Maie Kiisel

Kui juhtun inimestega vestlema jäätmete eraldikogumise teemadel, siis vastatakse mulle tihti stamplausega: „Kõigepealt looge mulle selleks vastavad tingimused, mis sorteerimisest siin enne rääkida saab!“

Käesoleval aastal on nende tingimuste loomisega aktiivselt tegeldud, sest jõustusid mitmed uued seadused, seehulgas jäätme- ja pakendiseadus. Kui varem said tarbijad taaskasutusele suunata peamiselt vanapaberit ja klaasistplastist taarat, siis uued tootjatele kehtestatud nõuded soodustavad paljude turustatud esemete kasutusjärgset tagasikogumist - nii pakendite kui ka nt elektroonikajäätmete ja vana mööbli tagasikogumine ning utiliseerimine peab edaspidi toimuma tootjate kulul. Selle hõlbustamiseks soodustatakse jäätmete tagastamist neid kaupadena turule toonud tootjatele, näiteks rakendatakse pandisüsteemi võimalusi.

Kodusesse olmejäätmete prügikasti vaadates näeme, et peamine tekkiv jäätmekogus koosneb erinevatest pakenditest, Eesti Taaskasutusorganisatsiooni andmetel on neid seal mahuliselt isegi kuni 60%, millest omakorda 60% on kasutatud toiduainete säilitamiseks. Pakend on jääde, mille teket ei ole praktiliselt võimalik vältida, ka turul käies tuleb meil muretsetud toiduained kuidagi pakendada. Samas on pakendeid võimalik erineval moel uuesti kasutada, olgu või energia tootmiseks. Kohustus oma pakendeid tagasi koguda paneb ka tootja mõtlema, milliseid materjale ta oma toodete pakendamiseks kasutab.

Kui iga tootja hakkaks eraviisiliselt oma pakendeid turult tagasi koguma, muutuks see tarbijale liiga keeruliseks ja majanduslikult mõttetuks. Pakendite tagasikogumiseks ja nende üle arve pidamiseks liituvad tootjad ja turustajad neid ühendavatesse pakendiorganisatsioonidesse, mis korraldavad pakendite tagasikogumise tarbija jaoks ühtsetel alustel. Nii jõuab tulevikus looduskeskkonda risustama oluliselt vähem prügi, rakenduvad tagasikogumissüsteemid aga aitavad kaasa ressursside taaskasutusele.

Eestis oleme seni harjunud jäätmeid eraldi koguma materjali liigi järgi, nt vanapaber, klaas, ohtlikud jäätmed, kile jne. Seetõttu võib olla harjumatu alustada jäätmete eraldikogumist selle järgi, kas materjal on pakend või mitte pakend. Pakendid on kõik ju erinevast materjalist, seetõttu tundub meelevaldne neid kõiki ühte kasti panna. Kuidas neid siis sisuliselt teistest jäätmetest eraldi koguda ja mida nendega edasi teha? Kuna Eestis tegutseb mitu pakendiorganisatsiooni, püüan Räägu lugejatele anda ülevaate nende poolt tarbijatele pakutavatest võimalustest.

Mille alusel pakendit  tagastada?

Pakendid on tavatarbija mõistes jaotatud kaheks - ühed, mille tagasikogumise soodustamiseks on rakendatud rahaline pandisüsteem ja teised, mida saab tootjale lihtsalt tasuta tagastada. Eestis tagastatakse tootjatele pandisüsteemi abil erinevaid joogipakendeid  tarbijat motiveerib tühjaksjoodud klaas- või plastpudelit ning metallpurki tagastama eelkõige rahasumma, mis oli algselt tootele poes juurde arvestatud ning mis pakendi tagastamisel välja makstakse. Pandi abil tagastatud klaaspudelid lähevad reeglina uuesti ringlusesse, ühekordsed klaas-, plast- ja metallpakendid töödeldakse aga ümber mitmesugusteks materjalideks. Pandirahaga pakendeid eristab teistest pakenditest vastav märge, kuhu on ära märgitud ka pandiraha suurus.

Ülejäänud pakendid, sh joogipakendid, mis ei kuulu pandiraha süsteemi (nt kangete alkoholide pudelid) saab tasuta üle anda spetsiaalsetesse pakendite kogumise konteineritesse, mida võib leida üle Eesti. Neisse konteineritesse saab üle anda nt ketšupipudeleid, jogurtitopse, klaaspurke, kilekotte, paberpakendeid jpm. Ka pandirahata pakenditelt võib leida tagasikogumist tähistava märgise, kuid see pole tootjatele esialgu  kohustuslik.

Pandirahaga pakendid

Pandirahaga joogipakendite tagasikogumine toimub Eestis müügikohtade (kauplused, hotellid jt kohad, kus müüakse jooke) juures ja taarapunktides. Plastist, klaasist ja metallist joogipakendi tagastamise eest saab 50 senti (kuni pooleliitrine pudel või purk), suuremate pakendite puhul ühe krooni.

Pandirahaga pakendite tagasikogumist  korraldab Eestis OÜ Eesti Pandipakend, kellele sekundeerib marginaalse turuosaga MTÜ Eesti Pakendiringlus, kes on hetkel pandirahaga pakendite osas keskkonnaministeeriumi poolt  akrediteerimata.

Eesti Pandipakend

Eesti Pandipakendi süsteemi kuuluv joogipakend on tagastatav praktiliselt igal pool, kus müüakse jooke, kuigi osad kauplused on pakendite tagasiostmise kohustuse suunanud edasi lähedalasuvale taarapunktile. Pandipakendi märgistusega pakendit ei pea tagastama samasse müügikohta, kust see on ostetud. Selveri, ETK ja Prisma kettidesse kuuluvates kauplustes on Eesti Pandipakend lahendanud pakendite tagasikogumise vastavate masinate abil. Lisaks 26-le taaraautomaadile on Eesti Pandipakendiga liitunud 1290 pakendite tagasivõtuga tegelevat punkti, tulevikus plaanitakse tõsta automaatvastuvõtu osakaalu. Eesti Pandipakend OÜ PR- ja turundusjuhi Birgit Tolmanni sõnul on mujal Euroopas pakendite tagasivõtmine kauplustes loomulik klienditeeninduse osa. Vähehaaval hakkab see mõtteviis ka Eesti kaupmeheni jõudma.

Eesti Pakendiringlus

MTÜ Eesti Pakendiringlus korraldab üksikute tootjate pandirahaga pakendite tagasikogumist. MTÜ Eesti Pakendiringluse märgistusega pakendeid saab tagastada ainult samasse poodi, kust antud toode osteti või kus müüakse sama märgistusega tooteid. Ka ostetakse sellesse skeemi kuuluvaid pakendeid tagasi taarapunktides. MTÜ Eesti Pakendiringluse skeemi elujõulisus sõltub akrediteeringu saamisest, see selgub MTÜ Eesti Pakendiringluse projektijuhi Andres Siplase sõnul käesoleva aasta jooksul.

Nõuded tagastatavale pakendile on mõlemal organisatsioonil üldjoontes sarnased  pakend ei pea olema pestud, kuid võiks soovituslikult siiski puhas olla, kindlasti ei tohi pakendi sees olla prahti.

Eesti Pandipakendi märgistusega pakendite puhul tuleb siiski järgida, et pakendid oleksid terved, mitte kokku muljutud ning et pandimärgise etikett (sh ribakood) oleks terve, loetav ja nähtav. Klaaspakendil ei tohi korki olla, plastpakendile võib kork jääda, kuid see ei pea sinna jääma.

MTÜ Eesti Pakendiringluse projektijuhi Andres Siplase sõnul peavad nende märgistusega joogipakendid olema terved, kuid võivad olla kokku muljutud (plast- ja metallpakend), ka ei pea silt olema perfektne - piisab sellest, kui tagastatavalt pakendilt on näha, et tegemist on tootega, mis kuulub Pakendiringlusega ühinenud tootjate hulka.

Pakendiorganisatsioonid peavad tagama, et vähemalt 60% turule lastud joogipakendeist taas- või korduvkasutataks. Kaupmeeste Liidu liikmetel põhinev Eesti Pandipakend korjab tootjatelt tagatisraha igale turule toodud pakendi eest, Taaraliidu liikmetel põhinev MTÜ Pakendiringlus iga kokkukogutud pakendi eest.

1. oktoobrist kannavad kõik kauplustes müüdavad joogipakendid pandimärgistust. Kui tarbijal on kodus veel vanu joogipakendeid, mis seda ei kanna, siis neid enam pandiraha eest tagastada  ei saa. Küll on neid võimalik üle anda pandirahata pakendite tagasikogumise konteineritesse.

Tagatisrahata pakendid

Ka tagatisrahata pakendite kokkukogumist korraldavad kaks pakendiorganisatsiooni, mis on pakendijäätmete kokkukogumise tellinud erinevatelt jäätmekäitlejatelt teenust ostes. Tagatisrahata pakendite tagasikogumine toimub avalike kogumiskonteinerite abil, mis asuvad suuremate kaupluste juures või aktiivse kasutusega avalikes kohtades (nt suurte kortermajade gruppide juures). Pakendiorganisatsioonidel on kohustus endaga liitunud organisatsioonide poolt turule paisatavatest pandirahaga koormamata pakendijäätmetest 50% tagasi koguda.

Eesti Taaskasutusorganisatsioon

Pakendiorganisatsioon MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsioon kasutab Saksamaa eeskujul tavatarbijaga suhtlemiseks Der Grüne Punkti analoogi  Rohelise Punkti märki ww.rohelinepunkt.ee. Rohelise Punkti märki kannab üle Eesti umbes 2500 kogumiskohta, enda pakendite tagasikorjamise on ETOle usaldanud ligi 300 ettevõtet.

Eesti Pakendiringlus

Pandirahaga koormamata pakendite tagasikogumisega tegeleb ka MTÜ Pakendiringlus, millel on üle Eesti umbkaudu 1800 kogumiskohta. Organisatsioon tegeleb 669 ettevõtte pakendite tagasikogumisega.

MTÜ Eesti Pakendiringluse  projektijuhi Andres Siplase sõnul ei konkureeri erinevad tagasikogumissüsteemid üksteisega, vaid pigem täiendavad teineteist. Tarbijal pole tema arvates vaja jälgida pakenditel olevaid taaskasutusele viitavaid märgistusi  pakendite tagasikogumine toimub massipõhiselt, mitte neid tootjate järgi eristades. Tagasikogujad viivad oma kogumiskohtades läbi edasise materjalipõhise sorteerimise. MTÜ Eesti Taaskasutusorganisatsiooni kommunikatsioonijuhi Ilona Eskelini sõnul tuleb tarbijal tulevikus siiski tootele kantud märgist lähtuda. Eskelin toob hüpoteetilise näite, kus 70% tootjatest võib teenustasu maksta Eesti Pakendiringlusele ja 30% Eesti Taaskasutusorganisatsioonile. Selle tulemusena laekuks Eesti Taaskasutusorganisatsiooni konteineritesse (mida on välja pandud rohkem kui Pakendiringluse pakendikogumiskaste) rohkem materjale kui on teenusena klientide poolt kinni makstud. Probleemi võib tulevikus lahendada erinevatesse kogumissüsteemidesse kuulumist tähistav märgistus. Samas on küsitav, kas tarbija vaevuks tagastatavaid pakendeid niimoodi eristama.

Pakendikonteineritesse pandavate pakendite puhul tuleb jälgida, et pakendid ei oleks toiduainetega määrdunud (oleksid puhtad ja tühjad), mõistlik oleks pakendid ka kokku pressida. Lisaks sellele soovitatakse pakendid ka puhtaks pesta - nii on endal mugavam kodus pakendeid koguda ja säilitada ning sellisel kujul sobivad nad paremini ka ümbertöötlemiseks.

Pakendite jaoks on sageli välja pandud kaks erinevat konteinerit - üks on paberpakendi jaoks, teine segapakendikonteiner. Paberpakendi konteineritesse tuleks panna paberist ja papist pakended, segapakendi konteineritesse teistest materjalidest pakendid (nt veinipudelid, jogurtitopsid, kilekotid, toiduvõrgud, konservipurgid jms).

Pakendikonteinereid ei tohi kuritarvitada ja kasutada neid muude jäätmete viskamiseks, igal kinnistul peab jäätmevedu olema eraviisiliselt korraldatud.

Erinevate pakendit sisaldava nimega organisatsioonide seast leiab ka MTÜ Pakendipunkt  www.pakendipunkt.ee. See organisatsioon siiski ise pakendite tagasikogumist ei organiseeri, vaid tegeleb eelkõige ettevõtete pakendialase konsulteerimisenõustamisega.
Paljude inimeste arvates seisneb neid rahuldav jäätmete sorteerimise süsteem selles, et nende maja juures on reas mitu erinevat konteinerit. Paraku ei realiseeru selline soov niipea, sest selline pakendite tagasikogumise süsteem on liiga kulukas, et Eesti inimesed selle kaudselt läbi kallinenud tarbimise kinni suudaks maksta. Pigem tuleks enda käigud suunata selle järgi, et kauplusesse või koeraga jalutama minnes pakendikott näpu otsa võtta ja need lähimasse konteineritesse ära visata. Lähimate konteinerite aadressid leiad veebiaadressidelt, mis on artikli lõpus välja toodud. Erisus on vanapaberi konteineritega, need peavad kortermajade juurde niikuinii eraldi tellitud olema (so majaelanike kulul).
Kodust jäätmeeraldust pakendite eraldikogumine oluliselt keerulisemaks ei tee. Ka Lääne-Euroopa arenenud riikides sorteeritakse jäätmeid vägagi kitsukeste köökide tingimustes. Köögivalamu aluses kapis võiks olla kaks kasti  üks tagatisrahata pakenditele, teine tavalistele olmejäätmetele (nt vorstikiled, toidujäätmed, määrdunud võipaberid, kangajäätmed jne). Eraldi kasti nt rõdule või kööginurka võiks panna tagatisrahaga joogitaara. Vanapaberit hoiavad inimesed praegugi reeglina kas elutoa või koridori nurgas virnas, et need korraga konteinerisse ära  viia.

Pakendiorganisatsioonid ei eita ka ise süsteemide käivitumisega kaasnevaid probleeme. Nii nendib Andres Siplane Eesti Pakendiringlusest, et jäätmekäitlejad pole kogumiskonteineritele vahel nende organisatsiooni märgistuskleepse peale kandnud. OÜ Pandipakend tegeleb aga tarbijate koolitamisega pakendite tagasikogumisautomaatide juures - inimeste teadlikkust tuleb järjepidevalt tõsta.

Vaata lähemalt
Pandirahaga joogipakendid:
www.eestipandipakend.ee
www.pakendiringlus.ee

Pandita pakendid, paber- ja segapakendikonteinerite asukohad:
www.rohelinepunkt.ee
www.eto.ee
www.pakendiringlus.ee