Jaanus Välja

Suurim võimalik heaolu vähima võimaliku tarbimise kaudu

... idee, mis on sedavõrd sügavamõtteliselt lihtne, et see võiks olla 21. sajandi kreedo või trend. See kehtib kõigis eluvaldkondades alates toitumisest, lõpetades transpordi või kasvõi moeküsimustega. Tihti räägime tarbimise keskkonnamõjust, aga lisaks sellele on igal tarbimisaktil ka poliitiline ja moraalne mõõde - iga otsus, mille langetame oma ostuotsuseid tehes, on hääl, mille me anname sellise maailma poolt, kus  soovime elada.

Viis, kuidas inimesed suhestuvad igapäevaste toimingutega, paneb paika nende asukoha pühendumuse skaalal. Skaala ühes ääres asuvad väikesed igapäevased valikud, skaala teisest äärest leiame aga kriitilised valikud, mida tehakse meie eest geenitehnoloogia, kaubandusreeglite ja globaalse soojenemise küsimustes. See, kuidas inimesed  isiklikult väikestele asjadele reageerivad, määrab suurel määral ära selle, kuidas rahvas kollektiivselt suurtele asjadele reageerib.

Ebakaubanduslikkuse kehtestamine
 
Reklaam ja turustamine on nüüdseks niivõrd sügavuti juurdunud, et on raske meenutada sellist naturaalset aega, mil eluviis ei tuginenud veel tarbimisele. Kuid too turustamiseelne ajastu ei olegi nii kaugel: vaid paar inimpõlve tagapool. Ebakaubanduslikkuse kehtestamine tähendab eelkõige seda, et taas saab au sisse terve mõistus. See tähendab, et kasvõi osaliselt äratatakse ellu see, mis läks kaduma hetkel, kui tarbimine muutus heaoluühiskonna uueks religiooniks. Kõige esmasel tasandil tähendab ebakaubanduslikkuse kehtestamine lihtsalt ostmisest loobumist. Kogu kaubanduslikkuse idee tõrjutakse lõplikult kõrvale tarbimisvastase eluviisi kaudu. Kui te ei osta, siis ei võta te omaks ka tarbimiskultuuri. Kui te ei võta omaks tarbimiskultuuri, siis kaotavad rahvusvahelised suurfirmad teie üle oma võimu.

Kuidas edasi tegutseda?

Üritagem taastada neid sotsiaalseid ja kultuurilisi rituaale, mis on praeguseks kaubanduslike jõudude poolt tundmatuseni moonutatud, üritagem taastada nende kunagine algupärasus. Pole palju aega möödas jõuludest, millele mõeldes meenub paljudele kahjuks pigem ostuhullus kui pühalik meeleolu. Kommertsialiseerumisest vabastamisega on võimalik ka teisi meie jaoks olulisi pühasid ja traditsioone uuesti inimeste omaks muuta.

Miks peaks kellelegi mitte meeldima olukord, kus lapsed õpivad reklaamivabas õpikeskkonnas? Sportlased keelduks reklaamimast ebaeetilisi ettevõtteid. Fännid nõuaks, et staadionidele antakse nimesid spordikangelaste järgi, mitte aga kaubamärkide järgi (A le Coq Arena!). Perekonnad hangiks toidu oma aiast või otse ümbruskonna talunikelt. Miks ei võiks igaühel olla oma “isiklik” talumajapidamine sarnaselt sellele, nagu meil on oma isiklik perearst, jurist või hambaarst - see oleks kindel isik või talu, kellele võiksime usaldada enda varustamise tervislike, turvaliste ja maitsvate põllumajandussaadustega. See tooks meie partneriteks kogukondadega seotud konkreetsed toidutootjad praegu levinud anonüümsete suurfirmade asemel. Inimesed leiaks vaimset tuge mitte teraapiakabinettidest, vaid üksteiselt  oma sõpradelt ja lähedastelt.