõrgema tipus matka ajal ka käisime. Majakast avaneb suurepärane vaade saare surnuaiale, Muuga sadamale ning ümbruskonnas olevatele teistele saartele. Ühtlasi võtsime matkale minnes kaasa ka prügikotid, et korjata ära randa uhutud või eelnevate külastajate poolt mahajäetud prahti, millest enamuse moodustasid plastmasspudelid.

Neljapäeval töötasime veel veidi sadamakoha juures ning mandrile jõudes suundusime taas Kaberneeme poole, kus oli ootamas vendade Johansonide kontsert.

Reede hommikul tegime talgulaagrist kokkuvõtte ning rääkisime, mida võiks edaspidi ERLi liikmetele korraldada. Pakuti välja, et samalaadne talgulaager võiks saada kindlasti traditsiooniks igal suvel. Pakuti välja mõte, et mõni paik Eestimaal (näiteks seesama Rammu saar) oleks koht, kuhu ERL liikmed igal aastal lihtsalt kogunevad, et väljavalitud koha jaoks taas midagi kasulikku ära teha. Lisaks eelpool mainitule võiks olla lühemad talgumatkad igal aastaajal, ekskursioone, jutu/pildivõistlusi jms.

Kui kokkuvõtted tehtud, võtsime suuna pealinna poole. Sõit kujunes pooleldi võitluseks vihmaga ning seega ei külastanud me ka reedesel päeval alguses päevakavas olnud vaatamisväärsusi. Aga selleks ajaks oli ka juba palju nähtud ja reedeks plaanitud kohtade külastused jäid järgmiseks korraks!!!

Suured tänud Anija Metskonna metsaülemale Ilmar Sirkasele, kunagisele Rammu saare elanikule Harald Klamasele, Jõelähtme kirikuõpetaja Margus Kirjale, Raimo Kägule, Jõelähtme vallavalitsusele ning kõigile osavõtjatele, tänu kellele talgulaager teoks sai! Rammu saare talgulaagrit toetas ka Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Kõik, kes soovivad edaspidi ERLl matkade, talgute, mõtteõhtute jms korraldamisel kaasa aidata, andke endast märku e-posti aadressil E-post on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sees või telefonil 5221112!

Elu Rammu saarel

Rammu saar asub Harjumaa põhjarannikul Kaberneeme ja Neeme rannast umbes kuue km kaugusel, olles seega tormide ja tuulte meelevallas. Eemalt vaadates paistab saar kaugel veteväljal kõrge laia seljakuna, justnagu suur ja pikk mereelukas. Seljaku kõrgemal kohal asus kunagi küla, mille kohal annab merepinnast mõõta vaevalt kolm meetrit. Saare keskmine kõrgus on aga vaid ligi kaks meetrit. Rammu saar on huvitav oma väikeste järvede ja Põhja-Eesti suurima rannaniidu poolest. Saare suurus on vaevalt kaks ruutkilomeetrit, mis teeb sellest ühe väiksema saare Harjumaa rannikul, kus inimesed aastasadu elanud. Elanike peamiseks elatusallikas oli meri, millel püüti kala ja peeti hülgejahti, kuid arvatavasti tehti tegemist ka salakaubaveoga.

Jõukus tuli saarele 1851. aasta aprillikuus, kui Allusaare juurest leiti lõpnud vaal. Loom pukseeriti kahe purjepaadi vahel Tallinna ja näidati raha eest rahvale. Mõni päev hiljem tulid Tallinna loodusteadlased Baer ja Middendorff ning ostsid vaala Peterburi Teaduste Akadeemiale. Kalurid teenisid umbes 850 rubla.

Igal kaluriperel oli oma paadilauter. Rammu saare omapära oli see, et paadid oli vaja alati maale tõmmata, sest vastasel korral võisid need kergesti tormi kätte jääda. Kalapüügiga oli ametis kogu pere, mõnikord varavalgest hilisõhtuni ja isegi öösel. Lapsed olid jõudumööda ametis nii merel kui kuival maal. Vanemad inimesed aitasid maal püüniseid korrastada, kalu suitsetada ja müügiks pakkida. Soolatud, kuivatud ja suitsetatud kalad müüdi või vahetati maameestega teravilja, kartulite ning muu vajaliku vastu. Elusat kala müüdi ka sumplaevadele või viidi paatidega linna. Sealt osteti vastukaubana majapidamiseks vajalikku. Kui oldi Soome rannal jahil, müüdi hülgerasv ja nahad soomlastele, kuid hülgerasva kasutati ka hoonete ja paatide värvimisel soojendatud värnitsa asemel. Kalade vastu vahetatud vilja jahvatati kodus.

Põllumaa saarel puudus. Hoonete ümber oli vaid väike kartuli- ja köögiviljamaa. Kõrbenud liivalagendikul olid igal kaluriperel väiksed heina- ja karjamaalapikesed, mis pidid toitma pere lehma, kolme-nelja lammast ja mõnd üksikut kodukitse. Heina käidi lisaks tegemas ka mandril. Kuid saarele tehti juurde ka uudismaad: rannast koguti mereadru ja veeti käsivankriga kohale ning laotati paksu kihina liivale. Mõne aasta pärast adru mädanes ja nii saadi hea viljakas huumusmuld, millest „kasvatati” põllumaale vähehaaval lisa. Et tõusev merevesi maalt viljakat kihti ära ei uhuks, laoti mere poole ette umbes poole meetri kõrgused kiviaiad. Mereadrukompostiga väetati ka heina- ja karjamaad. Seevastu kartuli- ja juurviljapõldu väetati laudasõnnikuga, sest ulgumere adru annab kartulile ebameeldiva kõrvalmaitse.

Vähest põllulappi künti puuatradega, mille ette rakendati kakskolm inimest. Ka kõik veod tehti kohapeal meisterdatud käsivankritega, kuna hobuseid saarel ei olnud. Kui hädapärast veolooma vaja läks, toodi see paadiga mandrilt.

Saarerahvas pidas pühapäevi väga oluliseks. Iga pühapäeva hommikul seati paadid korda, riietuti puhtalt ja sõideti mandrile kirikusse. Enne viimast sõda elas Rammul 22 peret. Asundus likvideeriti NSVL karmide seadustega.

Lõplikult sai saareelanikele saatuslikuks 1952. aasta 20.september, kui piirivalvelt ja kolhoosi esimehelt tuli ähvardav käsk - saar peab kolme päeva jooksul tühi olema, loomade ja inimeste edasine saatus ei huvitanud kedagi. Kohalikke elanikke enam tagasi ei lubatud. Saarele jäänud varad pakkusid aga kohe kindlasti huvi uusasunikele...

1992.aastal algas saarel uus ajajärk, kui Harald Klamas ehitas esimese uue maja ja hiljem ka sauna. 1995.aastal peeti Jõelähtme kirikus ja Neeme külas Rammu saare asustamise 280. aasta juubelit. Üritusel osales üle 300 Klamaste ja Lambotite suguvõsa järeltulijat. Jõelähtme kirikuaed oli kui erinevate rahvuse paabel - kuulda võis nii rootsi, soome, inglise kui ka kodust rannakeelset juttu. Nüüdseks on saar avatud nii kunagistele elanikele kui ka nende järeltulevale põlvele.

Neil, kel soovi Kolga lahe väikesaarte kohta rohkem teadmisi saada, soovitan raamatut “Alasti maailm. Kolga lahe saared” (toim. Tiina Peil)