Euroopa tarbimisvajadust rahuldava ekspansiivse intensiivpõllunduse mõju arengumaadele
Aastatel 2008-2010 viis ERL läbi projekti Euroopa tarbimisvajadust rahuldava ekspansiivse intensiivpõllunduse mõjudest arengumaadele.
Sageli jääb meie tarbimine nähtamatuks - soja ja palmiõli jäävad kaubandusvõrguks nähtamatuks, ent tegelikult mõjutavad meie elu mitmelt poolt.
Projekt tutvustas avalikkusele nende kaubaartiklitega - soja, geneetiliselt muundatud soja, palmiõli - seotud probleeme ja töötas välja taustamaterjale.
Soja tarbimine toiduks ja söödaks Euroopa Liidus ja Eestis
Kõrgele valgusisaldus on muutnud soja tavaliseks toiduainete lisandik. Soja lisatakse sageli erinevatesse lihatoodetesse, et suurendada odavalt nende valgusisaldust ning mahtu. Väga suurt osa EL-s kasutatavast sojast kasutatakse aga loomasöödas.
Mitmete keskkonnaorganisatsioonide ühistellimusena valmis Hollandi keskkonna- ja majanduslike mõjude hindamisele spetsialiseerunud organisatsiooni Profundo analüüs EL sojatarbimisest.
2007. aastal importisid EL 27 liikmesriiki kokku 24,8 tonni sojajahu (šrotti), 15,5 miljonit tonni sojauba ja pea 1 miljon tonni sojaõli. Enamus sellest oli pärit Brasiiliast ja Argentiinast.
Enamus EL-i imporditus sojast muudetakse sojajahuks (šrotiks) ning sojaõliks. 2007. aasta andmetel oli EL keskmine sojaüli tarbimine 7,0 kg in/kohta ning sojajahu (šroti) tarbimine 72,4 kg in/kohta.
Profundo analüüsi autorid konverteerisid EL-s kasutatud loomsete saaduste tarbimise maakasutuseks väljaspool EL-i. Selleks, et ära toita EL-27 põllumajandusloomad, vajame 10,6 miljonit hektarit!
Kõige rohkem põllumajandusmaad kasutab sea ja linnuliha kasvatus, vastavalt 80m2 ja 61 m2 ühe inimese kohta. Kokku kulutab aga EL elanik keskmiselt 213 m2 võõrast maad aastas.
Eesti keskmine inimene on veidi, ent sugugi mitte palju väiksema sojajalajäljega – tema peale kulub 176 m2 aastas.
Meie tarbimine mõjutab toidujulgeolekut, teiste riikide maaelu, keskkonda ning toob vahel kaasa isegi inimõiguste rikkumise.
Meie sööme, nemad....?
Igal aastal kaovad pidevalt laieneva sojakasvatuse tõttu Lõuna-Ameerikas troopilised metsad ja savannid. Sojakasvatus on toonud kaasa suuri infrastruktuuri muutusi, metsad ja savannid ehitatatakse täis tamme, maa- ja veeteid, mida kasutatakse tööstusliku põllumajandustoodangu transportimiseks.
Suur osa sojast on geneetiliselt muundatud (GM), mis suurendab tõsiselt toksiliste kemikaalide kasutust ja soodustab rahvusvaheliste megafirmade poolt nii kohaliku kui globaalse põllumajanduse monopoliseerimist ja seemneturu vaesustumist. Sojakasvatuse ulatusliku suurenemise all kannatavad ka põliselanikud. Kohalike kogukondade protestid ei aita, rahumeelsed väljaastumised lõppevad sageli vägivallaga politsei poolt.
Selleks, et muuta oma sojajalajälge ei pea ilmtingimata hakkama radikaalseks taimetoilaseks. Saab alustada väiksematest asjadest: vähendada oma lihatarbimist või süüa mahedalt (ökoloogiliselt) toodetud liha, nõuda poliitikutelt adekvaatset tegutsemist EL tasandil, paluda firmalt, kelle lihatoodangut sa ostad, et nad kasutaksid muundamata soja, mille kasvatamisel on arvestatud keskkonnaga, nt. Baseli soja.
Kui me ise ei muuda oma tarbimiskäitumist ning kunagi ei ütle välja, mis meile meeldiks - tootjale, poliitikule, üksteisele - ei muutu ka ümberringi maailm paremaks. Selveri brändi kandev toiduõli on tehtud GM sojast... ega ometi selle pärast, et keegi pole Selverile öelnud, et see võiks muutuda?
Detsembris 2009 külastas Eestit ERLi kutsel Paraguai keskkonnaorganisatsiooni Sobrevivencia töötaja Norma Gommenez, kes andis Tallinnas ja Tartus toimunud üritustel Paraguai näitel ülevaate sojakasvatuse mõjudest Lõuna-Ameerikas. Norma ülevaatele pakkusid Eesti-poolset tausta Marje Luup Välisministeeriumist, Mari-Helen Kaber Arengukoostöö Ümarlauast, Olavi Kärt Eesti Põllumajandusülikoolist, Nastja Pertsjonok ERList, majandusspetsialistid Kalev Kallemets ning Paul Tammert.
