|
|
|
Kuidas elad, Roheliste rattaretk? |
|
Maie Kiisel
ERL juhatuse liige;
TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond
Aasta tagasi võttis ERLi juhatus tõsisemaks arutlusteemaks Roheliste Rattaretke ideoloogia ja korralduse, sest muutunud aeg ja ühiskond ning kriitilised noodid retke aadressil sundisid endalt ausalt küsima, milleks sellist rattaretke ikkagi korraldatakse ja mis on selle roll tänapäeval, 20 aastat pärast fosforiidisõda. Seega otsustasime koguda tagasisidet nii oma liikmetelt kui ka teistelt retkelistelt, et alustada praeguse olukorra analüüsiga, mille põhjal rattaretkele edasisi sihte seada.
ERLi liikmete arvamus
Aasta tagasi küsisime ERLi liikmetelt meililisti kaudu arvamust Roheliste Rattaretke kohta. Vastuseid laekus nii pikaajalistelt retkedel osalejatelt kui ka kõrvaltvaatajailt. Mitteosalenud liikmete kriitika käis peamiselt retke missiooni kohta arvati, et rattaretk on muutunud liiga kommertslikuks ja meelelahutuslikuks, heideti ette mitmetuhande osalisega ürituse liiga suurt keskkonnamõju. Retkel osalenud liikmed tegid rohkem ettepanekuid tehniliste üksikasjade kohta (toidu kvaliteet, osalejate vastutus laagriplatsi korrashoiu eest, rahvuslikke traditsioone väärtustav muusikavalik, alkoholi ja tubaka rangem kontroll). Kurdeti ka osavõtumaksude suuruse üle, mis koos kohalesõidukuludega käib paljudele peredele üle jõu. Leiti, et retk võiks ERL liikmetele soodsam olla kui praegu ning kaaluda võiks ühekahepäevapiletite sisseseadmist. Ettepanekuid laekus ka ürituse ajastuse kohta, sest meie liikmete seas annab tooni tudeng- ja õpilaskond, kelle jaoks toimub rattaretk sageli ebasobival eksamite perioodil. Liikmete arvamuses väljendus selgelt soov muuta retke ideoloogia, korraldus ja osalejaskond praegusest rohelisemaks.
Kes osalevad Roheliste Rattaretkel?
Vabatahtlike abiga levitasime 2006. aasta rattaretkel tagasisideankeete, millele vastati üllatuslikult aktiivselt ankeedi täitmisest keeldujaid praktiliselt polnudki. Küsitlusega uurisime osalejate arvamust retke korralduse, infoallikate ja osalusmotiivide kohta, arvamust sai avaldada ka mitmele avatud küsimusele vastates - seega suhteliselt vabas vormis. 2500 retkelise seast vastas ankeedile 602 inimest, kellest mehi ja naisi oli praktiliselt võrdselt. Saadud tulemused on piisavad, et olla retkel osalejate suhtes representatiivsed. Ankeete analüüsides nähtus, et retkeliste seltskond on väga nooruslik - ligi kaks kolmandikku osalejaist on alla 25-aastased.
Pooled käesoleva aasta retkelistest osales roheliste rattaretkel esimest või teist korda ning umbes kolmandik oli üldse varasema rattaretke kogemuseta. Staažikaid roheliste rattaretke traditsioonide teadjaid on osaliste sekka järele jäänud väga vähe, mis tähendab, et korraldusel tuleb oluliselt rohkem pöörata tähelepanu selle reeglite ja missiooni selgitamisele nii retke eelinfos, reklaamis kui ka üritusel kohapeal. Kuigi fosforiidisõjaaegsetest rattureist on osalejate sekka jäänud vähesed, ei tohiks retke kuulsusrikast minevikku siiski lihtsalt unustusehõlma vajuda lasta. Sellel aastal alustasime näiteks 1980ndate fosforiidisõja aegu meenutavate filmide näitamisega.
Tagasiside retke korraldusele
Retke korralduse tagasisidest nähtus, et mehed on praktiliselt kõikide küsimuste lõikes kriitilisemad kui naised. Nooremad inimesed on vähem rahul registreerimise ja eelinfo leidmise osas, sest ilmselt ei olda internetiajastul enam harjutud registreerimiseks kontorisse kohaletulekuga. Paki- ja rattaveo hinnangud olid kõrgemad vanemate osa-lejate seas, ka sellistele komplitseeritud teemadele nagu sanitaartingimused ja laagrikord on vanemates gruppides antud kõrgemaid hinnanguid. Selle põhjal võib oletada, et vanemad retkelised ei väärtusta retke juures niivõrd pakutavaid teenuseid kui muid aspekte (nt looduses viibimine, sõpradega suhtlemine, traditsioonid).
Üheks enim kommentaare pälvinud korralduslikuks aspektiks osutus toitlustus. Arvamused lähtusid nii maitseeelistuslikest (nagu maitsekam hommikupuder) kui tervislikest vaatepunktidest. Rohkem tähelepanu soovitati korraldajatel pöörata toidu ökoloogilisusele ja tervislikkusele, nt pakkuda toidupunktides vähempakendatud toiduaineid, puuvilju, jogurtit ja salateid, lõunapausi ajal sooviti pelmeeni-friikartulite valiku kõrval näha ka vitamiinirikkamaid roogasid või isegi rahvustoite. Mitmel korral soovitati loobuda ühekordsetest nõudest (mis olid küll biolagunevad), mille asemel võiks igaühel enda isiklik korduvkasutatav nõudekomplekt kaasas olla. Palju kritiseeriti ka puidust pressitud lusikaid, mis supi sees oma kumeruse kaotasid.
Suurimaks rahulolematuse allikaks olid WCd ja pesemisvõimalused, mis ei pruugi aga näidata otseselt teenuse kehva kvaliteeti, sest vastajate võrdluskontekst on erinev kas käimlaid kõrvutati koduste või loodusretkedele omaste tingimustega. Avalike käimlate toimimise kohta oli siiski nii kiitvaid kui kritiseerivaid arvamusi, seda ilmselt vastavalt konkreetse vastaja kogemusele. Tualettidesse soovitati öiseks ajaks muretseda valgustus, pesemisvõimalusi (külmaveekraanid) soovitati mugavamaks muuta ja laiendada, sh tehti ettepanekuid pesemistelgi või auto kasutuselevõtmiseks, et retkelised saaksid soovi korral kasvõi lisatasu eest duši all käia. Oli ka arvamusi, et laager võiks alati olla veekogu kõrval, sest siis oleksid pesemistingimused inimestele kohe käepärast. Korraldaja seisukohast aga tuleb kohe kommenteerida selle ettepaneku ebasobivust, sest öine järelevalve erinevate ujumisoskustega inimeste üle on liiga suure riskiga, samuti ei ole looduskaitse seisukohast õige propageerida massilist otse veekogus pesemist (pesemisvahendite ja muude kemikaalide tõttu).
Vastandlikke kommentaare tuli laagripaiga öörahu ja alkoholi tarvitamise kohta. Ka muusikavaliku kommentaarid olid seinast seina, kuid nähtus, et sooviti rohkem näha rohelise maailmavaatega kokku kõlavat muusikavalikut, eriti etnot. Rattaretkel ringi liikunud helibuss sai oma muusikalise valiku eest mitmel korral kriitikat kui „industriaalträänsi“ ja „päkapikupornodisko“ esindaja. Õhtuid sooviti sisustama ka keskkonnateemalisi filme, mis seekordsel retkel osutusid väga populaarseks.
Keskkonnaprogrammi osas sooviti rohkem kohajuttu erinevate vaatamisväärsuste juures, millest ratturid mööda sõidavad. Lisaks mainiti praktilisi tegevusi nagu mõne objekti koristus, mis muudaks retke ka antud piirkonnale kasulikuks (sel aastal püstitati näiteks pesakaste). Kuna jäätmete jaoks olid sel aastal nii laagris kui rajal lisaks tavalistele prügikottidele ka pakendite jaoks eraldi kotid, sai jäätmekäitlus nii kiita kui laita, sest pakendite eraldikogumise kohta oleks võinud olla rohkem selgitavat infot. Selle kohta, kuidas retkelised oma jäätmega ümber käisid, oli samuti nii positiivseid kui negatiivseid arvamusi. Kindel on igatahes see, et ka mõnest hooletust retkelistest maha jäänud jäätmed said vabatahtlike poolt kokku korjatud, samuti sai ära koristatud juba enne retkelisi kuhjunud aastatevanune pakendipraht. Võimaliku prügistamise üle puudub siiski 100%-line kontroll, sest mõnedki retkelised keeravad pearajast kõrvale või ööbivad väljaspool laagrit mõnes enda valitud kohas.
Selle aasta rada oli seatud nii, et rattureid saatvad personaalsed autod ei saanud sageli kaasa sõita ja seda märgiti ka ankeedis positiivsena ära. Raja ning selle kaardil näidatud pikkuse omavahelise klappimise kohta väljendati aga palju nördimust. Rada osutus ratta seljas mõnevõrra pikemaks kui oli märgitud Regio kaardil, samuti oli Looduse ajakirjas trükitud rajakaardil tehtud väiksemaid muudatusi, sest pärast lume sulamist ilmnenud teeolude tõttu pidasid rajameistrid paremaks marsruuti mõnevõrra korrigeerida. Kaardile sooviti ka rohkem infokihte, eelkõige vaatamisväärsuste kohta.
Paljud soovitasid korraldajatele järgmise retke jaoks uusi toimumiskohti, sh nt Saaremaad ja Lõuna-Eestit. Toimumiskoht mõjutab nii paljudegi osalemist, sest lisaks osalustasule tuleb olulisi väljaminekuid teha ka kohalejõudmiseks, eriti kogu perega tulles. Ka rattaretke hinda peeti kalliks, mistõttu soovitati leevenduseks teha ka ühe- või kahepäeva pileteid (või muidki pakette) inimestele, kel pole aega kolm päeva kohal olla. Soovitati teha ka rohkem reklaami ning muuta retkele registreerimine ning piletite müük paindlikumaks, nt võimaldada registreerimist veebis ning laiendada piletimüügi kohti.
Retkel osalemise motiivid
Retkel osalemise peamised põhjused seonduvad fiilinguga, olulised on sõbrad ja traditsioonid, väga tähtsal kohal ka meelelahutus. Keskkonnaküsimus on oluline ainult 12% vastajaist. Täpsemate vastustena toodi ära ka näiteks sportimisvõimalus, uudishimu, võimalust tavaelu rutiinist välja saada ning loodust nautida. Meelelahutus on oluline eelkõige noorematele vanusegruppidele, nö retke ja traditsioonide patriootideks nimetasid end eelkõige vanemad inimesed. Nooremad osalejad on tulnud kohale rohkem sõprade mõjutusel. ERLi juhatuse nägemuses väheneb tulevikus retkel üksnes meelelahutuse otsijate osakaal keskkonnahuviga inimeste arvu suurenemise arvelt.
Kuhu läheb rattaretk?
Mis täpsemalt edaspidistel retkedel muutub, sellest kirjutame järgmistes Rääkudes ja loodame muutust näha juba uue retke korralduse ja sisu juures. On paratamatu, et tuhandete osalejatega looduses läbi viidaval üritusel pole teatud keskkonnakahjusid võimalik täielikult vältida. Siiski soovivad korraldajad senisest enam viia retkelisteni keskkonna
|
|
|
