Inimesele on läbi aegade suuremal või väiksemal alal ringiliikumine olnud omane, näiteks toidu, kütte või peavarju otsingul. Ka täna on liikumisvajadus täiesti säilinud; paremate transpordivõimaluste tõttu on näiteks uue töö- või elukoha otsinguil võimalik liikuda enam mitte kümneid ja sadu, vaid tuhandeid kilomeetreid. Inimeste rännet mõjutavad väga erinevad tegurid: inimese vanus (elutsükli staadium), haridus, perekonnaseis, aga ka inimestest mitte sõltuvad (majanduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja keskkondlikud tegurid).

Tööle sõitmine näiteks Kesk-Eestist Tallinna või Eesti ehitajate töölkäik Soomes on näited rändest, millega puutume kokku igapäevaselt. Globaalses mastaabis liigub riigist riiki kümneid miljoneid inimesi. Globaliseeruvas maailmas liiguvad firmad oma tootmise või kontoritega sageli ühest riigist teise ning samamoodi on sageli sõidus ka töötajad. Nii arenenud riikides kui Lõunas on ajutine töölkäik või alaline töökohakoha vahetus üle riigipiiride üha levinum.

Kuid rahvastiku ränne pole vaid vabatahtlik, suureks humanitaarseks probleemiks on üha suurenevad pagulaste (eesti keeles on kasutatud ka sõna ‘põgenik,’ kuid see mõiste pole korrektne) vood. Pagulasena (ingl. refugee) defineeritakse ÜRO pagulasseisundi konventsiooni kohaselt isikut, kes viibib väljaspool oma kodumaad ja kes ei saa sinna tagasi pöörduda põhjendatud kartusest saada tagakiusatud kas rassilistel, rahvuslikel põhjustel, sotsiaalse päritolu või poliitiliste tõekspidamiste tõttu. Pagulaste seisundit ja riikide rahvusvahelisi kohustusi põgenike suhtes käsitlevad 1951. aastal vastu võetud ÜRO pagulasseisundi konventsioon (tuntud ka kui Genfi konventsioon) ja selle 1967. aasta protokoll. Eesti on liitus pagulasseisundi konventsiooniga 1997. aastal.

Pagulasena käsitletakse neid isikuid, kes asuvad mujale sunniviisiliselt - kas ületades oma riigi piiri või lahkudes sunniviisiliselt oma kodukohast, kuid jäädes elama samasse riiki. Pagulaste arvuks maailmas loetakse (2005. aasta seisuga) 12 miljonit inimest. Lisaks on riigisiseseid ümberasustatud inimesi maailmas ÜRO hinnanguil hetkel umbes 25 miljonit. Oma kodudest on riigisiseselt ümberasustatud inimesed (ingl. internally desplaced people) peamiselt lahkuma kodusõdade tõttu. Kuigi sõdade arv on viimasel aastakümnel vähenenud, käib endiselt maailmas korraga umbes 30 sõjalist konflikti, neist 40% Aafrikas. Pooled kõigist riigisisestest põgenikest on Aafrikas (ainuüksi Sudaanis 6 miljonit inimest).

Üheks pagulaste liigiks, keda statistikas eraldi ei kajastata ning mis ei käi ka ÜRO pagulasseisundi konventsiooni mõiste alla, on keskkonnapõgenikud. Levinud definitsiooni kohaselt on keskkonnapõgenikud (ingl. environmental refugees) isikud, kes ei saa peamiselt muutunud keskkonnatingimuste tõttu enam oma traditsioonilises asukohas ära elada ning asuvad ümber. Keskkonnapõgenike mõistet hakati kasutama juba 1970ndatel, kuid globaalsete keskkonnaprobleemide süvenedes on teema laiemalt käsitlusel alles 2000ndatel. Kui üldiselt tegeleb põgenike teema ja statistikaga spetsiaalne ÜRO pagulaste ülemkomissari amet UNHCR (vt www.unhcr.org), siis keskkonnapõgenike arvu kohta eraldi arvutusi ei tehta. Nii on erinevad uurijad hinnanud tänase seisuga keskkonnapõgenike arvuks maailmas 10-25 miljonit.

Ulatuslikke ja sageli pöördumatuid keskkonnatingimuste muutusi, mis elanikke lahkuma sunnivad, on mitmeid: varem viljakate põllumaade kõrbestumine, mere veetaseme tõus, joogivee puudus, metsade raie, aga ka saastatus ja õnnetusjuhtumid. Inimtegevusest (peamiselt fossiilsete kütuste kasutamisest) tingutud kliimamuutuste tagajärjed saavad üha enam ilmsiks ning kliimamuutused saavad ka peamiseks keskkonnapõgenike tekke põhjuseks. Kliima soojenedes kiireneb Gröönimaa ja Antarktika jääväljade ning liustike sulamine, mis kergitab maailmamere taset. Paljud madalad rannikualad ja terved saareriigid hakkavad jääma vee alla ning miljonid inimesed on sunnitud uut elukohta otsima. Ka kõrbestumise läbi kaob üha enam viljakaid põllumaid; kõrbestumise ohus peetakse olevat kuni kolmandikku planeedi maismaast, igal aastal kõrbestub hinnanguliselt 6 miljonit hektarit.

Keskkonnatingimuste ebasoodsast muutumisest tingituna ennustatakse keskkonnapõgenike arvu plahvatuslikku kasvu. Juba praegu hinnatakse, et keskkonnapõgenike arv ületab humanitaar- ja poliitiliste põhjuste tekitatud pagulaste arvu maailmas. Kümnendi lõpuks ennustab ÜRO maailmas olevat kokku juba 50 miljonit keskkonnapõgenikku. Pikemas perspektiivis on kliimamuutuste süvenemisel räägitud kuni 200 miljonist keskkonnapõgenikust. See oleks ka sotsiaalselt ja majanduslikult globaalses mastaabis täiesti uus situatsioon, mis vajaks ennetamist ja rahvusvahelist sekkumist. Keskkonnapõgenike temaatikaga tegelemiseks on ÜRO raames vaja jõuda rahvusvaheliste lepeteni. Üksikuid näiteid juba on – näiteks Uus-Meremaa on nõustunud vajadusel vastu võtma kõik Vaikse Ookeani Tuvalu saareriigi kõik 11 600 elanikku, kui saar peaks meretaseme tõustes jäädavalt vee alla jääma.

Lisalugemist:

www.neweconomics.org/gen/uploads/lpce0g55xjx5eq55mfjxbb5523102003180040.pdf
www.osce.org/documents/eea/2005/05/14488_en.pdf
www.jha.ac/articles/u034.pdf
www.neweconomics.org/gen/news_envirorefugees.aspx
environment.about.com/od/globalwarming/a/envirorefugees.htm
www.earth-policy.org/Updates/Update33.htm
www.worldchanging.com/archives/003618.html
www.guardian.co.uk/naturaldisasters/story/0,,1589899,00.html

Koostas: Peep Mardiste