Eesti agraarpoliitika[1] ja Euroopa Liidu Ühtne Põllumajanduspoliitika (CAP)

Eesti kui Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmeks oleku ja Euroopa Liidu Ühtse Põllumajanduspoliitika nõuetele vastavuse samaaegsuse vastuolulisus

·        Euroopa Liit on huvitatud, et WTO raames läbiviidav liberaliseerimine võimaldaks vähendada eelarvelisi kohustusi seoses Euroopa Liidu võimaliku idalaienemisega (ei peaks uutele liikmesriikidele maksma põllumajandustoetusi ja keskkonnatugesid samadel alustel seniste liikmesriikidega) ning seda eelkõige keskkonna tingimuste liberaliseerimise või olulise vähendamise arvelt.

·        Euroopa Liiduga liituda soovivatel Kesk- ja Ida–Euroopa riikidel kaasa arvatud Eestil, ei ole võimalik samaaegselt piirata (teostada kooskõlas WTO reeglitega) põllumajanduse toetusmeetmeid ja rakendada Euroopa Liidu ühtse põllumajanduspoliitika (CAP) printsiipe[2]. Euroopa Liiduga liitumise piiranguks saab sellest tuleneval siseriiklike toetuste nappus.

·        Juhul, kui Eesti liituks Euroopa Liiduga, läheks ta sisuliselt vastuollu senise Eestis toimiva üliliberaalse majanduspoliitikaga ning WTOga liitumisel võetud kohustustega.

·        Eestil ei ole võimalus kasutada erilisi kaitsemeetmeid põllumajandustoodetele (SSG[3]), mida rakendatakse juhul, kui importtoodete hind langeb alla mingi lävihinna või suureneb üle mingi lävikoguse.

·        Eesti leppis WTOga kokku madalamad tollitariifid, kui on kehtivad tollitariifide laed Euroopa Liidus. Võimalikul liitumisel Euroopa Liiduga peab hakkama Eesti maksma “trahvi” kolmandatele riikidele, kuna Euroopa Liidu siseturu kaitse eeldab ühtset kaitset kolmandate riikide eest[4].

·        Eesti ei tohi toetada põllumajandussaaduste eksporti (ekspordi subsiidiume kasutada), mis suurendab veelgi negatiivset kaubandusbilanssi[5].

·        WTO siduvate kohustuste juures ei ole võimalik liitumiseelselt tõsta põllumajandusliku tootmise baasi[6], millel tugineb kogu edaspidine CAPi põllumajanduspoliitika, juhul kui Eesti liituks Euroopa Liiduga.

·        Tervikuna on WTOga läbirääkimiste tulemused põllumajanduse osas ettearvamatute tagajärgedega ning ei aita neutraliseerida senist sisemaist ebastabiilsust agraarpoliitiliste kokkulepete või täpsemalt nende puudumise osas.

 

Eesti agraarstruktuur

·        Agraarstruktuur sõltub iga riigi või riikide liidu ajaloolisest traditsioonidest tulenevatest iseärasustest, mis sõltuvad nii looduslikest, kultuurilistest, sotsiaalsetest kui majanduslikest iseärasustest.

·        Agraarstruktuur ja selle ülesehitus peaks olema vastavuses püstitatud eesmärkidega, mille poole püüeldakse agraarpoliitika teostamisega jõuda ning see on iga riigi enda teha, võttes arvesse üldkehtivaid või siduvaid kohustusi teiste riikide (kaubanduslepingud) või rahvusvaheliste organisatsioonidega (Euroopa Liit, Maailma Kaubandusorganisatsioon, jne.).

 

Eesti agraarpoliitika

·        Eesti võimalik liitumine Euroopa Liiduga toob kaasa hulgaliselt muudatusi ning põhimõttelisi vastuolusid võrreldes senise agraarpoliitikaga.

·        Eestil on olemas kõik võimalused ja ressursid, et toita ise oma rahvas ning teostada põllumajandussaaduste eksporti[7] piimasaaduste ja uute niððkaupade ning alternatiivse või ka ökoloogilise põllumajanduse osas. Kui ainult saavutataks vastav poliitiline kokkulepe selle teostuseks.

·        Eestis toodetud toiduainetele on Euroopa Liidu turg praktiliselt suletud[8]. Eesti avatud turule on aga avatud juurdepääs Euroopa Liidu toiduainetele, mis on riiklike tootja- ja ekspordisubsiidiumidega ning tootjahinnast kuni 80 protsenti odavamaks muudetud.

·        Euroopa Liiduga liitumine toob kaasa põllumajandussaaduste hinnatõusu ja sellega kaasneva tarbimise ning toimetuleku vähenemise.

·        Euroopa Liit on huvitatud liituvate riikide väiksemast põllumajanduslikust tootmisest, et suurendada seniste liikmesriikide tööhõivet (põllumajandusliku ületootmise jääkide realiseerimist).

·        Liitumise eelselt ostetakse Euroopa Liidu liikmesriikide esindajate või ärimeeste poolt Eestis põllumaad kokku, et hiljem saada kompensatsiooni (Euroopa Liit loob selleks reeglid ja võimalused) mitte tootmise eest.

·        Senised vabakaubanduslepingud tuleb lõpetada, mille tulemusena suureneb majanduslik kahju[9], suurenevad kulutused eelarvele leppetrahvide jne. näol, ning see toob kaasa tööpuuduse kasvu, mille kompenseerimise mehhanisme ei ole veel välja pakutud.

·        Eestil puuduvad ressursid põllumajanduse ja keskkonnatingimuste vastavusse viimiseks võimaliku liitumise eelselt Euroopa Liiduga. Euroopa Liidu poolne abi liitumiseelselt ja järgselt ei ole küllaldane selle teostuseks[10].

 

Euroopa Liiduga liitumine on majanduslikult kahjulik

·        Euroopa Liidu laienemisest võidavad majanduslikult senised liikmesriigid tunduvalt rohkem, kui uued liitujad.

·        Suuremas osas maksavad liitujad ise laienemise kinni.

·        Eesti majanduslik kaotus liitumisest on 5-10 korda suurem, kui loodetav võit või iseseisev arengutee.

 

Kokkuvõte

·        Kokkuvõtvalt võib väita, et Eestil puudub senini siseriiklik kokkulepe agraarpoliitika osas ning pikaajaline arengustrateegia koos võimalike alternatiividega[11].

·        Euroopa Liidu juhiste järgimist ei saa vaadelda iseseisva riigi agraarpoliitikana vaid kaugenemisena omariikluse põhimõtetest.

·        Euroopa Liiduga liitumisest või mitteliitumisest on agraarpoliitika ja keskkonnapoliitika selgepiirilisele teostusele kasu esmalt siis, kui Riigikogu tasemel lepitakse kokku, millist agraarpoliitikat ja keskkonnapoliitikat on Eestil vaja ning leitakse ka rahaline kate nende eesmärkide teostamiseks.

Uno Silberg
Liikumine EI Euroopa Liidule (LEIEL) juhatuse esimees
Harjumaa, Kose vald Ravila 75101
Registrikoor: 80097166
050 655 33

silberg@eau.ee

 

 

 


 

Lisa 1

Kirjutises (tagakaas): Estonian Green NGOS on the…… on üks ebatäpsus (aeg on edasi läinud) …. In Estonia, while the total number of private farms is about 35 000 + 800 agricultural enterprises.

Eesti tegelik seis 1999. aasta järgi on toodud alljärgnevalt:

·        Statistika järgi on 41 446 ja 734;

·        Tegelik: 12 863 ja 703

T a b e l  1

Põllumajandusettevõtete arv[12]

Struktuur 1993 1994 1995 1996 1997 19 98 1999
Ühistud ja riigiettevõtted 586 1 013 983 873 854 803 734
Talud 8 412 10 15 3 13 513 19 767 22 722 34 671 41 446
KOKKU 8 998 11 166 14 496 20 640 23 576 35 474 42 180

Allikas: (ESA, 2000).

T a b e l  2

Põllumaa kasutuse struktuur, ettevõtted ja töötajate arv

Struktuur Põllumaa* ha Ettevõtete arv Töötajate arv***[13]
Põllumajandusettevõtted 379 913 734**
703***
19 710

Talud

366 683 41 446** 19 040
Riigimaa hoidjad 211 776 12 863***  
Elanike majapidamised 161 408    
KOKKU 1 119 780 42 180**
13 566***
38 750

 

*ESA 1998. ja **ESA 1999. aasta andmed ning ***[14]

Allikas: (ESA, 2000) ja (Maaelu, 2000: 5).

Lisa 2

TÄIENDUSED

 

Ühtse Põllumajanduspoliitika head küljed:

·        Võimalus kasutada SAPARDI (NB! SAPARD on ainult liitumiseelne abi, mitte klassikalise CAPi koostisosa, mis lõppeb võimalike uute liituvate riikide liitumisel ELiga. Seega, kui pealkiri on ÜPP head küled, siis võimalus kasutada SAPARDi …. Läheb kontekstist välja) fonde mahepõllumajanduse arendamiseks ja tegevuse mitmekesistamiseks maapiikondades.

·        Toetused agrokeskkonnarajatistele

·        Mitmed endisest rangemad keskkonnakaitsenõuded.

 

Ühtse Põllumajanduspoliitika tulekuga seonduvad muremõtted

·        Millegipärast ei ole Euroopa Liidu maades Nitraadiderktiivi (91/676/EEC) ellu rakendatud.

·        Kitsalt spetsialiseerunud ja intensiivne põllumajandustootmine ei ole keskkonnasõbralik.

·        Keemiliste pestitsiidide kasutamise laienemine,

·        Mahepõllumajanduse arendamist ei ole Ühtse Põllumajanduspoliitika eesmärkide seas loetletud, mahetoodetega kauplemist takistavad bürokraatlikud barjäärid.;

·        Geneetiliselt modifitseeritud toiduainete väljatöötamine ja arendamine.

·        ÜPP arengu ja reformide tulemusena on jäänud maale rohkem inimesi ja vähenenud seeläbi põllumajandusliku tootmise efektiivus, kuid ei ole lahendanud struktuuri- ja keskonnapoliitilisi probleeme.

·        ÜPP reformide paratamatuks tulemuseks on jätkuv ületootmine ning selle tõsise probleemi lahendust on pidevalt tulevikku lükatud. Probleemide lahendamine on kaasa toonud teiste probleemide tekkimise.

·        Euroopa Liidus puudub seniste liikmesriikide ja ka uute liitujatega kooskõlastatult kokkulepe (ühtne nägemus, eesmärk) ÜPP edasise teostamise (arendamise) osas, mis oleks kooskõlas WTO reeglite ja Eli isasuunalise laienemisega.

·        Kokkulepete puudumine toob kaasa sotsiaalsete ja keskkonnakaitseliste probleemide laienemise ning seda eelkõige uute liituvate maade seisukohast (napib rahalisi ressursse keskkonnatingimuste ühtlustamiseks ning vastavusseviimiseks ELi nõuetega).

·        Väheneb Eesti siseriiklik kontrolli maavarade ja loodusressursside kasutamise üle. EL-is hakkaksid teised meie rahvusliku väärtuse ümbertöötlemise ja müümise pealt kasu saama.

·        Väheneb vabadus mitte teha meile kahjulikke otsuseid ja kannatada nende tagajärgede all. Ühises katlas keedetud suppi peavad kõik liikmesriigid sööma "ühise perena", EL-i liikmena ei saa Eesti sellest keelduda.

·        Väheneb kontroll oma territooriumi üle. Ilma sisepiirideta EL-is me ei tea, kes Eestisse tuleb ja kes siit lahkub, see omakorda raskendab kurjategijate tabamist ning soodustab keskkonnatingimuste halvenemist, samuti suureneb narkootikumide ja salakaubavedu Eestisse.

 

Kuidas saaks vähendada Ühtse Põllumajanduspoliitika kahjulikku keskkonnamõju?

·        Eesti iseseisva riigi jätkumine (mitte liitumine ELiga) ning laialdane koostöö teiste riikidega (Baltimaad, Venemaa, Läänemere regioon jne.).

·        Rohkem toetusi väikeettevõtjatele ja mahepõllundusele.

·        1997. Aastal jõustunud Ökoloogilise põllumajanduse seadust peaks paremini ellu rakendama ja selles ette nähtud sildistamist avalikkusele teadvustama.

·        Euroopa Liidu Nitraadidirektiivi võiks kandaatriikides juba enne liitumist ellu rakendada.

·        Mineraalväetiste tarbimise kiiret kasvu võiks reguleerida riikliku maksusüsteemiga.

·        Vaja on riikliku toetuste programmi agroökoloogiliste ehituste toetamiseks (lekkimiskindlad sõnnikuhoidlad jms.).

·        Arendada riiklikke karistusi põllumajandusliku veereostuse tekitamise eest ja eriti vastava järelevalvesüsteemi tõhustamist.

·        Endistele talupidajatele tuleb luua uusi töökohti turismi ja keskkonnakaitse valdkondades, kaasa arvatud biokütuste (energiavõsad jm.) tootmine.

·        Arendada linnadest pärineva olmeheitvee kasutamist põllumajandusmaade väetamiseks..

·        Kõige tundlikuma ökosüsteemiga äärealadele tarvis erilisi maastikuhoolde programme, mis edendavad ka põllumajandustootmist.

·        Sapardi toetuste kasutamise (NB! SAPARDI rahad 190 miljonit krooni aastas Eestile on tilk meres, kuna näiteks ainuüksi keskkonnatingimuste vastavusse viimine maksaks ligi 30 miljardit kokku Keskkonnaministeeriumi arvamusel) plaanide koostamine peaks olema avalikum, kindlasti tuleks informeerida ja kaasata ka valitsusväliste organisatsioonide eksperte.

·        Ühtse Põllumajanduspoliitika reform peab saavutama: Kõikide toetuste sidumise teatud keskkonnanõuetega; ühtsed keskkonnamaksud mineraalväetiste ja keemiliste pestitsiidide kasutajatele; suuremad eelarved agriökoloogilistele projektidele, keskkonnannale, toodete kvaliteedile ja maaelu arengule avalduva Ühtse Keskkonnapoliitika keskkonnamõju strateegilise hindamise nõude ja eksporditoetuste kaotamise.


[1] Eesti agraarpoliitika ja põllumajanduspoliitika mõisted (vt lisaks ajakirjanike koolitusmaterjal 26.10.2000 lk 14-18).

[2] Tootmisega seotud toetus ehk nn “kollase kasti” (“Amber” subsidies) toetusmeetmed ehk AMS (kogutoetuse liitmäär) on piiritletud de minimis klausliga ehk viie protsendiga põllumajandustoodangu koguväärtusest (1998. aasta andmetel oli see 329 miljonit krooni). WTO leping on Eestile siduv ning edaspidi praktiliselt puuduvad võimalused “mänguruumi” muutmiseks.

[3] SSG-deks nimetatakse WTO põllumajanduslepingu artiklis 5 sätestatavaid spetsiaalseid kaitsemeetmeid. Tegemist on kõrgendatud tollimaksudega, mille kasutamise õigus tekib, kui mingi põllumajandustoote impordimaht ületab teatud “lävimahtu” või kui impordihind langeb alla teatud “lävihinna”.

[4] Lisaks sellele laekub Euroopa Liidu liikmesriikide tollimaksutulu Euroopa Liidu eelarvesse.

[5] Põllumajandussaaduste osas oli Eesti kuni 1995. aastani põllumajandussaadusi eksportiv riik. Põllumajandussaaduste impordi-ekspordi bilanss on viimase viie aasta agraarpoliitika tulemusena ligi 12 miljardit krooni negatiivne, millest ligi 70 protsenti langeb E Liidu arvele.

[6] Teoreetiliselt oleks Eestile seda soodsam, mida suurem põllumajandusliku tootmise tase oleks võimaliku liitumise eelselt.

[7] WTO reeglistiku järgi on ekspordi toetuste kasutamine keelatud, selleks tuleb kasutada muid meetmeid.

[8] Eesti ja ELi vahelise vabakaubanduslepingu raames on küll sätestatud näiteks üldine lihakvoot, mida Eestist tohib ELi eksportida, aga Eestis ei vasta ükski lihakombinat ELi poolt kehtestatud nõuetele ning seeläbi on lihasaaduste eksport kvoodi raames ligi 5. aasta jooksul suletud (alates vabakaunbanduslepingu sõlmimisest).

[9] On analüüsitud Läti ja Leeduga vabakaubanduslepingu katkestamisest tulenevat majanduslikku kahju, mis oleks 1998. aasta kaubandusmahtusid arvestades kokku 134 miljonit krooni ja 2003. aasta prognooside kohaselt 314 miljonit krooni (Ivanov, et al., 2000: 111).

[10] Euroopa Liidus puudub seniste liikmesriikide ja ka uute liitujatega kooskõlastatult kokkulepe (ühtne nägemus, eesmärk) ÜPP edasise teostamise (arendamise) osas, mis oleks kooskõlas WTO reeglite ja Eli isasuunalise laienemisega.Kokkulepete puudumine toob kaasa sotsiaalsete ja keskkonnakaitseliste probleemide laienemise ning seda eelkõige uute liituvate maade seisukohast (napib rahalisi ressursse keskkonnatingimuste ühtlustamiseks ning vastavusseviimiseks ELi nõuetega).

[11] Ka läbirääkimised ELiga toimuvad olukorras kus vastav riiklikul tasemel (Riigikogu tasemel) vastuvõetud põllumajanduse arengustrateegia puudub.

[12] Elanike majapidamiste arvu ei ole ESA poolt põllumajandusettevõtete all eraldi välja toodud. Elanike majapidamiste osatähtsust saab hinnata nende osana põllumajanduse kogutoodangust.

[13] ***Toetusete taotlustes (Riigieelarvest ettenähtud otsetoetused põllumajandustootjatele) deklareeritud tegelikud andmed 1998. aastal (Maaelu, 2000: 5). Tegelikud andmed tegevettevõtete arvu ja ka töötajate arvu osas erinevat oluliselt Eesti Statistikaameti poolt toodetavatest andmetest.

[14] ***Sama.