|
|
|
Eesti lõhejõgede hetkeseisukord |
|
Taavi Nuum
Eesti Roheline Liikumine korraldas detsembris lõhilaste teemalise seminari, kus peamisteks aruteluteemadeks olid lõhilaste elu- ja kudemispaikade taastaminehooldamine ning lõhilaste röövpüügi ohjeldamise võimalused Eesti jõgedes.
Sugukonda lõhilased kuuluvad Eestis elutsevates kaladest lõhi, meriforell, jõeforell, vikerforell, rääbis, merisiig, peipsi siig ja harjus. Kahjuks on suur hulk Eesti lõhilastest kantud Eesti Punasesse raamatusse - eriti ohustatud liikide kategooriasse lõhe, merisiig (siirdevormid) ja harjus, ohualtide kategoorias (meriforell) ning tähelepanu vajavate kategoorias (jõeforell). Eesti Punase raamatu eriti ohustatud liikide kategooriasse kantakse liigid, kes on suures hävimisohus ning kelle arvukus on vähenenud või elupaigad rikutud kriitilise piirini ja edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel kaheldav.
Looduslikult kudeva lõhe elupaikasid on inimene oma tegevusega väga tugevasti mõjutanud ja see on põhjustanud lõhepopulatsiooni arvukuse vähenemise. Järgnevalt on välja toodud Eesti lõhejõgede hetkeseisukord:
Narva jõgi
Pärast hüdroelektrijaama (HEJ) rajamist 1954-55. aastatel lõhe looduslik asurkond Narva jões hävis. Tänasel päeval asustatakse jõkke taastoodetud lõhesid, kuid vajalik oleks suunata osa vett tagasi jõe looduslikku sängi allpool Narva koske.
Purtse jõgi
Enne lõhe asurkonna hävimist 1960. aastatel jõe reostatuse tõttu oli Purtse jõgi üks parimaid Eesti lõhejõgesid. Jõe reostatuse põhjustas põlevkivikeemiakombinaatide reovee juhtimine jõkke. Praegu jõevee kvaliteet paranemas, probleemiks paisud. Esimene pais paikneb 4 km kaugusel jõe suudmest.
Kunda jõgi
on hetkel Eesti parim lõhejõgi, seda hoolimata asjaolust, et ¾ looduslikest koelmualadest ei ole lõhedele kättesaadavad. Kunda hüdroelektrijaama pais asub 2 km kaugusel jõe suudmest.
Selja jõgi
on üks väheseid Eesti lõhejõgesid, mis pole paisudega tõkestatud juba alamjooksul. Esimene ületamatu rändetõke asub 34 km kaugusel suudemest ning valdav osas lõhele sobilikest koelmualadest asuvad paisust allavoolu. Probleemiks on vee kvaliteet, mistõttu looduslik asurkond on küllalt nõrk ning jõkke lastakse igal aastal ka taastoodetud lõhe järglasi
Loobu jõgi
Esimene pais asub 10 km kaugusel jõe suudmest Joaveskil. 50% koelmualadest asuvad ülalpool Joaveski paisu. Lisaks kättesaamatutele koelmualadele on probleemiks hüdroloogiline režiim allpool Joaveski paisu.
Valgejõgi
Esimene pais asub 9 km kaugusel jõe suudmest Kotkal. 90% potentsiaalsetest sigimis- ja noorjärkude kasvualadest jäävad paisust ülesvoolu.
Jägala jõgi
oli samuti kunagi üks parimaid Eesti lõhejõgesid. Jägala joast allavoolu jäi 4 km väga häid kudemis- ja noorjärkude kudemisalasid. 1922-24. aastatel rajati Linnamäe HEJ 2 km kaugusele jõe suudmest, mistõttu suur hulk koelmuid hävis. Linnamäe HEJ taastamistööde käigus rajati kunstkärestik paisu alla.
Pirita jõgi
Esimene pais paikneb 11 km kaugusel jõe suudmest Nehatul (Iru). Suur osa Pirita jõe veest kasutatakse Tallinna varustamiseks joogiveega. 2004/2005. aasta oli lõhe loodusliku paljunemise osas Pirita jões edukas.
Vääna jõgi
Looduslikuks tõkkeks on Vahiküla joastik 21 km kaugusel jõe suudmest, mis on lõhedele siiski ületatav. Paisud lõhe looduslikku taastootmist ei piira, probleemiks on aga jõevee kvaliteet.
Keila jõgi
Looduslikuks rändetõkkeks Keila juga 1.7 km jõe suudmest. Üks paremaid lõhejõgesid hetkel Eestis, hoolimata vaid 3.5 ha suurusest sobivast elupaigast.
Vasalemma jõgi
Esimene pais (Vanaveski) asub 4.5 km kaugusel jõe suudmest. Tõenäoliselt ¾ lõhele sobilikest elupaikadest jäävad paisust ülesvoolu. Jõevee kvaliteet on samas hea.
Pärnu jõgi
14 km kaugusel jõe suudmest asuv Sindi pais isoleerib lõhe ca 2600 kilomeetri pikkusest vetevõrgust ning ca 90% võimalikest koelmualadest.
Koiva jõestiku jõed
Koiva jõgi on paisudest puutumata, mistõttu on siirdekaladel võimalik jõuda peale ligikaudu 300 kilomeetri pikkust rännet ka Eesti territooriumile jäävatesse Koiva jõestiku jõgedesse.
Koiva jõgi
Eesti piiriks olevas lõigus tõenäoliselt koelmualasid pole; toimub läbiränne.
Vaidava jõgi
Väga tõenäoliselt lõhe siin aegajalt sigib, kuid selle kinnitamiseks on siiski veel vajalikud tõsisemad uuringud.
Peetri jõgi
Lõhe sigimine võimalik, eriti kui nende arvukus jões suureneb.
Pärlijõgi
Lõhe siin pigem eksikülaline, arvukuse tõustes võib sattuda jõkke sagedamini.
Lõhejõgede ülevaate kokkuvõtteks tuleb nentida, et peamine lõhe asurkonna vähenemise põhjus on olnud tema elupaikade hävitamine ning rändeteede tõkestamine jõgede paisutamisega. Summeerituna on tänasel päeval Eesti jõgedes lõhele sobilike elupaikade pikkuseks napilt 20 km. Keskkonnaministeerium on algatanud tehnilise abi projekti vooluveekogude ökoloogilise kvaliteedi parandamiseks, mis kestab 2006. aasta 31. oktoobrini. Projekti eesmärk on pakkuda välja lahendusi lõhilaste jõgedel asuvatele paisudele.
Teine väga oluline inimtegevus, millega on mõjutatud jõgede ökosüsteemi on maaparandus. Maaparanduse statistiliste andmete 1993. aasta ülevaates on öeldud: „Eesti maaparandajate poolt kaevatud kraavide pikkus küünib ümber maakera ja kui aas-takümnete jooksul rajatud drenaaž ühte rivvi asetada, ulatuks see Maalt Kuule (Kirst, Ülo 1993). Eesti vooluveekogidest moodustavad ligikaudu 90% (90 000 km) maaparanduse kraavid ja nende eesvoolud. Kui võtta aluseks enne ulatuslike maaparandustööde algust eksisteerinud vooluvete üldpikkus (31 000 km), siis on Eestis säilinud looduslikke ja osaliselt muudetud voolusängiga veekogusid vaid 32%.
Läbiviidud maaparandustööde tulemuseks on ulatuslik mõju kuivendatud piirkondadele ning sealsete veekogude geomorfoloogilistele ja hüdroloogilistele tingimustele, millega kaasnevad:
- sademete ja pinnavee kiirem äravool;
- hüdroloogilise režiimi ebastabiilsuse suurenemine veetaseme kiired muutused: üleujutused, kuivamine;
- põhjavee osaline avamine, selle äravoolu suurenemine ja üldise taseme langus;
- pinna ja põhjavee kaitstuse vähenemine keskkonnamürkide ja saasteainete suhtes;
- pinnase mineralisatsiooni ja leostusprotsesside kiirenemine, millega kaasneb kõrgenenud taimetoitainete ja keskkonnamürkide sissekanne veekogudesse;
- põhjavee taastumispotentsiaali ja varu vähenemine;
- pinnase erosiooni ja setete koormuse suurenemine veekogudesse;
- voolusängi ühetüübilisus, selle mosaiiksuse (eriilmelisuse) ja geomorfoloogilise stabiilsuse vähenemine;
- vee-elupaikade ning selle elustiku liigilise mitmekesisuse vähenemine;
- veekogude üldise ökoloogilise stabiilsuse langus.
Tänaseks päevaks on inimtegevuse tulemusena Eesti lõhejõed väga halvas olukorras ning nõuab väga suurt tööd ja rahalisi vahendeid, et lõhejõgede olukorda parandada.
|
|
|
